sündmustik ning piiratud tegelaste arv. Novellist ,,Rõõm" tuleb välja, et alamklassi inimestel eneseväärikus puudub ning tihti soovivad nad olla tähtsamad, kui nad tegelikult on. Samuti ka novellidest ,,Ametniku surm" ja ,,Paks ja peenike" rõhutavad väikekodanlusele ja ka inimväärikuse puudumisele, sest kummardatakse ning peotakse kõrgema klassi ees. Enamasti kasutab autor rohkem allteksti kui tegelase kõnet. Tema novellides on segatud tihti koomilisus ja traagilisus. Väga palju kasutab autor ära ka sotsiaalset elu ehk elu pahesid ja probleeme. Näiteks novellist ,,Kurbus" tuli välja, et suurlinna inimeste elu on väga üksildane. Tsehhovi novellide tegelased olid enamasti venelased ning tegevuskoht oli Venemaal. Alguses neid novelle lugedes jäi mulle mulje, et need on kõik väga keerulised ning nendest aru saamine on peaaegu võimatu. Kui ma aga paar novelli uuesti
Puudu jäi loomulikust särast silmades ja naer oli lausa eemaletõukav. Vaikselt kerkis juba kahtlus, et positiivne mulje Kitzbergi teosest kaob koos selle etendusega. Õnneks suutis kõrvaltegelaste meisterlik esinemine publiku tähelepanu õigele rajale tagasi viia. Sümpaatseks said porgandit näriv töödejuhataja ning hakkaja Anu, kes oma olemisega tõid sisse puhast huumorit. Osatäitjate valik on väga hästi õnnestunud. Nende koomilisus varjutas isegi kahe armastajapaari traagikat, mis on muidu teoses olulisel kohal. Meeldivaks üllatuseks kujunes peretütart kosiva poepidaja roll Hannes Nelise esituses. Lavastaja oli tegelasele lisanud uhkust ja eneseimetlust. Tundus, et näitleja oli seda oma äranägemise järgi veelgi võimendanud ja just seetõttu suutis ta väärikalt vastu seista käredale Mogri-Märdile. Hästi õnnestunuks võib lugeda ka Uibo lavakasutust: minimalistlik kujundus, mis esindab ajastu
Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1997. Iseloomustus • Tema luulele on iseloomulik uuema rahvalaulu (vemmalvärss, lorilaul) traditsioonid, see on lõbus ja laululine, säravalt virtuoosse keelekasutuse ja leidlike riimidega. Palju leidub Contra loomingus paroodiaid. • Contra kasutab oma loomingus väga tihti võru keelt ja kõneleb seda ka esmase kõnekeelena. Ta on kirjutanud ka proosat ja laule. Temaatika • Luulet iseloomustab: • Nali • Tabavus • Koomilisus • Kõikuv Keele ja vormikasutus • Tema luuletustel ei pruugi olla mingeid sügavaid mõtteid, neid on lihtsalt tore ja lõbus lugeda. Contra ei kasuta oma luules eriti personifikatsioone, metafoore ega hüperboole. Küll aga leidub tema luuletustes küllaga epiteete. Luulekogud • "Ohoh!" (1995) • "Tahaksin olla autobuss" (2008) • "Urvaplaaster" (2012) • "Contrarünnak" (2004) • "Okseoksjon" (2011) • "Kõik on Kõige targamad“
toidujääkide baasil (vili, suhkruroog, mesi, erinevad puuviljad) kangemaid jooke villida. Muinasjast on alkohoolseid jooke kasutatud erinevate rituaalide läbiviimisel, selle abil suheldi jumalatega ja oma surnud sugulastega. Sageli korraldati hõimuti ühiseid joomisi, pühal eesmärgil lunida Jumalalt positiivset lahendust mõnele õnnetule situatsioonile. Näiteks nõnda anuti tihti ilmaolude parandamist. Seiga koomilisus seisneb selles, et vahest selline jooming pidi kestma päevast päeva, nii kaua kui "olukord riigis" ei hakanud paranema. Polegi ime, et ka mõnedes tänapäeva inimestes on jäänud alateadlik traditsioon otsida alkoholist abi, õnnistust ja lahendusi. Juba sellest ajast peale juurdus napsi võtmine inimeste alateadvuses nagu sotsiaalne suhtlus, inimeste omavaheline lähenemise protsess. Oletatavasti hakati piiritust ajama araablased, 6-7ndal sajanditel. Seda nimetatigi "Al kogol", mis
Saanud teada, et Anton just lahkunud oli, ütleb ta paar paremat sõna ning seepeale kiidab Anne-Mai Antonit taevani. Tundub, et Anne-Mai isegi ei tea, keda eelistada. Väga huvitav lõpplahendus on. Lõpp on sarnane algusele ning ka on sinna kirjutatud, et näidend jätkub leheküljelt 48. Seega on näidend justkui tsükkel. 6. Too näiteid karakteri-, situatsiooni- ja sõnakoomikast ,,Pühas Susannas". Karakterikoomika- Anne-Mai. Anne-Mai koomilisus seisneb just tema naiivsuses ning vastuolulisuses. Ta kiidab Eduardile Antonit ja Antonile Eduardit. Ta ise soodustab poiste halbu mõtteid ja plaane, sest kingib neile omi asju, annab siidtapeedi ja Hollandi kamina materjali nende valdusesse, kui poisid vaid talle uue tapeedi ja kamina ehitavad. Ta ei pahanda Gogaga, kui viimase taskust leitakse üks väärisehe, mis pärit vanadaami sahtlist. Situatsioonikoomika- Esimeses vaatuses koht, kui haltuuramehed on just jõudnud ja
KIRJANDUSTEOREETILISI MÕISTEID: a)Hüperbool- kunstiline liialdus b)Fantastika- väljamõeldis, mõttekujutuslik, fantaasiaga seotud aines, ebareaalne c)Alliteratsioon- sama konsonandi kordumine kahe või enama sõna algul värsis d)Assonants- sama vokaali kordumine kahe või enama sõna pearõhulises silbis e)Aimekirjandus- populaarteaduslik kirjandus f)Grotesk-jämekoomiline vastandlike nähtuste ühendamine g)Koomika- naljakus, koomilisus h)Huumor- heatahtlik nali i)Personifitseerimine- isikustamine j)Antropomorfotseerimine-inimese kuju ja omadusi omistama k)Adaptsioon- kohandamine, lihtsamaks muutmine
Jonõtsil tekivad mitmed haigused ning novelli lõpus on ta juba nii kibesutnud, et ärritub iga asja peale. Tal oli kliente nii linnast kui ka linnast väljas, töö hulk koormas teda niipalju, et ta kibestus lõpuks täielikult, sest ta ei saa aru kuidas neiu sai temaga nii käituda. "Paks ja peenike" Tsehhovi novellide iseloomulikud tunnused: Lugeja saab mõelda ise novellile lõpu. Arusaadavus. Oskuslikult on ühendatud koomilisus ja dramaatilisus. Teravmeelsus. Rohkem räägib alltekst kui tegelaste kõne ise. Võivab tungida märkamatu kergusega inimhinge peensustesse. Peamõte on, et ka väiksed inimesed on inimväärsed ning kõik ei keerle ümber suurte tegelaste. Kõrge ametikoht muudab ka inimest. Ma ei oska siin otseselt mingit seisukohta võtta. minu arvates on teos nii koomiline kui ka traagiline. Koomiline selle poolest, et autor on võimalikult naljakalt kirjeldanud tegelasi
· Hispis hakatati rüütliromaane kirjutama proosas · Montalvo ,,Amalís de Gaula": kuulsaim hisp rüütliromaan sel ajal: ainestik toimub Briti saarestikul, võitlused koletiste ja hiidlastega · Katalaani romaan ,,Tirant Valge": autorid Martorell ja Martí, olustikuline konkreetsus, rüütlite igapäeva elu, sündumsed algavad Inglismaal, Tirant kohtub erakuga, süzeeks põhiliselt katalaani seikleja Roger de Flor, kes seikles Idamaades, iroonia, grotesk, koomilisus · ,,Gaballero Cifar" 1512, ilma autori nimeta, ühe pühaku elulugu, mõjutas ka bütsantsiromaan, idamaised mõjud, väga tägtis Ladina-Ameerikas · ,,Celestina": Fernando de Rojas, tragikomöödia, ühiskond ja selle madalam osa, Celestina mõrvatakse, aitab noortel kokku saada, võtab omale ka abilised, maine armastus viib ainult õnnetuseni, Celestina filosoofilised kõned, loodus ja loomulikud tunded · Euroopas algab realistlik proosakirjandus
Erinevalt Aristotelesest ei pidanud stoikud ülimaks eesmärgiks mõistusepärast teadmist. Neile ei loe tegeliku toimimise olud või tulemus, vaid idee, mille nimel tegutsetakse. Inimtüübid ja hilisem euroopa kirjandus Theophrastos esitab inimtüüpe ühiskondlikult negatiivsena mõjuva loomuomaduse läbi. 17. Sajandil tüübitunnuste alus laieneb. Tüpiseerima hakati ka positiivseid omadusi, voorusi, ameteid, rahvusi ja vanuseid. Karakterite kirjelduses vähenes koomilisus ning suurenes range õpetuslikkus. Kreeka originaalis keskenduti ühele kindlale olustikule ja ajastule, milleks oli polis ja sellekodanikud. Hilisemas traditsioonis kohanduti teisenenud oludele. Kirjeldati katoliiklasi-protestante, sotsiaalse tüübina oli sagedane teener, tegevuspaigaks kõrts. Järgmistel sajanditel muutus karakterihuvi rohke individualiseerituks. 18. Sajandist peale hakati tüüpidele kõnekaid nimesid panema, mis olid seotud isikuomadustega. Põhimõte
uustrükiga. Mõlema juures on huvitavaks avastuseks kirjaniku uus, muutunud autorisuhtumine – kirjaniku ja kangelase vahel on distants tunduvalt suurenenud. Samuti on märgatavalt rohkem hakatud kasutama koomikat, ning selle silmatorkavus viitab teoste pooleldi meelelahutuslikule eesmärgile, kusjuures käsitluse all on küllalt tõsised elunähtused. Traadi huumor ei ole niivõrd artistlikult kultiveeritud, kui just asjades ja nähtustes enestes kätkev koomilisus. “Türgi oad” on tähelepanuväärne sellegi poolest, et siin polemiseerib kirjanik mitmes mõttes iseendaga ja oma varasemate teostega. 1970. - 80-ndatel aastatel hoiavad loominguliselt viljaka ja mitmekülgse Mats Traadi prosaistimainet kõrgel ennekõike minevikuainelised romaanid. 1979.a. ilmunud lühiromaanis “Puud olid, puud olid hellad velled” on dramaatilise tegevuse areeniks troostitu teoorjuslik külaühiskond Lõuna- Eestis möödunud sajandi keskpaiku
meditatiivsus, produktsioon, propageerima, apelleerima, refereerima, terrorist, representeerima, kulmineeruma, patsifistid, irriteerivad, manifest, retsidivistid, funktsionaalsus, adekvaatsus. 2. Kreeka keelest 25 sõna - episood, demokratiseerima, erootika, dramaatika, plastilisus, kategooria, patoloogia, filosoofia, kino, sümbol, probleem, plastilisus, kritiseerima, traagika, fenomen, eetika, fantaasia, demokraatia, diagnoos, ekstaatika, pornograafia, koomilisus, kriitika, psühhoanalüüs, pedofiil. 3. Prantsuse keelest 15 sõna - süzee, seanss, ekraan, debütant, rezissöör, rezii, sedööver, moraliseerima, nüanss, pensionär, revolutsioon, sikk, kommuun, reaktsioon, kaader. 4. Inglise keelest 1 sõna film. 5. Aramea keelest 1 sõna messias. 6. Itaalia keelest 1 sõna stsenaarium. 7. Vene keelest 1 sõna peredviznik. Vaadeldud sõnade hulgas on ka niisuguseid sõnu, mis võõrsõnade leksikonile
võimatuseni suurendamine, * Grotesk - inimeste, esemete, olukordade jm. veidralt liialdatud ja moonutatud kujutamine, milles põimuvad reaalsus ja fantastika, traagiline ja koomiline, kohutav ja lõbus jne.; selles laadis teos * Huumor - heasoovlikult, naljatlevalt pilkav suhtumine kellessegi v. millessegi; heatahtlik nali; koomiliste elunähtuste v. inimlike puuduste ja nõrkuste lõbus heatahtlik naeruvääristamine * Koomika - naljakus, koomilisus; millegi koomiline külg * Absurd - absurdne nähtus, väljend v. mõte; kõik see, mis on absurdn * Metafoor - kõnekujund: tähendusülekanne sarnasuse alusel * Metonüümia - (liik kõnekujundeid:) sõna v. väljendi kasutamine ülekantud tähenduses ajalise, ruumilise, põhjusliku, päritolulise vm. suhte alusel * Intertekstuaalsus - semiootiline käsitlus, mis tegeleb märkide ja tekstiosiste
Orlandos". Ka Firenzes, Luigi Pulci kirjanduses. Naeru kätte suremine Pulci raamatus oli seotud uue korra tekkimisega kaosest. Cervantese ,,Don Quijote" 1605 ,,imepärase maailma aegruum, mida enam pole", st 11 rüütlimaailm kindlate reeglite ja kliseedega. See lõikus äkitselt omamoodi kelmiromaaniga. Nende kahe maailma kokkupõrkest sündis mingisugune täielik äraspidisus. ,,Don Quijote" koomilisus pole tegelikult koomiline. Don Quijote elas valel ajal vales kohas. Cervantese geniaalsus seisnes selles, et erinevad kultuurikäsitlused põrkusid. Rotterdami Erasmuse ,,Narruse kiituseks" (,,Encomium Moriae") 1511. Jumal nimega Moria e Narrus räägib. Morial on saatjaskond enesearmastus, meelitus, unustus, laiskus, nauding, hullus jne. Narrusest ei pääse niikuinii ning eriti kindel on narriks sattuda võltsvagaduse, tarkuse teesklusega.
nähtuse iseloomulike joonte võimatuseni suurendamine, Grotesk - inimeste, esemete, olukordade jm. veidralt liialdatud ja moonutatud kujutamine, milles põimuvad reaalsus ja fantastika, traagiline ja koomiline, kohutav ja lõbus jne.; selles laadis teos Huumor - heasoovlikult, naljatlevalt pilkav suhtumine kellessegi v. millessegi; heatahtlik nali; koomiliste elunähtuste v. inimlike puuduste ja nõrkuste lõbus heatahtlik naeruvääristamine Koomika - naljakus, koomilisus; millegi koomiline külg Absurd - absurdne nähtus, väljend v. mõte; kõik see, mis on absurdn Metafoor - kõnekujund: tähendusülekanne sarnasuse alusel Metonüümia - (liik kõnekujundeid:) sõna v. väljendi kasutamine ülekantud tähenduses ajalise, ruumilise, põhjusliku, päritolulise vm. suhte alusel Intertekstuaalsus - semiootiline käsitlus, mis tegeleb märkide ja tekstiosiste kandumisega ühest tekstist
Tahtis näidata, et Ukraina on teistsugune kui muu Venemaa, ka Peterburi. Süngele udusele Peterburile vastandas ta eksootilise, ilusa, toreda rahvaga Ukraina - tantsiv ja laulev rahvas. Gogol jälgis ka saksa romantismi traditsiooni - esineb palju rahvapärast fantastikat. Iseenesestmõistetavad tegelased nagu kurat ja näkk - Gogol kannab 34 neile üle inimeste vaimse maailma. See fantastika tavaliselt on koomiline - Gogolil on see koomilisus küsitav. Saatanlikud jõud ilmuvad oma täielikus kurjuses ja saatanliku jõu kehastus on raha. Nt toimub raha pärast väikese poisi tapmine. Raha eraldab inimesi üksteisest. Ühes novellis hakkab kurjus valitsema ja inimesed on võimetud. Kriitika võttis selle teose vastu kui kerge ja lõbusa lugemise. Tegelikult oli seal palju masendavat. Puskin - vene kirjanduses on muidu nii vähe huumorit, aga Gogol oskab! Keegi vist ei tahtnud näha seda tumedat, kohutavat
SANDRO CHIA seostab oma maalides itaalia manerismi, kubismi, futurismi ja fovismi kogemused. Ta maalib narratiivseid ja religioosseid stseene. FRANCESCO CLEMENTE on transavangardismi peaesindaja. Ta maalib autoportreid, humoristlikke, naiivseid ja araabiapäraseid maale ning interjöörikompositsioone. Ta ühendab oma teostes ajaloolisi stiile ja mitmesuguseid tehnikaid (joonistus, maal, foto, mosaiik), omased on koomilisus ja grotesksus. ENZO CUCCHI kujutab unenäolisi stseene tohutute kujude ja võlumägedega ning lennukilt nähtud inimesi ja linnu. Koloriit ja muud elemendid segunevad lõuendil (keraamika, metall jm.). Värvid ja mittefiguratiivsed kujutised lähtuvad sürrealismist. NICOLÁ DE MARIA läheneb laste vorminaiivsusele ning liitub 1950-ndate ning 1960-ndate aastate informatistliku traditsiooniga. MIMMO PALADINO maalib suuri mütoloogilisi lõuendeid, mis mõnikord on
transavangardismiga oma 1980-ndate aastate lõpu loomingus. SANDRO CHIA seostab oma maalides itaalia manerismi, kubismi, futurismi ja fovismi kogemused. Ta maalib narratiivseid ja religioosseid stseene. FRANCESCO CLEMENTE on transavangardismi peaesindaja. Ta maalib autoportreid, humoristlikke, naiivseid ja araabiapäraseid maale ning interjöörikompositsioone. Ta ühendab oma teostes ajaloolisi stiile ja mitmesuguseid tehnikaid (joonistus, maal, foto, mosaiik), omased on koomilisus ja grotesksus. ENZO CUCCHI kujutab unenäolisi stseene tohutute kujude ja võlumägedega ning lennukilt nähtud inimesi ja linnu. Koloriit ja muud elemendid segunevad lõuendil (keraamika, metall jm.). Värvid ja mittefiguratiivsed kujutised lähtuvad sürrealismist. NICOLÁ DE MARIA läheneb laste vorminaiivsusele ning liitub 1950-ndate ning 1960- ndate aastate informatistliku traditsiooniga. MIMMO PALADINO maalib suuri mütoloogilisi lõuendeid, mis mõnikord on
pidevas kogemuses üldise plaaniga ja sagedamisi filosoofilise maailmaga, mis sulavad kokku. Mingi saatuslikkuse vari on nendes tekstides, seda peab konkreetsetel juhtudel täpsemalt kirjeldama, aga mingi tunne, et midagi juhtub ja see on ettemääratud. Mingi ettemääratuse ja määramatuse probleem sees. Saatuslik määratus seostub ka hirmupainetega. Pained on ka tasakaalustatud tekstides, mingi leebe huumori kaudu sageli. Leebe huumor ja teatav õrn koomilisus, mis tekstides tuleb, annab teatava kergendustunde. Kriitika Mihkelsonle: Tekst Mihkelsoni puhul oleks pingul, või kuidagi painetest saadetud, et tekib tunne et võtta nõel ja lasta pehmeks see pall. Kõiv ise on draamast-teatrist kirjutanud ja teatris palju käinud. KIrjutanud ka 93 "Küla teatri manifesti". Taust tema loomingule. Kõivu puhul kõik tema tõlgendajad märkavad, et autor väga sageli ignoreerib lavastamisvõimalust. Ta kirjutab liiga pika teksti või
annaabi.ee 
