4. vool tervikuna ja üksikelemendid on iseavanevad antused (Gegebenheiten). 5. teadvuse ajalikkus, ontoloogilisus, aktiivsus. 1905 vastuvõtu temporaalne struktuur 1. nüüd/praegu-punkt (esmane mulje) 2. retentsioon (retentio — peetus), st esmane nüüd-punkti teadvuses "hoidmine" ja järgnev retentsioonide jada 3. protentsioon (protentio — välja e. ette sirutama) st esmane ootus või eelaimdus, mis konstitueerib seda, mis toimub 4. Just aeg on teadvuse ühtsuse alus. Üleelamiste sisemiste faaside süntees, tähenduste voolu sünteetiline ühtsus. Intentsionaalne liin, mis läbib ja ühendab fenomenide voolu. (http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/Husserl.htm 25.01.2015) Tähenduse andmise aktis eristab deskriptiivne analüüs kahte aspekti: noema — (kr mõte) noemaatiline akti korrelaat, teadvuse suhtes transtsendentne intentsionaalne
moraalsed dilemmad jms. · kunstiteose ja lugeja/vaataja ootuste konflikt. Lavastaja ülesanded: · Teksti, näidendi valimine. · Töö tekstiga: lühendamine, analüüs, interpretatsioon. · Näitlejate valimine ja rollijaotus. · Proovide läbiviimine. · Töö näitlejaga rolli loomisel. · Trupi ning kunstniku, heli- ja valguskujundaja jt · töö koordineerimine. · Lavastusliku terviku loomine. · Suhtlemine meediaga. Teatriruumi konstitueerib jagunemine lavaks ja saaliks. Teater on teatud viisil organiseeritud ruum: inimesed, kelle osa on vaadata ja kuulata, teine rühm inimesi, keda vaadatakse ja kuulatakse, ning suhe (ka ruumiline) kahe inimrühma vahel. Teatri pika ajaloo vältel on lava ja saali ruumiline suhestatus läbi teinud mitmeid muutusi. Lava on korraga mänguplats, kus tegutsevad näitlejad ja loo tegevuspaik, keskkond, milles hargneb sündmustik. Võib olla frontaallava, areenlava, keskkonnateater.
Kolmas vastuväide: isegi kui eeldame, et on olemas sisemine taju ja vaimuteadused on sellised, mis kasutavad sisemistaju et käsitleda oma valdkonda; see ei pea paika, sest need käsitlevad ka selliseid asju, mis on välises tajus (sõjad jne). Neljas vastuväide: psühholoogia ei sobi sellisesse liigendusse, sest selle objekt on vaimne, aga menetlus on loodusteaduslik. Tuleks pakkuda välja midagi muud. Annab asemele loogilismetodoloogia – sel juhul vahekord muutub vastupidiseks. Meetod konstitueerib objekti, mitte vastupidi. Mida selle meetodiga silmas peetakse: filosoof kui mitte spetsialist. Jutt on meetodite üldistamist; kõigi üldisem meetod on: formaalne loogika. Üldistame, pidades seilmas formaalset üldist iseloomustust. On nagu kaks formaalset eesmärgi määratlust. Uurimuse eesmärgiks on üldine seaduspärasus; saab taandada erinevatel viisidel; lõpuks saadakse mingi seos: Kõik A-d on B. Või on selle uurimistöö eesmärgiks fikseerida üksikjuhtumeid: See A on B
lavastuse jaoks vms. Hüljatakse traditsioonilise draama mudel (tegevuslikkus, dialoogilisus, lineaarne narratiiv, kindlad zanrimudelid). 61. Mis on kirjandusteose retseptsioon? Miks seda uurida? 62. Kas pooldate väidet, et kõik teose tõlgendused ei ole üheväärsed? Põhjendage. - Retseptsiooniteooriate filosoofiline raamistik: fenomenoloogia, hermeneutika. Fenomenoloogiline esteetika rõhutab, et alles vastuvõtt konstitueerib esteetilise objekti teos saab teoseks tajumise käigus. 63. Kuidas ilmnevad tekstis lüngad ja määramatuskohad? - Kirjandusteose struktuuri kuuluvad määramatuse kohad (seotud ennekõike esitatud objektide kihiga teose maailm, tegelased, sündmused jne); 64. Milles seisneb teksti konkretiseerimine? Tooge näiteid. - Lugeja konkretiseerib oma kujutluses teksti, täites lüngad. Ingardeni järgi ei ole kõigi
Tsentrifugaaljõud – saame osutada märkide mitmetimõistetavusele. Foucault- 1926-1984- diskursus- viis asjadest kõneld, kuidas me neid defineerime. Aga ülidselt on see, see et kuidas me asjadest mida me näeme mõtleme. On kolm toime tasandit: võimaldav, piirav ja konstitueeriv. Näide: Keel mis on kindlasti diskursus, miski mis võimaldab meil rääkida, lubab meil rääkida, keel piirab seda mida püüame rääkida ja keel konstitueerib meid kui teatavat subjekti. Diskursused annavad meile koguaeg erinevaid positsioone. Teadmine- teadmine oli midagi millel oli jõud. Võim produtseerib teadmist, ei ole olemas võimu suhet ilma vastava teadmisalata, ei ole ollemas ka teadmist, mis ei eeldaks ega moodustaks samal ajal võimu suhteid. Kui usutakse mingeid ideid siis sellel viisil luuakse ja kujutatakse mingit tõerešiimi. Näiteks maakera on lapik, seda usuti
allikas. Sellele viitab neljas Protagoraselt säilinud fragment: Mis ühele polis`ele tundub õiglane ja ilus, see seda talle ka on, senikaua kui ta niimoodi arvab. (Theaitetos 167c) Arutluses, millega püütakse norme põhjendada, on siin jumalate tahte asemele astunud avalik arvamus – sellest pärinevad kõikvõimalikud väärtushinnangud ning nendega õigustatud normid, kaasaarvatud võimalik baasnorm. Nüüd käsitletakse polis`e arvamust sellena, mis konstitueerib kesksed ühiselulised väärtused nagu näiteks õiglus. Mis sellega muutub? Jumalate tahet käsitleti varasemal ajal muutumatu ja inimesele mitte-kritiseeritavana. Eespool toodud fragmendis aga osutatakse, et polis`e arvamus on muutlik. Asi omandab täiendava nüansi veel sellega, et Protagoras oli sofist – see, kes õpetas polis`e arvamust mõjutama. Avalik arvamus ei ole mitte üksnes muutlik, vaid on ka mõjutatav, kujundatav, manipuleeritavgi
õigusi ainult seaduse alusel. Ei kehti mitte ainult riigi ja tema organite suhtes, vaid kõigi avaliku võimu kandjate suhtes. Seadus peab olema kättesaadav. Kaks alaprintsiipi: a. Seaduse ülimuslikkuse ehk seaduse prioriteedi printsiip Seaduse ülimuslikkus on seaduse funktsiooni oluline ja vajalik komponent demokraatlikus õigusriigis. Sellest tuleneb halduse seotus kehtivate seadustega. Printsiipe konstitueerib formaalsete seaduste ülimuslikkus ehk prioriteedid haldusõiguslike aktide suhtes. Nõuab seda, et haldus peab seadust rakendama, seadusest kinni pidama ja ei tohi seadust rikkuda (teha toiminguid, mis on vastuolus seadusega). Kehtib kõigi halduse sfääride suhtes. Samuti nende meetmete suhtes, millel puudub välismõju. Kuigi PS § 3 lg 1 peab silmas formaalseid seadusi, kehtib ta kõigi materiaalsete seaduste suhtes.
MEHHANISM Ühiskonna poliitiline organisatsioon Riigi süsteemi primaarsed ja sekundaarsed elemendid on samas ka ühiskonna poliitilise organisatsiooni elementideks. Sõltuvalt suhtest poliitikasse võime organisatsioonid ühiskonnas jagada: ¤ poliitilised ¤ mittepoliitilised ehk apoliitilised Inimene, ühiskond, riik - seoste tüübid Riigikeskset ühiskonda iseloomustab prioriteetide gradatsioon RIIK-ÜHISKOND- INIMENE, kusjuures inimene on viimasel kohal.Kehtiv õigus konstitueerib riigiorganitele valdavalt ainult õigusi, inimesele valdavalt ainult kohustusi. Inimese(isiksuse)keskset ühiskonda iseloomustab prioriteetide gradatsioon INIMENE- ÜHISKOND- RIIK, kusjuures inimene on esikohal. Tagatud üldised inimõigused jpm. Kõigi subjektide suhtes toimib legaalsuse ja egaalsuse põhimõte. Selle vormid: ¤ kodakondsus ¤ maksud ja avalikud teenused ¤ osavõtt riigi ja ühiskonna kujundamisest. RIIGI AJALOOLISED TÜÜBID, VORMID, FUNKTSIOONID
Avaliku õiguse sidumine normiadressaatidega, kelleks on avaliku võimu kandjad, on oluliseks kriteeriumiks era- ja avaliku õiguse eristamisel, kuna see on seotud era- ja avaliku õiguse funktsioonide erinevusega. Antud käsitluse kriitika põhineb argumendil, et subjektiteoorias endas sisaldub avaliku õiguse määratlus circulus in definitio, kuna siin juba eelnevalt eeldatakse avaliku võimu kandjate, normiadressaatide olemasolu, kuigi õigusnorm, mis on avaliku õiguse osis, konstitueerib avaliku võimu kandjad, s.t. normiadressaadid. Üldlevinud on arvamus, et üksikjuhul väärivad tähelepanu kõik eespool nimetatud teooriad ning nendes toodud kriteeriumid on rakendatavad. Avalik õigus on seega kõige üldisemalt määratledes õigus, mis korraldab suhteid riigi ja isiku (kodaniku) vahel. Avaliku õiguse hulka kuuluvad järgmised õigusharud: rahvusvaheline avalik õigus, riigiõigus, konstitutsiooniõigus, kirikuõigus, haldusõigus,
Avaliku õiguse sidumine normiadressaatidega, kelleks on avaliku võimu kandjad, on oluliseks kriteeriumiks era- ja avaliku õiguse eristamisel, kuna see on seotud era- ja avaliku õiguse funktsioonide erinevusega. Antud käsitluse kriitika põhineb argumendil, et subjektiteoorias endas sisaldub avaliku õiguse määratlus circulus in definitio, kuna siin juba eelnevalt eeldatakse avaliku võimu kandjate, normiadressaatide olemasolu, kuigi õigusnorm, mis on avaliku õiguse osis, konstitueerib avaliku võimu kandjad, s.t. normiadressaadid. Üldlevinud on arvamus, et üksikjuhul väärivad tähelepanu kõik eespool nimetatud teooriad ning nendes toodud kriteeriumid on rakendatavad. Avalik õigus on seega kõige üldisemalt määratledes õigus, mis korraldab suhteid riigi ja isiku (kodaniku) vahel. Avaliku õiguse hulka kuuluvad järgmised õigusharud: rahvusvaheline avalik õigus, riigiõigus, konstitutsiooniõigus, kirikuõigus, haldusõigus,
Demokraatias pidev pidevussuhe (,,vastuolu") (vastassuunalised normid nt sõnavabadus vs inimväärikus, au ja õigus): - Rahvasuveräänsus / enamusdemokraatia - Rahvasuveräänsus: § 1 Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. (rahvas on pigem terve elanikkond) Pouvoir constituant rahvas annab endale põhikorra, konstitueerib ennast Pouvoir constitué (see, mis §1 silmas on peetud) juba konstitueeritud rahvas (põhiseadus on juba olemas) Rahvas võib olla antud kontekstis hääleõiguslikud kodanikud või valijad. Preambulis on pouvoir constituant (juttu rahvast, kes võttis vastu põhiseaduse ehk konstitueeris riigi) §56 Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu (rahva tähendus suurem teostavad võimu kellegi kaudu)
haldusmenetluse kiirendamiseks; 3) millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb haldusmenetluses esitada; 4) milliseid menetlustoiminguid peavad menetlusosalised sooritama. Haldusorgan on kohustatud selgitama ka materiaalseid õigusi. PS § 14. 4. Õigus äri- ja isikuandmete salastatusele PS § 19 lg 1. Hõlmab neid eraelu valdkondi ja erelulisi isikuandmeid, mis jäävad välja PS teiste sätete kaitsesfäärist. Nim säte konstitueerib enesemäärmiseõiguse, mis seisneb isiku õ ise otsustsda, millal ja millistes piirides tema isikuandmed avaldatakse. PS § 17, 26 perekonna ja eraleu puutumatus, § 42 eriregulatsioonid. § 7 lg 3 HMS (3) Haldusorgan on kohustatud hoidma riigi- ja ärisaladust ning hoidma saladuses asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud andmed, sealhulgas eraelulised isikuandmed Isiku Andme kaitse seadus ja Avaliku Teabe seadus 5. Õigus esindusele § 13
kohta teist infot. Info tuleb isikule edastada olenemata isiku tahtest. Seega peab haldusorgan üles näitama teatud aktiivsust, et oma toiminguid selgitada, eriti koormava haldusakti korral. Haldusorgan on kohustatud selgitama ka materiaalseid õigusi. PS § 14. Õigus äri- ja isikuandmete salastatusele PS § 19 lg 1. Hõlmab neid eraelu valdkondi ja eraelulisi isikuandmeid, mis jäävad välja PS teiste sätete kaitsesfäärist. Nimetatud säte konstitueerib enesemäärmisõiguse, mis seisneb isiku õiguses ise otsustada, millal ja millistes piirides tema isikuandmed avaldatakse. PS § 17, 26 perekonna ja eraleu puutumatus, § 42 eriregulatsioonid. § 7 lg 3 HMS (3) Haldusorgan on kohustatud hoidma riigi- ja ärisaladust ning hoidma saladuses asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud andmed, sealhulgas eraelulised isikuandmed Isiku Andme kaitse seadus ja Avaliku Teabe seadus Õigus esindusele § 13
Esimene neist on seejuures äärmuslik nähtus. Riigikeskne ühiskond - seda iseloomustab prioriteetide gradatsioon RIIK>ÜHISKOND>INIMENE, kusjuures NB! - inimene on selles viimasel kohal. Domineerivad riigi (resp võimulolevate ringkondade) huvid ühiskonna üldiste huvide ja enamuse ühiskonna liikmete huvide ees. Sellisel juhul on piltlikult öeldes inimene surutud näoga riigi poole, inimene on riigi ees põlvili (vt allpool nn politseiriik). Kehtiv õigus konstitueerib riigiorganite süsteemile valdavalt (või absoluutselt) üksnes õigused, inimesele aga valdavalt (või üksnes) kohustused. Ei ole tagatud kaasajal rahvusvaheliselt üldtunnustatud üldised inimõigused ja kodanike poliitilised, majanduslikud ning sotsiaal-kultuurilised õigused, isiksuse vaba eneseteostus. Selliste suhete prioriteetide puhul valitseb ka kogu ühiskonnas surutus, sallimatus, üldine umbusaldus ning isiksuse kapseldumine endasse.
kiirendamiseks; 3) millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb haldusmenetluses esitada; 4) milliseid menetlustoiminguid peavad menetlusosalised sooritama. Haldusorgan on kohustatud selgitama ka materiaalseid õigusi. PS § 14. 4. Õigus äri- ja isikuandmete salastatusele PS § 19 lg 1. Hõlmab neid eraelu valdkondi ja erelulisi isikuandmeid, mis jäävad välja PS teiste sätete kaitsesfäärist. Nim säte konstitueerib enesemäärmiseõiguse, mis seisneb isiku õ ise otsustsda, millal ja millistes piirides tema isikuandmed avaldatakse. PS § 17, 26 perekonna ja eraleu puutumatus, § 42 eriregulatsioonid. § 7 lg 3 HMS (3) Haldusorgan on kohustatud hoidma riigi ja ärisaladust ning hoidma saladuses asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud andmed, sealhulgas eraelulised isikuandmed Isiku Andme kaitse seadus ja Avaliku Teabe seadus 5. Õigus esindusele § 13
Subjektiivse avalik-õiguse väärtus seisneb asjaolus, et ta laseb mõjule pääseda põhiseaduslikult garanteeritud õiguse vabale eneseteostusele. Subjektiivsete avalike õiguste praktiline väärtus seisneb asjaolus, et ta annab võimaluse subjektiivsete õiguste kohtulikuks kaitseks. Avalik haldus koosnebki peamiselt subjektiivsetest avaliku õiguse normidest. Subjektiivse avaliku õiguse doktriin on vajalik sest see konstitueerib isiku õigussubjektiks suhetes riigiga. Isikul on nõudeõigus avaliku õiguse vastu formaalsetes sätetes pole subjektiivset avalikku õigust, kuid pöörduda tuleb PS'i poole. Subjektiivse avaliku õiguse olemasolu väljaselgitamiseks on vajalik kindlaks teha: 1. kas on olemas õigusnorm, mis kohustab haldust teatud kindlaks käitumiseks (halduse õiguslik kohustus). 2. kas õigusnorm peab isiku huvisid kaitsma? Subjektiivse avaliku õiguse subjektideks on:
annaabi.ee 
