KOSTMINE KÜSIMUSELE: MIS ON VALGUSTUS? (2)

KOSTMINE KÜSIMUSELE: MIS ON VALGUSTUS ?
Kodutöö
Immanul Kant käsitleb oma kirjutises inimeste „valgustatust“ ehk nende võimetust langetada otsuseid ning iseseisvalt analüüsida olukorda. Valgustuse põhipunktina määratles autor inimeste väljumist nende omasüülisest alaealisusest eelkõige religiooniajastul. Põhiprobleemiks on Kant’i arvates sõltuvus teistest (riigivõimust, üldisest arvamusest, kirikuvõimust jne) ning oskuse puudumine oma mõistuse kasutamisel . Autori arvates on ühiskonnas liiga palju passiivseid liikmeid kel puudub tahtmine või huvi oma arvamuse avaldamisel, kuid kes on siiski pandud tegutsema eesmärkide täitmisel ilma, et nad seda ise teaksid.
Artiklis seostab autor valgustamata inimest argsuse, rumaluse ja laiskusega, kuna ta on defineerinud „alaealist“ kui mugavat inimest, kes on laisk mõtlemises ning kardab ise otsustada. Kant'i arvates lasevad inimesed meelsasti enda üle valitseda ja juhtida ennast nii, nagu teised seda tahavad. Eks see muidugi õige olegi, et inimestel on kalduvus mugavusele ja vähem mõelda on tõepoolest mugav, kuid siit ei saa tormata järeldusteni. Väga raske on ühtselt vastata küsimusele: „Mil määral peab olema inimene „eeskoste all“ (ehk laskma otsustada teistel: võimul, valitsusel jne) ning milliseid otsuseid peaks igaüks suutma ise langetada. Inimesed on liiga kergesti mõjutatavad teistest ning seetõttu oleks liiga riskantne lasta neil kõige tähtsamaid otsuseid langetada ise. Valede otsuste tegemine seab üldsuse eesmärgi ohtu.
Kuid autori arvates peaksid kõik inimesed suutma erinevatel teemadel orienteeruda ning teha pädevaid otsuseid. Ideaalis võiksid inimesed tõepoolest olla kõiketeadjad ja piisavalt pädevad otsustamaks kõikides eluvaldkonna küsimustes ise, kuid reaalsuses see tänapäeva ühiskonnas kindlasti võimalik ei ole. Juba tehnika ja teadmiste areng on niivõrd kiire, et võimatu on end kõigega kursis hoida. Keegi ei ole suuteline valdama kõiki valdkondi suurepäraselt ning tegutsema üksi. Igaüks peaks tundma kõige paremini iseennast, teadma oma tugevusi ja nõrkusi. Nõrkused on võimalik oma tugevusteks teha, kasutades teiste abi. Kui midagi ei oska või ei tea, ära karda küsida teistelt, kes teavad. Arvan, et valgustatud inimene ei pea alati tegema kõike omapäi – ta peaks olema suuteline tegema koostööd teistega ning alluma ka endast targemate juhendamisele. Just seepärast on inimestel siiski vaja eeskostjat – inimest, kes on usaldusväärne ja piisavalt tark antud valdkonnas, et aidata teistel õigeid otsuseid teha.
Millega saaks valgustatust tänapäeva mõistes võrrelda? Minu arvates sobib vasteks väga hästi üks sõna – intelligentsus . Intelligentne inimene peab olema mõtlemisvõimeline ning arukas. Intelligentne inimene ei tee seda, mida teeb suur mass ning intelligentne inimene ei ole kergesti mõjutatav. Võib öelda, et valgustatud on see, kes mitte ei tea kõike ise, vaid on piisavalt intelligentne, et leida alati keegi, kes teab. Intelligentne ehk valgustatud inimene on julge, iseseisev, usaldusväärne ja koostöövõimeline inimene.
Kant’i peamine idee selles artiklis on see, et inimesed peaksid olema oma mõtlemises palju vabamad ja julgema oma arvamust avaldada. Ta arvab , et see oleks kogu inimkonnale kasuks ja soodustab parema seadusandluse loomist. Paljudel inimestel on suurepäraseid ideid, mida nad kardavad välja öelda või on lihtsalt liiga laisad, et neid teistega jagada. Artikliga tahabki Kant juhtida inimeste tähelepanu sellele, et nad ei kardaks välja öelda seda, mida nad mõtlevad. Ei ole tähtis, et see arvamus ei ole sama, mis on enamikel inimestel, vaid tähtis on see, et see arvamus on välja öeldud. Kui mitte keegi ei hakka enda eest seisma ja oma huve esindama, siis vaevalt hakkab midagi kunagi paremuse poole minema, vaid pigem läheb kõik allamäge. Kui keegi tahab midagi oma elus korda saata ja ei taha olla kellegi teise juhtida, siis ei tohi oma arvamusi endale öelda, vaid tuleb olla julge ja ennast kehtestada.