Kontserdi arvustus (0)

Kontserdi arvustus
Advendikontsert kellamuusikaga
13. detsembril kell 17.00 toimus Tartus, Pauluse kirikus advendikontsert. Esinesid Arsis ´e erinevad rühmad: täiendõppe 1. rühm, täiendõppe 2. rühm, tüdrukute ansambel ja Tartu kellade ansambel. Kõikide rühmade dirigendiks oli Mari Tooming. Rahvas hakkas kohale voorima juba poole viiest. Kui kell oli saamas juba paari minuti pärast 17, olid kõik vabad kohad hõivatud ja hilisemad tulijad seisid ukse juures püsti.
Paar minutit pärast viite õhtul algaski kontsert . Kontserdi kava oli koostatud niimoodi , et järjest esinesid erinevad rühmad. Vähem aastaid õppinud rühmad enne ja rohkem õppinud hiljem. Enne iga uue rühma laval esinema hakkamist luges üks neiu rahvale järjejutuna jõuluteemalist lastejuttu väikesest tüdrukust ja tema jõuluootusest. Kirikus oli meeleolu loomas kaks suurt valgustitega ehitud jõulukuuske, mille taga seisid kaks seitsmeharulist küünalt, nagu kunagises Iisraeli templis .
Kontsert algas täiendõppe esimese rühma esitustega, kes on kellamängu õppinud 5 aastat. Esimene lugu oli L.H. Redner´i „Oh, Petlemm, väike linnake.“ Sellele järgnes vene rahvaviis „Aisakellad“ ja H. Simeone „Väike trummipoiss.“ Nende lugudega oli täiendõppe esimese rühma esitus lõppenud.
Kuulates esimese rühma esitusi, läks meel rõõmsamaks. Juba ammu ei olnud kellamängu kuulnud . Kõik lood olid pikkuse poolest suhteliselt lühikesed. Esimest lugu alustati ühe inimese soolomänguga. Poole loo peal tulid teised juurde. Teine lugu oli üleni rõõmust pakatav. Kolmas lugu oli eriti meeliköitev, kuna see oli nii tuttav, et oleks tahtnud kasvõi kaasa laulda. Hea oli nende esitust vaadata. Eriti sellepärast, et oli näha, et vahepeal läks ikka mõnel midagi natuke sassi ka. See tuletas kunagi oma esinemisi klaveriga meelde.
Seejärel oli aeg täiendõppe teise rühma käes. Nemad esitasid kaks lugu: F.X. Gruberi „Püha öö“ ja J. Styne „Langeb lund, langeb lund, langeb lund.“ Need inimesed olid kellamängu õppinud eelmisest rühmast ühe aasta võrra rohkem, ehk siis 6 aastat. Esimene lugu oli väga ilus. Külmajudinad ajas lausa peale. Ka teine lugu, mis nad esitasid, tuli neil väga hästi välja. Ei olnud kuulda midagi sellist, et keegi oleks natuke maha jäänud, ette läinud või valet nooti mänginud.
Kord oli tüdrukute ansambli käes. Pärast järjekordse laste järjejutu kuulamist hakkasid nad mängima. Nemad esitasid viis teost: H.J. Gauntlett´i „Kord Taaveti linnas,“ D. Rose´i „ Holiday For Strings ,“ P.McKleen´i „Õnnistus,“ saksa rahvaviis „Mängutoos“ ja A.L. Webber ´i „Memory.“
Esimene lugu meeldis mulle endalegi imestuseks hämmastavalt palju. Varieerusid pehmemad toonid teravamatega. Teine lugu tekitas mõnusa talvetunde. Taustaks oli vahepeal saanisõidu rütmiga muusika . Kolmas lugu seevastu oli väga rahulik ja meloodiline. Viimane pala, „Mängutoos,“ tekitas ehtsa tunde, nagu olekski avanud mängutoosi, kus sees hakkas baleriin keerlema. Viies lugu, mis nad esitasid, oli Webberi „Memory“. Nende esitusel ei olnud midagi viga, kuid minu arvamus on, et kellamängule see lugu lihtsalt ei sobi. Minu arvates on see võimas lugu ja esitama peaks seda pigem suur ja võimas sümfooniaorkester. Mis mulle tüdrukute ansambli juures eriti meeldis, oli asjaolu, et nad kõik kandsid samasuguseid pluuse .
Viimase rühmana esines Tartu kellade ansambel. Nemad esitasid samuti viis teost: P. Tšaikovski „Trepak“ ja „Suhkruhaldjate tants,“ M. Helman´i „Nokturn,“ J. Strauss ´i „Trits-trats polka “ ja G.F.Händel´i „Rõõm üle maa.“ Esimene lugu jäi mulle meelde eriliselt selle tõttu, et selle mängimine nõudis kiirust ja täpsust. Teine Tšaikovski lugu oli õrn ja salapärane. Muusika ei olnud igav. Alati oli ootusärevus, et midagi kohe-kohe muutub ja juhtub. Arvestades, et lugu ise oli kohati isegi väga õrn, oli selle lõpp väga järsk ja konkreetne. Tšaikovski on üldiselt minu lemmik juba aastaid. Minu arvates ei saa tema muusikat võrrelda teiste heliloojatega, nt Bachi , Händeli või Mozartiga. Seejärel kõlanud nokturn ei pakkunud mulle just palju pinget. Lugu ise oli muidu lihtne ja voolav aga ei midagi erilist. Neljandana kõlanud polka ei meeldinud mulle just palju. Võib-olla võis asi olla ka selles, et ligi tund olin juba kellamuusikat kuulanud. Lugu ise oli elav, kuid häirima hakkasid mind kõrged ja kiledad helid. Viimase loona kõlas „Rõõm üle maa.“ Lool vaheldusid kiired ja aeglased rütmid. Aga siiski ei midagi erilist. Võib-olla olin juba kellamuusikast natuke tüdinud.
Kontserdi lõppedes rahvas aplodeeris innukalt. Seetõttu mängisid nad veel lisaks ühe lisaloo, milleks oli Iisraeli rahvaviis. Kõige lõpuks aga tuli midagi uut. Mängiti veel üks lisalugu aga vahe oli selles, et soolot mängis üks noormees viiuliga. See oli midagi teistsugust ja tõi palju vaheldust.
Kokkuvõtteks ütlen, et mulle see kontsert meeldis. Arsis mängib hästi ja mul on suur respekt kellamängu õpetajate ja õpilaste suhtes. Samuti meeldis mulle väga nende esinduslikkus. Kui tulevikus toimub veel selliseid kontserte, olen ma kindlasti inimene, kes seda ootab.
Helina Daniel, 12.a
Tartu Täiskasvanute Gümnaasium