4. sektsioon Pinnatifoliae Lehed paaritusulgjad liitlehed. Siia kuulub ainsa liigina sulgjalehine sirel. 4 II alamperekond. Ligustriinid Ligustrina. Sellel alamperekonnal on nii sireli kui ka ligustri perekonna tunnused: kupar sarnaneb sireli kupraga, lühike lehterjas kroon aga ligustri õiega. Tolmukad ulatuvad õieneelust välja. Õied väikesed, kreemikasvalged kuni valged, lõhnata või nõrga lõhnaga. Pöörised arenevad külgpungadest, lehtedeta. Õiekrooni putk on tupest pisut pikem. Kroon on 4- tipmine. Tolmukapead kollased, peenikestel tolmukaniitidel. Siia kuuluvad: amuuri sirel, jaapani sirel, pekingi sirel. Hübriidsed liigid. Eksisteerib ka hübriidseid liike, mis on tekkinud liikide ristumise tulemusena looduslikes tingimustes või saadud sordiaretuse teel
Söödav kupatatult. Tavariisikas Kübar hallikas- kuni pruunikasvioletne, vanalt tihti kahvatu-kollakaspruun limane, läikiv. Jalg ühtlaselt jäme ja õõnes, kergelt murduv. Piimmahl valge, kuivades värvub rohekaks. Eoslehekesed tihedad ja kreemikad, otse külgekasvanud. Söödav kupatatult. Tõmmuriisikas Kübara serv on sisserullunud, keskel süvend. Oliivikarva rohekas või must. Jalg kübarast heledam, laikudega ja õõnes. Eoslehekesed kreemikasvalged, tihedad. Söödav, vajab hoolikat kupatamist. Hallipiimane riisikas Kübar hallikaspruun, serv kaetud valge kirmega, lamedalt lehterjas. Jalg heledam, ühtlase jämedusega. Ülaosas ebaselge vööde. Eoslehekesed tihedad, lühidalt laskuvad, kreemikad. Söödav, vajab hoolikat kupatamist. Kahkjas riisikas Kübar limane, valkjalt hallikaspruun. Noorel kumer, hiljem madalalt lehterjas. Jalg kreemikas, kaetud paksu lima kihiga.
..11cm pikad, seemnesoomused õhukesed, elastsed, piklirombjad ja saagjaservalised.Registreeritud sorte maailmas 2004. Aasta seisuga 178. Enamus meil praegu parkides kasvavatest suurtest hõbekuuskedest valitud külvatud seemikute seast, misstõttu esineb haljasaladel varjeeruva okkavärviga taimi. Mõned isendid on sinakamad, teised hõbedasemad jne. Sortidest kasutatakse haljastuses alljärgnevaid: Picea pungens 'Bioalobok '- leitud 1992. Aastal Poolast. Kevadel on noorte võrsete okkad kreemikasvalged, muutudes hiljem sinakashalliks. Võib 30. Aastasena olla kuni 2m kõrge ja kuni 2m lai. 2 Picea pungens ' Iseli Fasitigate'- leitud 1981. Aastal USAst. Kitsassammasja võraga sinakashallide okastega puu. Võib 30 aastasena olla kuni 5m kõrge ja kuni 1,5m lai. Picea pungens ' Glauca Globosa'- leitud 1964. Aastal Suurbritanniast. Kääbuskasvuline laikoonusja või kuhikja kujuga, hallikassiniste okastega puu. Võib 30 aastasena olla kuni
Paljuneb hästi vegetatiivselt. o Suurus: 2-3 mkõrguseks o Võra: peente okstega püstine või kaarduvate okstega põõsas. o Koor, võrsed: vanemad oksad hallikaspunased, nooremad erepunased. Noored võrsed kaetud vahakirmega. o Lehed: 5-10 cm pikad. Pealt tumerohelised, alt sinakasvalged, karvased. Külgrood suunatud lehe tipu suunas. Leheroots kuni 3 cm pikk. Sügisel lehed lillakaspunased. o Õied ja viljad: õitseb mais, sageli sügisel teistkordselt. Õied väikesed, kreemikasvalged, koondunud kuni 5 cm läbimõõduga kännastesse. Vili on lihakas luuvili, piklik, sinakasvalge, sinaka kirmega, valmivad septembris. o Kasutamine: väga levinud haljastuses, kuna talub saastunud õhku. Kasvatatakse mitmeid vorme. Magesõstar. Ribes alpinum o Kasvutingimused: külmakindel. Küllaltki varjutaluv, kuid varjus õitseb vähe. Mullastiku suhtes vähenõudlik. Paljuneb väga hästi vegetatiivselt. o Suurus: 1,5-2,5 m kõrguseks
Putukate püüdmiseks on võipätakal lehed, mille pind on kleepuva limaga kaetud. Lima eritavad lehe pinnal leiduvad väikesed näärmekarvakesed. Nii jääbki loomake limasse kinni. Edasi algab aeglane lehe serva kokkurullumine. Võipätaka lehe serv on alati veidi ülespoole kaardunud, valmis kokku rulluma. Lõpuks surub lehe serv putuka tihedalt vastu lehe pinda ja algabki putuka seedimine. Kogu see töö võtab aega ühe kuni kaks ööpäeva. Alpi võipätaka õied on kreemikasvalged nagu Alpide lumised mäetipud. Nad asetsevad ühekaupa peenikestel õisikuvarbadel, mida on ühel taimel vaid paar-kolm tükki. Alpi võipätakas on harilikust võipätakast tunduvalt haruldasem ja vaid Saaremaal kasvava liigina kuulub ka looduskaitse alla. Nimi- võipätakas- tuleb sellest, et varemalt korjati võipätakate lehti ja anti lehmadele. Seepeale muutus lehmade piim kollakamaks. Räägiti, et "lehmad annavad seepeale rohkem võid". Neid muutusi põhjustab jälle lehtedel olev lima
Õied moodustavad õiekobara. Kobaras on 2 ase kuni 5 õit. Õied puhkevad kevadel, Kolmas tase samaaegselt lehtedega. Õite värvus varieerub Neljas tase valgest kuni roosani. Viies tase Sahhalini pargitatar - take Pargitatra avanenud õied on kreemikasvalged ning vajuvad raskuse all longu. juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Kirburohi toodi 19. sajandi keskpaiku Aasiast, põhiliselt Jaapanist, Inglismaale ja se Kesk-Euroopasse (Eestisse toodi 1897.aastal) olmas tase Temast on olnud abi erosiooni tõkestamisel, Neljas tase
Kevadel hakkavad kasvama noored võrsed, mis puhkevad õide samal suvel. 10) Clematis tangutica -tanguutia elulõng Õied läbimõõduga kuni 10 cm, veidi kellukjad, kollased. Tõuseb kuni 3 meetri kõrgusele. Õitsemist alustab juulis ning võib õitseda augusti lõpuni. Dekoratiivsed on ka siidjad seemnetupsud. 11) Clematis vitalba -harilik elulõng Kuni 10 meetri kõrgusele tõusev liaan. Õied tipmistes püstistes pööristes, 2 ... 3 cm läbimõõduga, kreemikasvalged. Õisi on väga rohkelt, õitseb juulist kuni külmadeni. Sobib nii kodu- kui tööstushaljastusse kui ka puutüvede katmiseks. 12) Clematis viticella -sinine elulõng Kuni 5 meetri kõrgusele tõusev liaan. Õitseb juulis-augustis, õied 5...7 cm läbimõõdus, mitmes erinevas toonis sinised. Sobib seinte, müüride, sõrestike jm. katteks 13) Clematis x jackmanii -värdelulõng (mainitud ka eespool!) Enimlevinud elulõngad kuuluvad just selle hübriidliigi sortide hulka. Neid
MÜRGINE H. kikkapuu (Euonymus) Kuni 3m kõrgune põõsas Mais rohekasvalged 3-5 kaupa asetsevad õied. Lehed on alt lühikarvased. Septembris oktoobris dekoratiivsed roosakas-oranzid viljad. Liik on külma- ja põuakindel. Erinõuded: talub pügamist Lubjarikas, viljakas muld Siberi kontpuu (Cornus) Kuni 2,5m kõrgune põõsas varasuvel tagasihoidlikud õied Võrsed on veripunased, talvel erkpunased. Lehed on alt sinakasvalged ja tihedalt karvased, pealt tumerohelised. Õied on kreemikasvalged, koondunud kännasesse Vili on sinakasvalge kaetud kirmega. Talub õhusaastet. Varjutaluv. Sobib linnatingimustesse. Verev kontpuu (Cornus) Kuni 3-4m kõrgune punakasroheliste tihedalt hargnevate püstiste võrsetega kohalik liik. Noored võrsed on rohlised. Lehed on alt kaetud hajusalt kaheharuliste karvadega. Juunis valge õied. Viljad on mustad. Sobib hästi tuulekaitsehekiks. Võsund-kontpuu(Cornus) Kuni 1,5-3m kõrge põõsas. Noored võrsed on rohelised, hiljem
Kasutatud kirjandus: http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/383 http://juhanipuukool.ee/?et/istikute_nimekiri/hekitaimed/cotoneaster_lucidus_l %C3%A4ikiv_tuhkpuu.html http://www.jarvselja.ee/kirjeldus.php?id=145 3.3 Kontpuu (Cornus) Konkreetne liik: Siberi kontpuu (Cornus alba) Taime kõrgus ja läbimõõt: kuni 3 m kõrge Taime välislaadi kirjeldus: Laiuv kiirekasvuline põõsas, oksad talvel korallpunased Lehed: Roheline, sügisel kollane kuni oranzikaspunane Õied või õisikud: Õied kreemikasvalged, väikesed koondunud kännastesse Liigi eritunnused: Sageli õitseb sügisel teistkordselt, Talub hästi linnade saastunud tingimusi, vana puit ei ole punane Kasvukoha nõuded: Mullastiku suhtes vähenõudlik, külmakindel.Poolvarjus või varjus on lehestik kirjum kui päikesepaistel Kasutamine haljastuses: haljastuses kasutatakse eelkõige hekitaimena Kasutatud kirjandus: http://www.seedripuukool.ee/toode-4-174-siberi-kontpuu-cornus-alba---- argenteomarginata---.html http://www.calmia
Noored võrsed kaetud vahakirmega Võrsed külgpungad kahe soomusega, kujult lantsetjad, 0,3-0,7 cm pikad, roostepruunid ja hallikarvased Pungad vastakud terveservalised lihtlehed, munajaselliptilised, teritunud tipuga, ümardunud alusega, 5-10 cm pikad. Pealt tumerohelised, alt sinakasvalged, karvased. Külgrood suunatud lehe tipu suunas. Leheroots kuni 3 cm pikk. Sügisel Lehed lehed lillakaspunased õied väikesed, kreemikasvalged, koondunud kuni 5 cm läbimõõduga kännastesse Õied vili on lihakas luuvili, piklik, sinakasvalge, sinaka kirmega, valmivad septembris Viljad mais, sageli sügisel teistkordselt Õitsemisaeg Kasvukoht: varjutaluv valgus niiskus mullastiku suhtes vähenõudlik muld Üksikpõõsana, rühmiti ja kärpimata, vabavormilise kui ka kärbitud hekina Kasutamine
· 'Purpurea' ('FoliisPurpureis') madal põõsas, lehed pruunikaspunased; õied tumeroosad; · 'Variegata' lehed kollakasvalkjate servadega; õied sügavroosa värvusega; · 'Venusta' lehed väiksemad kui põhiliigil ja peaaegu paljad; õied tihedates kimpudes piki võrset, torujad, purpurroosad heledama servaga, kupar lühike, paljas; · 'Versicolor' väike kuni keskmisekasvuline põõsas, õied algul kreemikasvalged, hiljem punased; · 'Victoria' väike, püstine, aeglasekasvuline ja tihe põõsas, lehed laielliptilised, pronksjalt pruunikaspunased, õied väljast purpurpunased, seest kahvaturoosad. [9] KOKKUVÕTE Seda uurimustööd oli huvitav teha, sest sain teada palju uut informatsiooni mailaseliste ja kuslapuuliste sugukondadest. Samuti sain ülevaate sugukondatesse kuuluvatest perekondadest ja liikidest
Esineb vivipaariat (sigipungade teket emataimel). Samblad suudavad maapinnalähedast soojust ja niiskust eriti hästi ära kasutada. Samblad loovad soodsa mikrokeskkonna ka kõrgematele taimedele ja põõsassamblikele. Sügavama lumikattega aladel on samblikest iseloomulikumad põdrasamblikud (Cladonia), mis õigustavad oma nime põhjapõtrade talvesöödana, õhemat lumevaipa vajavad käokõrvad, nii pruunid (Cetraria islandica, C. delisei) kui ka kreemikasvalged (C. nivalis, C. cucullata), ja narmassamblikud (Alectoria). Kõige tuulisematel kohtadel suudavad vastu panna vaid kooriksamblikud ja usjad tamnooliad (Thamnolia) LOOMASTIK: Arktilistes tundrates 48 imetajaliiki karibuu/põhjapõder, muskusveis, jänesed, polaarrebane, lemmingud; rannikul jääkaru, hülged, morsk. Linnud enamasti rändlinnud, talvitujatest lumekakk, lumepüü, kaaren.
liitlehed. Lehed võivad olla kuni meetripikkused. Väikesed kreemjad õied moodustavad pika sulgja püramiidja õisiku. Õisik on 2–3 dm pikk ja tavaliselt kergelt kaardus. Üksikõis on 3 mm läbimõõdus ja lühikese õierao otsas. Kitseenelas on kahekojaline taim. Emasõied on puhasvalged, isasõied pigem kreemikad. ARUNCUS AETHUSIFOLIUS - KOREA KITSEENELAS • Kõrgus 30-40 cm, laius 50 cm. Madal, kompaktne püsik. Tumerohelised säbrulised lehed. Õied kreemikasvalged, õitseb V-VI. Lehestikul kaunis sügisvärvus. Pinnase suhtes vähenõudlik. Päikeseline kuni poolvarjuline kasvukoht. ASARUM EUROPAEUM – HARILIK METSPIPAR • Harilikku metspipart kohtab kõige sagedamini metsas, nii leht- kui okasmetsas, eriti lubjarikkal pinnasel. Ta talub hästi varju ja iluaianduses kasutatakse teda maapinna katmiseks kohtades, kus teised rohttaimed kasvada ei taha. • Metspipar on igihaljas püsik. Taime vars on
Suurelehine hortensia. Kättesaadav http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/suvelilled-ja-hooajataimed/suurelehine-hortensia-1. 20.09.2013. 3.6 Põisenelas (Physocarpus) Konkreetne liik: lodjapuulehine põisenelas 'Diabolo' (Physocarpus opulifolius 'Diabolo') (joon. 77, joon.78) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus kuni 300 cm, laius kuni 100-150 cm. Taime välislaadi kirjeldus: kõrge, laiutav põõsas. Lehed: tumedad, veinipunased lehed. 3-hõlmised liitlehed. Õied või õisikud: kreemikasvalged. Liigi eritunnused: dekoratiivne välimus kaunis lopsakas lehestik, valged õiekobarad ja värvilised kuivad viljad. Külmakindel. Kasvukoha nõuded: kasvavad igasugustes valgustingimustes. Ka mullastiku suhtes ei ole nad nõudlikud, kasvades hästi kõiksugustel muldadel. Kasutamine haljastuses: üksikult, rühmana, pügatava ja vabakujulise hekina. Joonis 77. Lodjapuulehine põisenelas 'Diabolo' (http://www.neevaaed.ee/tooted/lehtpuud-ja-- psad/lodjap-poisenelas-diabolo/
pungade katkiminemist, teist pügamist tuleks teha juuni lõpus (wildrosetree). 15. Cornus alba "Sibrica" - siberi kontpuu Siberi kontpuu on heitlehine, kuni 3 m kõrge, peente, nõtkete, püstiste või kaarjate veripunaste võrsetega põõsas. Noored võrsed on kaetud vahakirmega.Talveks muutuvad võrsed erepunaseks ja on väga dekoratiivsed. Lehed on kahevärvilised - pealt tumerohelised, alt sinakasvalged. Sügisel omandavad lehed violetjaspunase või tumevioletja värvuse. Õied on kreemikasvalged, väikesed, koondunud lamedatesse õisikutesse. Viljad on piklikud ja värvuselt sinakasvalged. Sügisel võib tihti teistkordseöt õitseda (Missouri botanical garden). Kontpuu on väga vähe nõudev taim. Lisaks külmakindlusele ei ole vaja viljakat mulda ja talub hästi ka varju. Talub hästi linnade saastunud tingimusi. Siberi kontpuu väärib kasvatamist kui külmakindel ja igal aastaajal dekoratiivne liik. Sobib kasvatada üksikpõõsana, rühmiti ja kärpimata,
Siberi kontpuul esineb palju eri värvikombinatsiooni lehtedega sorte. Erinevatel sortidel on ka erinevat värvi talvised võrsed (Hansaplant). Lehed on vastakud terveservalised lihtlehed, munajaselliptilised, teritunud tipuga, ümardunud alusega, 5-10 cm pikad. Pealt tumerohelised, alt sinakasvalged, karvased. Külgrood suunatud lehe tipu suunas. Leheroots kuni 3 cm pikk. Sügisel on lehed lillakaspunased. Siberi kontpuu õitseb mais, sageli sügisel teistkordselt. Õied väikesed, kreemikasvalged, koondunud kuni 5 cm läbimõõduga kännastesse. Vili on lihakas luuvili, piklik, sinakasvalge, sinaka kirmega, valmivad septembris. Tegemist on väga levinud ilupõõsaga, kuna talub saastunud õhku (Hariduskeskus). Joonis 8. Siberi kontpuu 'Elegantissima'. (http://www.rohelineaed.ee/index.php?page=139&print=true ) 4.4.2. Hooldus Ilupõõsaste oskuslik lõikamine suurendab nende õitsemist, lehestiku lopsakust, annab noori ja värvikaid võrseid ja lükkab edasi nende vananemist
Joonis 13. Siberi kontpuu. http://www.rohelineaed.ee/public/files/Cornus%20alba %20Elegantissima.JPG Iseloomustus Siberi kontpuu on heitlehine, kuni 3 m kõrge, peente, nõtkete, püstiste või kaarjate veripunaste võrsetega põõsas. Noored võrsed on kaetud vahakirmega.Talveks muutuvad võrsed erepunaseks ja on väga dekoratiivsed. Lehed on kahevärvilised - pealt tumerohelised, alt sinakasvalged. Sügisel omandavad lehed violetjaspunase või tumevioletja värvuse. Õied on kreemikasvalged, väikesed, koondunud lamedatesse õisikutesse. Viljad on piklikud ja värvuselt sinakasvalged. Sügisel võib tihti teistkordseöt õitseda. Kontpuu on väga vähe nõudev taim. Lisaks külmakindlusele ei ole vaja viljakat mulda ja talub hästi ka varju. Talub hästi linnade saastunud tingimusi. Siberi kontpuu väärib kasvatamist kui külmakindel ja igal aastaajal dekoratiivne liik. Sobib kasvatada üksikpõõsana, rühmiti ja kärpimata, vabavormilise kui ka kärbitud hekina
annaabi.ee 
