50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-03-04
Kuupäev, millal dokument üles laeti
17 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
ketukas34
Õppematerjali autor
Sissejuhatus filo ajalukku ARVESTUS 1. Sokraatiline meetod- õpetusviis, kus õpetaja-Sokrates- kaevab küsimuste abil välja vestluskaaslase teadmisi, esinedes ise mitteteadjana. Õpetaja ei paljasta enda seisukohti-ta toimib kanalina, mille kaudu teine saab selgeks omaenese mõtted. Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järje
Kui korrigeeritav järeldus võis oli ekslik, siis ei ole loogiliselt võimatu, et ka korrigeeriv järeldus võib olla ekslik. Järelikult on arutluskäikude paikapidavuses põhimõtteliselt alati loogiliselt võimalik kahelda ning absoluutselt kindla teadmise allikana ei saa arutlus osutatud puuduste tõttu ja eksperimendi tingimuste kohaselt siiski kõne alla tulla. Neljanda teadmiste allikana vaatleb Descartes veel nn. "lihtsaid mõisteid" (lihtne filosoofias tähendab "jagamatu", intuitiivselt, ühtse mõtteaktiga tervikuna haaratav). Kogu varasem filosoofiatraditsioon on lähtunud sellest, et niisuguses intuitiivses mõtlemises ei saa olla eksitust. Siin kas mõistetakse või ei mõisteta, kuid kui mõistetakse, siis täielikult. Nii Platon kui ka Aristoteles lähtusid sellest, et kui inimese mõtlemine on piisavalt puhastatud eksitavatest ja ebakindlatest meelemuljetest, siis on ta võimeline n.ö. intellektuaalses intuitsioonis tõest
3. Millele võin ma loota? (religioon) 4. Mis on inimene? Antropoloogia) LUDWIG WITTGENSTEIN: Filosoofia otstarve on mõtete loogiline klaarimine. Filosoofia pole mingi õpetus, vaid teatud tegevus. Filosoofiline teos koosneb olulisel määral seletustest. Filosoofia resultaadiks pole mitte "filosoofilised laused", vaid lausete klaarumine. Filosoofia peab mõtted, mis muidu on hämarad ja hägusad, tegema klaariks ja piiritlema teravalt. 2) Ontoloogiline küsimuseasetus eelsokraatilises filosoofias (loeng; Salumaa) ONTOLOOGIA olemiseõpetus küsib oleva kui oleva järele e. ei päri selle või mõne teise oleva või mõne oleva valdkonna järele. Argielus me nimetame teatud nähtusi asjadeks(majad, autod, jne). Säärased asjad koosnevad osadest. Neid osi me nimetame jällegi asjadeks: majad koosnevad seintest, akendest, ustest, katustest. Ka nende osade osasid nimetame me asjadeks. Samas käsitame sääraste asjade paljusust koguna, mida samuti saame nimetada asjaks
LÄÄNE FILOSOOFIA Leo Näpineni loengute lühikonspekt. Kasutatav TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLIS aines HHF3080-FILOSOOFIA, HHF3081-FILOSOOFIA ja HHF3060-FILOSOOFIA FILOSOOFIA AINE Sõna ,,filosoofia" on tõlgitav ,,tarkuse armastus". Phileo = armastan. Sophia = tarkus. Filosoofia algselt tarkusearmastus oligi, kuid nii pole see siiski alati olnud. Ka veel hiljuti oli filosoofia ja kohati on ta praegugi pigem teadmisega kui tarkusega tegelev distsipliin. Filosoofia kujunes vana-kreekas 7.-6. sajandil e.m.a. seoses linnriikide ehk poliste tekkimisega. Mütoloogilne maailmapilt asendus filosoofilisega. Esimesed filosoofid olid Thales, Anaximandros, Anaximenes, Empedokles, Pythagoras, Herakleitos, Parmenides jt. Filosoofia oli algselt osa mütoloogiast. Eristatakse Herakleitose joont ja Parmenidese joont filosoofia ajaloos. Herakleitos tunnistas saamise (tekkimine, muutumine, kadumine) ja olemise (see, mis muutumise kestel samaks jääb) ühtsust ning rõhutas saamise poolt, Parmenides tunn
Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokratese õpilase Platoni tekstid on põhiliselt dialoogid, mille peategelane on sokraatilist meetodit kasutav Sokrates (näiteks "Kriton"). Sokraatilises dialoogis toimuvat vestlust võib nimetada ka dialektiliseks. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras. Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka m?
üldkehtivate seaduspäradeni. Metafüüsika poolt käsitlevate probleemide hulka arvatakse tavaliselt Jumala olemasolu, hinge surematus, keha ja vaimu vaheline seos, vaba tahe jne. Metafüüsika tähendab seda, et sa räägid millestki, mida pole võimalik empiiriliselt tõestada. Metafüüsika on olemisõpetuse osa mis tegeleb olemisega enne ja pärast surma või enne maailma loomist. Metafüüsika (kr meta = üle) see, mis jääb väljapoole füüsikat. Filosoofias reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ning alusmõistete uurimine. Metafüüsikaks nimetatakse ka teadusliku maailmapildi ja füüsikalise reaalsuse raamest väljapoole jäävate usu ja ilmutusega seonduvate üleloomulike nähtuste sfääri. On ka teaduse piiriala probleemide nimetus. Metafüüsika on ajatute, muutumatute ja kõikjalkehtivate seaduste loogiline tuletamine ilmselgetest asjadest, inimese katse jõuda loogiliselt või mõtiskluste kaudu mittemõõdetava reaalsuseni
hakanud määratlema filosoofiat. Vahetu maailmavaade 1.) Müüt - hõimu või sugukonna algkogum, etümoloogiliselt jutt, lugu. Igikestvana ilmnev lugu sugukonna seotusest jumalate ja kangelastega. Müüdis ei olnud loomuliku/üleloomuliku, meelelise/ülemeelelise eristust. Müütide kaudu mõistsid inimesed endid kokkukuuluvana 2.) Religioon Teoreetiline maailmavaade 1.) Filosoofia (mõtlemine mõistetes, abstraktsioon, "kreeka ime"). 2.) Teoloogia ja 3.) teadus võtsid üle filosoofias leiduvad mõtlemise vormid. (Idamaades pole selles mõttes teoreetilist mõtlemist tekkinud.) Esimeste meile teadaolevate mõtlejate töödes on veel palju müüdilist. Ka ei saanud filosoofiast kunagi valdavat maailmamõistmise vormi -- valdas tragöödia (müsteeriumi teisenemine). Kui nüüd üritada seletada filosoofia tekkimist, siis üks põhjus võibki olla jumaliku kohalolu kadumine, müüdi kadumine. Filosoofia teke langeb kokku suurte ühiskondlike muutustega
kui Speusippos, Platoni järglane akadeemia juhina, andis filosoofilistele uuringutele matemaatilise kallaku, mis Aristotelesele, kes oli kõike muud kui matemaatik, polnud meelepärane. Pärast kahtteist Põhja-Kreekas veedetud aastat naasis Aristoteles 355. a. Ateenasse ning rajas oma filosoofiakooli Lykeioni ( ladinapäraselt Lyceum), mis jäi uurimis- ja õpetuskeskuseks seni, kuni Rooma keiser Justinianus selle 860 aasta pärast sulges. Aristoteles eristas filosoofias 3 erinevat osa. Esiteks, teoreetiline osa, mis koosnes olemise, selle osade, põhjuste ja algete küsimustest. Teiseks, praktiline osa, mis koosnes inimtegevuse küsimustest ning kolmandaks, poeetiline osa, mis tegeles loomingu küsimustega. Aristoteles ja tema järelkäijad uskusid, et inimlikul uudishimul pole piire ning et iga asi väärib süstemaatilist uurimist. Aristoteles ise pani kirja traktaadid, mis käistlesid botaanika, eetika,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid