Konspekt majanduskursusest (0)

ETTEVÕTTE RAJAMINE
Uue ettevõtte rajamine koosneb kolmest põhietapist: ettevalmistav periood, tegevuse alustamise periood ja stardi e. käivitamisperiood.
I ETAPP: Ettevalmistav periood
Ettevalmistavat perioodi iseloomustab kulude puudumine, kuid selles perioodis seisab alustava ettevõtja ees hulk olulisi ülesandeid: äriidee valik ja läbitöötamine, ettevõtlusvormi, ärinime ja asukoha valik, vajaliku stardikapitali ja kasumiläve arvutamine, rahastamisallikate otsimine, riskianalüüs jpm. Nende tegevuste tulemusena valmib äriplaan. Äriplaani koostamine peaks andma vastuse küsimusele, kas üldse tasub ettevõtet teha või mitte.
Ettevalmistaval perioodi tegevused:

• Ettevõtluskeskkonna analüüs
  
• Turu analüüs
  
• Turu mahu hindamine ja müügimahu kavandamine
  
• Turu segmendi hindamine
  
• Konkurentsieelise leidmine
  
• Konkurentsianalüüs
  
• Turundusstrateegia väljatöötamine
  
• Kasumiläve kindlaksmääramine
  
• Vajaminevate vahendite vajaduse kindlaksmääramine ( tootmisvahendid , materjalid)
  

• Personalivajaduse kindlaksmääramine
  

• Finantsprognooside koostamine
  

• Ettevõtlusvormi valik
  

• Ärinime ja asukoha valik
  

• Üldise tegevuskava koostamine
  

II ETAPP: Tegevuse alustamise periood
Tegevuse alustamise periood on seotud esimeste oluliste kuludega , milleks on eelkõige investeeringud põhivarasse ning materjalide, tooraine ja seadmete ost. Alustamisega kaasnevad ka asukohakulud (ruumide ost või rent), tootmise või teenuse osutamise korraldamise kulud jne. Sellesse perioodi jäävad ka personali värbamine ja sellega seotud kulud. Tegevuse alustamisel tuleb ettevõttel sõlmida esimesed lepingud , mis võivad nõuda ettemakseid. Seega ettevõte alustab oma tegevust alustab tootmist või teenuse osutamist. Ettevõttel tekivad kohustused
Tegevused ettevõtte tegevuse alustamisel:

• Äriühingu asutamine
  
• Ettevõtte registreerimine vajalikes registrites ning lubade ja litsentside hankimine ;
  
• Firmamärgi ( logo ) ja kodulehe kujundamine;
  
• Vajalike ruumide, seadmete, kontorisisustuse jms. Hankimine;
  
• Töötajate valik ja värbamine;
  
• Vajalike lepingute sõlmimine (hankelepingud, müügilepingud, töölepingud, kindlustuslepingud);
  
• Turundustegevusega alustamine
  

III ETAPP: Stardi- ehk käivitamisperiood
Stardiperioodil on oluline saavutada tasakaalupunkt ja positiivne rahakäive ning kindlustada stabiilne tegevus. Seega on sellel perioodil põhitähelepanu suunatud müügile ja raha laekumisele. Äri on käivitunud, kui rahakäive on positiivne ja ettevõte toodab kasumit. Selleks, et äri edukalt käivitada on vajalik stardikapitali olemasolu. Stardikapital on ettevõtte tegevuse alustamiseks rahalises vääringus vajaminev ressurss. Stardikapitali on vaja selle ajani, kuni laekuvad sellised tulud, mis katavad jooksvad kulud. Enne kui ettevõtlusega alustatakse on vaja üsna täpselt teada, kui palju on selleks raha vaja ja kui kauaks ning kust seda võiks saada. Rahastamisallikate järgi võib stardikapital koosneda oma ja partnerite rahast, võetud laenudest vms. Äriplaani koostamise käigus arvutatakse välja vajaminev stardikapital, mis sisaldab kõiki kulusid , sealhulgas ka vajaminevaid investeeringuid.
Investeeringud on see osa stardikapitalist, mida tehakse üldjuhul üks kord s.o vajaliku põhivara soetamiseks. Vahel võivad investeeringud ja stardikapital rahas mõõdetuna olla sama suured ehk investeeringud = stardikapital. Stardiperioodi jääb ka tasuvuspunkti saavutamine. Tasuvuspunkt ehk kasumilävi näitab, kui palju on vaja toota ja müüa kehtestatud hinnaga, selleks et tulud ületaksid kulusid või oleksid vähemalt nendega võrdsed. Niii nagu vajalik stardikapitali suurus nii tuleb ka tasuvuspunkt äriplaani koostamise käigus eelnevalt välja arvutada. Äri loetakse käivitunuks siis, kui rahakäive on positiivne ja ettevõte on kasumlik .
ETTEVÕTLUSVORMID
Ettevõtja võib valida oma vajaduste ja võimaluste järgi sobiva ettevõtlusvormi: aktsiaseltsi, osaühingu, täisühingu, usaldusühingu, tulundusühistu või olla füüsilisest isikust ettevõtja. Kõige levinumad ettevõtlusvormid Eestis on füüsilisest isikust ettevõtja (FIE), osaühing (OÜ) ning aktsiaselts (AS).
Ettevõtlusvormid erinevad teineteisest peamiselt järgmiste tunnuste osas:

• osanike vastutuse põhimõtted, suurus ja osakaal;
  
• äriühingu juhtimisorganid ja otsustusprotsessid, esindusõigus;
  
• nõutava osakapitali suurus ja sissemakse viis;
  
• äriühingu auditeerimise nõuded;
  
• igapäevase tegevuse korraldamise lihtsus (nt raamatupidamine).
  

AKTSIASELTS
Aktsiaselts on piiratud vastutusega äriühing, kus aktsionärid ei vastuta isiklikult aktsiaseltsi kohustuste eest. Aktsiaselts on kõrgeima kapitalinõudega (vähemalt 25 000 eurot) ettevõtlusvorm, mis peab omama mitmetasandilist juhtimisstruktuuri.
Aktsiaseltsi eelised:

• võimalus noteerida ettevõte börsil;
  
• võimalus kaasata lai ring aktsionäre;
  
• sobiv suuremate projektide läbiviimiseks;
  
• puudub aktsionäride isiklik varaline vastutus aktsiaseltsi kohustuste eest
  

Aktsiaseltsi võib asutada üks või mitu juriidilist või füüsilist isikut. Aktsiaseltsi puhul on üheks peamiseks
eripäraks nõue märkida aktsiad väärtpaberite keskregistris.
Aktsiakapital jaotatakse aktsiateks, mille väikseim nimiväärtus või arvestuslik väärtus on 10 senti. Kui aktsia nimiväärtus on suurem kui 10 senti, peab see olema 10 sendi täiskordne. Aktsiad võivad olla nimelised või eelisaktsiad. Erinevus nende vahel seisneb vaid selles, et nimelisest aktsiast tulenevad õigused kuuluvad isikule, kes on kantud aktsiaraamatusse, eelisaktsiast tulenevad õigused kuuluvad aga sellele, kelle valduses on aktsia. Eelisaktsiad on tavaliselt hääleõiguseta aktsiad, mis annavad aga nende omanikule eelisõiguse dividendide saamisel. Eelisaktsia omanikele makstava dividendi suurus on põhikirjas protsendina aktsia nimiväärtusest ja need dividendid makstakse välja enne dividendide maksmist teistele aktsionäridele. Võrdse nimiväärtusega aktsiad annavad aktsionäridele võrdse arvu hääli. Erineva nimiväärtusega aktsiad annavad proportsionaalse arvu hääli vastavalt tema nimiväärtusele.
Aktsiaseltsi registreerimine toimub notari kaudu, sest elektrooniline asutamine ei ole veel võimalik. Aktsiaseltsi asutamiseks sõlmivad asutajad asutamislepingu. Sissemakse võib olla nii rahaline kui mitterahaline . Rahaliseks sissemakseks avatakse aktsiaseltsi nimel pangaarve . Pangaarvele kantud raha ei saa omanikud kasutada enne, kui aktsiaselts on registreeritud äriregistris. Mitterahalise sissemakse hindamise kord ning selle hindaja on ette nähtud põhikirjas. Hindamist peab alati kontrollima audiitor . Mitterahaliseks sissemakseks võib olla mingi asi (hoone, seade, auto, tooraine jms.)’ varaline õigus (võlanõue, teiste äriühingute osad või aktsiad, õiguse jne.), teine ettevõte koos kõigi selle varaliste õiguste ja kohustustega.
Kõik aktsionärid peavad olema oma aktsiate eest täielikult tasunud enne aktsiaseltsi Äriregistrisse kandmise avalduse esitamist.
Aktsiaseltsi asutamisel tuleb tasuda riigilõiv 140,60 eurot ja notari tasu. Notari tasu suurus sõltub asutajate arvust ning aktsiakapitali suurusest .
Aktsiaseltsi kõrgeim juhtimisorgan on üldkoosolek, kelle pädevuses on nõukogu (minimaalselt 3 liiget) valimine, audiitori valimine, põhikirja muutmine, majandusaasta aruande kinnitamine jms. Üldkoosoleku poolt valitud nõukogu valib omakorda juhatuse, kes esindab ja juhib aktsiaseltsi. Nõukogu korraldab aktsiaseltsi juhtimist ning teostab järelvalvet juhatuse tegevuse üle. Aktsiaseltsil on kohustuslik omada audiitorit.
OSAÜHING
Enamlevinud ettevõtlusvorm Eestis on osaühing.
Võrreldes aktsiaseltsiga on osaühingul suhteliselt väike algkapitali nõue, lihtne juhtimisskeem ning omanike piiratud vastutus - osanik ei vastuta oma isikliku varaga osaühingu kohustuste eest. Seega on osaühing sobivaim äriühingu liik väikeettevõtjale.
Osaühingu eelisteks on:

• lihtne ja kiire registreerimine;
  
• suhteliselt madal nõutud osakapital (2500 eurot);
  
• puudub osanike isiklik varaline vastutus osaühingu kohustuste eest
  

Enne osaühingu asutamist on vajalik valida ärinimi. Ärinime valik on üks olulisemaid samme ettevõtte loomisel. Ärinimi kantakse osaühingu asutamislepingusse ja seega peab see olema teistest ärinimedest selgelt eristatav . Ärinime valikule on seatud seadustega teatud piirangud. Ärinime sobivust saab eelenevalt kontrollida äriregistris (ariregister.rik.ee).
Osaühingut on võimalik registreerida nii elektrooniliselt e-äriregistri ettevõtjaportaalis kui ka notari kaudu. Osaühingu võib asutada üks või mitu juriidilist või füüsilist isikut, osanik ei vastuta oma isikliku varaga osaühingu kohustuste eest. Minimaalne osaühingu kapital on 2500 eurot. Kui tulevane tegevusvaldkond kapitalimahutusi ei nõua saab alates 01.01.2011 osaühingut asutada ilma osakapitali sissemakseta. Ilma osakapitali sissemakseta asutatud osaühingu osakapitali moodustavad nõuded osanike vastu. Osanikud vastutavad tegemata sissemaksete ees kuni selle summa ulatuses, mida nad sissemaksena teha on lubanud. Osakapitali sissemakse võib olla rahaline või mitterahaline, kusjuures mitterahaliseks sissemakseks ei või olla osaühingule osutatav teenus või tehtav töö. Rahaliseks sissemakseks avatakse osaühingu nimel pangaarve. Mitterahalise sissemakse hindamise kord on ette nähtud põhikirjas. Kui mitterahaline sissemakse väärtus on suurem kui 2500 eurot või rohkem kui pool osakapitalist, peab selle hindamist kontrollima audiitor.
Osaühingut juhib juhatus, kelle valib osanike üldkoosolek. Juhatuses võib olla üks või mitu liiget, kes võivad esindada osaühingut kõigis õigustoimingutes. Esindusõigust on võimalik piirata põhikirjaga. Osanik võib oma osa müüa kas teistele osanikele või kolmandatele isikutele. Selleks tuleb sõlmida kirjalik osa ostu-müügi leping, mille peab tõestama notar ja mille ärakiri esitatakse äriregistrile.
FÜÜSILISEST ISIKUST ETTEVÕTJA (FIE)
Kõige lihtsam ja odavam on ettevõtlusega alustada füüsilisest isikust ettevõtjana (FIE). Füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) on ettevõtlusvorm, mis sobib kõige paremini nendele, kes alustavad tegevust üksi või koos perega . Ettevõtlusega alustamiseks tuleb mõelda sellele, missugusel tegevusalal alustatakse tegutsemist ja missugune saab olema ärinimi. FIE ärinimi peab sisaldama ettevõtja ees- ja perekonnanime või talu nime ning täiendit FIE. Samuti on lubatud nimele lisada viide tegevusalale.
FIE asutamiseks on vaja esitada vaid avaldus. Registreerimisavaldus on võimalik esitada äriregistrile elektrooniliselt või siis notari kaudu. FIE asutamisel ei ole tarvis koostada asutamislepingut ega põhikirja, samuti ei pea tegema sissemakseid põhikapitali. Vajalik on ainult pangakonto olemasolu ning elektrooniliselasutamisel tasuda riigilõiv 12,78 eurot. Notari kaudu registreerumisel tuleb tasuda lisaks riigilõivule ka notaritasu.
FIE kuulub küll raamatupidamiskohustuslaste hulka, kuid kuni käibemaksuga maksustatava käibe tekkimiseni (16 000 EUR) võib FIE oma raamatupidamist pidada kassapõhisena. See on suhteliselt lihtne ja seetõttu üldreeglina ettevõtja ei vaja ka raamatupidaja teenust. Ettevõtja peab vaid meeles pidama , et peale registreerimist Maksuametis tuleb vastavalt Sotsiaalmaksu seadusele 15. märtsiks, 15. juuniks , 15. septembriks ja 15. detsembriks maksta sotsiaalmaksu avansiliste maksetena vähemalt kolmekordselt eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumääralt arvutatud summalt. Kui ettevõtja aastakäive ületab 16 000 eurot, tuleb end registreerida Maksu- ja Tolliametis käibemaksukohustuslaseks. Töötajate palkamisel tuleb FIE tegutsemise alustamisest teavitada Tööinspektsiooni ning töötajad võtta arvele Haigekassas. Kui FIE alustab tegevust erinõuetega tegevusalal, tuleb tal taotleda tegevusluba või litsentsi. Kuigi FIE-na tegutseva ettevõtja majandustegevuse aruandlus ja registreerimistoimingud on võrreldes äriühingutega suhteliselt lihtsad ja odavad, tuleb seda ettevõtlusvormi valides endale teadvustada, et FIE vastutab äri ebaõnnestumise korral võlausaldajate ees kogu oma varaga. Füüsilisest isikust ettevõtja võib vajadusel oma tegevuse peatada, teatades sellest äriregistri pidajale, ja märkides ajavahemiku, millal ettevõte ei tegutse.
TÄISÜHING
Täisühing on äriühing, mille kaks või enam omanikku tegutsevad ühise ärinime all. Täisühingu osanik võib olla nii füüsiline või juriidiline isik. Sarnaselt FIE-ga vastutavad kõik täisühingu osanikud ühingu kohustuste eest võrdselt kogu oma varaga - selline solidaarne piiramatu vastutus nõuab suurt usaldust oma partnerite vastu.
Täisühing tegutseb osanike vahel sõlmitud ühingupingu alusel, mida saab muuta ainult kõigi osanike nõusolekul. Täisühingut võib kõigis õigustoimingutes esindada iga osanik, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Ühingulepinguga määratakse ka osanike poolt tehtavate sissemaksete suurus.
Sissemaksed saavad olla nii rahalised kui ka mitterahalised. Erinevalt osaühingu ja aktsiaseltsi kapitali sissemaksetest võib mitterahaline sissemakse olla ka ühingule teenuse osutamine.
USALDUSÜHING
Usaldusühing on äriühing, milles kaks või enam juriidilist või füüsilist isikut tegutsevad ühise ärinime all. Vähemalt üks neist on täisosanik, kes vastutab ühingu kohustuste ees kogu oma varaga, ning vähemalt üks osanik on usaldusosanik , kes vastutab ühingu kohustuste ees oma sissemakse ulatuses.
Usaldusühingu osanikuks ei saa olla riik ega kohalik omavalitsus . Usaldusühingu osanikud lepivad kokku ärinimes, osanike sissemaksete suuruses, asukohas. Sissemaksed saavad olla nii rahalised kui ka mitterahalised.
Kui täisühingusse astub usaldusosanik, loetakse täisühing ümberkujundatuks usaldusühinguks. Kui usaldusühingust lahkuvad kõik usaldusosanikud ning järele jääb vähemalt kaks täisosanikku, loetakse usaldusühing ümberkujundatuks täisühinguks.
TULUNDUSÜHISTU
Tulundusühistud on äriühingud, mida reguleerivad Tulundusühistuseadus ja Äriseadustik. Ühistud jaotatakse vastavalt teenuse liigi järgi: tarbijate ühistud, tootjate ühistud jne.
Ühistu eesmärgiks on liikmete ühiste tegevusega nende majapidamiste või tegevuse toetamine teenuse osutamisega. Ühistu vastutab oma kohustuste eest oma varaga.
Ühistu liige ei vastuta isiklikult ühistu kohustuste eest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Kui põhikirjaga ei ole ette nähtud ühistu liikmete isiklikku vastutust ühistu kohustuste eest, peab osakapital olema vähemalt 25000 eurot.
Ühistu on avatud liikmete vastuvõtuks oma põhikirjas sätestatud tegevuspiirkonnas. Liikmeks vastuvõtmisest keeldumist peab taotlejale alati kirjalikult teatama, edastades taotlejale ärakirja ühistu juhatuse vastavasisulisest otsusest . Erinevalt osaühingust ja aktsiaseltsist on igal tulundusühistu liikmel alati ainult üks hääl, sõltumata osamaksu suurusest. Ühistul peab olema vähemalt viis liiget. Tulundusühistu osakapital koosneb liikmete osamaksudest. Tulundusühistut ei saa ümber korraldada osaühinguks ega aktsiaseltsiks.
Ettevõtlusvorm
Minimaalne nõutav algkapital (euro)
Minimaalne nõutav asutajate arv
Varaline vastutus
Juhtimine
FIE
puudub
Üks
FIE vastutab kohustuste eest kogu oma varaga
Juhtimisorganid puuduvad
Osaühing
2500
üks
Osanik ei vastuta isiklikult osaühingu kohustuste eest
Osaühingu kohustuslik juhtimisorgan on juhatus; osaühingul peab olema nõukogu ainult siis, kui see on ette nähtud osaühingu põhikirjas.
Aktsiaselts
25 000
Üks
Aktsionär ei vastuta isiklikult aktsiaseltsi kohustuste eest
Aktsiaseltsi kõrgeim juhtimisorgan on aktsionäride üldkoosolek; aktsiaseltsil peavad olema juhatus ja nõukogu
Täisühing
puudub; sissemaksete suurus määratakse ühingulepinguga
kaks
Osanikud vastutavad ühingu kohustuste eest võrdselt kogu oma varaga
Kohustuslikud juhtimisorganid puuduvad;
Usaldusühing
puudub; sissemaksete suurus määratakse ühingulepinguga
Kaks
Vähemalt üks täisosanik vastutab äriühingu kohustuste eest kogu oma varaga; vähemalt üks usaldusosanik vastutab äriühingu kohustuste eest tehtud sissemakse ulatuses
Kohustuslikud juhtimisorganid puuduvad;
Tulundusühistu
2500
kaks
Osanik ei vastuta isiklikult tulundusühistu kohustuste eest, kui pole kokku lepitud teisiti
Üldkoosolek on ühistu kõrgeim organ, otsused tehakse hääletusel, kus igal ühistu liikmel on üks hääl. Juhatus on ühistu juhtorgan.
KONKURENTS
Kuna kõikide soove ei ole võimalik rahuldada, siis inimesed võistlevad ehk konkureerivad olemas olevate nappide ressursside pärast. Ettevõtjad püüavad saavutada edumaad, tootes kaupu ja teenuseid, mida ostjad nende arvates ostavad. Selle tulemusena teenivad ettevõtjad vahetus tehingus kasumit. Ka ostjad konkureerivad üksteisega ostes kaupu ja teenuseid.
Konkurents on müüjate võistlus ostjate pärast ja ostjate võistlus müüjate pärast.
Konkurents on kasulik majandusele tervikuna :

• madalamad hinnad - ettevõtjad võistlevad turul tarbijate raha pärast alandades müügihindu;
  
• rohkem töökohti - konkurents motiveerib tootjaid oma kaupade ja teenuste valikut suurendama, et võita endale turust suuremat osa;
  
• kõrgemad palgad - ettevõtjad võistlevad omavahel, et saada paremaid töölisi;
  
• parandab kvaliteeti - mida kvaliteetsem on ettevõtja toode, seda suurem on tema edumaa konkurentide ees;
  
• ressursside efektiivsem kasutamine - ettevõtjad püüavad pidevalt vähendada oma tootmiskulusid, et suurendada oma kasumit.
  

Missugust konkureerimise strateegiat kasutada, see sõltub konkreetse turu ülesehitusest ehk struktuurist.
Turg on koht, kus toimub vabatahtlik vahetus.
Erinevaid turustruktuure ehk konkurentsi liike eristatakse nelja tunnuse poolest:

• firmade arv turul;
  
• kontroll hinna üle;
  
• toodete eristamine;
  
• pääs turule.
  

Nende tunnuste alusel võib eristada nelja turu- struktuuri ehk konkurentsi liiki:

• täielik konkurents - hinnavõtja;
  
• monopolistlik konkurents - hinnamääraja;
  
• oligopol - hinnamääraja;
  
• monopol - hinnamääraja.
  

TÄIELIK KONKURENTS

• Palju müüjaid.
  
• Puudub kontroll hinna üle (N ja P).
  
• Ühesugused tooted.
  
• Turule on kerge pääseda.
  

See on konkurentsi ideaalmudel.
Kalandusel, põllumajandusel ja börsil on mitmeid täieliku konkurentsi tunnuseid (nisu, rukis , looma- liha, tursk , aktsiad, võlakirjad...).
MONOPOLISTLIK KONKURENTS

• Palju müüjaid.
  
• Mõningane kontroll hinna üle.
  
• Tooted on väikeste erinevustega.
  
• Turule on kerge pääseda.
  

Monopolistliku konkurentsi head näited on õmblustööstus ja toitlustus .
OLIGOPOL

• Üksikud suurfirmad.
  
• Kontroll hinna üle on suur. Kuna müüjaid on vähe, siis on võimalik kokkumäng ehk kartelli kokkulepe (oligopolid lepivad kokku hindades ja tootmismahtudes).
  
• Toodete eristamine on oluline näiteks autotööstuses, väheoluline standartsete toodete puhul (näiteks bensiin ).
  
• Turule on raske pääseda tänu turutõketele:
  
• kõrged tootmiskulud (näiteks autotööstus);
  
• infotõkked (näiteks arvutitööstus).
  

MONOPOL

• Üks müüja.
  
• Täielik kontroll hinna üle.
  
• Sarnased asenduskaubad puuduvad.
  
• Teised müüjad ei pääse turule.
  

SEADUSLIKUD MONOPOLID
Loomulikud monopolid.
Nende näiteks on kohalikud elektri- ja veevarustusettevõtted (kommunaalettevõtted). Turukonkurentsi asemel reguleerib selliseid ettevõtteid valitsus.
Patent - seaduslik ainuõigus kasutada uut toodet või ideed kuni 20 aastat.
Autoriõigus - originaalse loometöö autori ainuõigus müüa või paljundada oma töid. Autoriõigus kehtib autori eluajal ning veel 70 aastat pärast tema surma.
Kaubamärk - kujund, nimi või sümbol, mis tähistab teenust, toodet või firmat. Konkurendid ei tohi kasutada registreeritud kaubamärke ega ka nendega sarnaseid kaubamärke, et mitte tarbijaid eksitada.
Valitsuse litsents - tegevusluba, mis annab õiguse ettevõttel tegutseda konkurentsita.
ETTEVÕTETE LIITUMINE
Ettevõtted laiendavad oma tegevust kahel viisil:

• sisemiselt - uued tootmishooned, seadmed , personal...
  
• väliselt - liitumine.
  

Ettevõtted liituvad selleks, et:

• hajutada riski - uued tooted vähendavad pankrotivõimalusi;
  
• saada kasu firma suurenemisest - suurtootmise tagajärjel tekkiv mastaabisääst;
  
• vähendada kulusid - kui liituvad leivatehas ja transpordifirma, siis ei pea leivatehas tegema kulutusi transpordi rentimiseks;
  
• saada kasu ettevõtte edasimüügist - ostan odavalt, müün kallilt.
  

Ettevõtete liitumistel on 3 põhilist kategooriat:
1. vertikaalne liitumine - ühe majandusharu erinevates tootmisetappides tegutsevate firmade ühinemine. Näiteks autotööstus, mis on omandanud terasevabriku, et toota oma autode valmistamiseks terast.
2. Horisontaalne liitumine - samal alal tegutsevate ettevõtete ühinemine. Näiteks Hansapanga ja Hoiupanga ühinemine.
3. Konglomeraatliitumine - täiesti erinevatesse tegevussfääridesse kuuluvate ettevõtete ühinemine ühtse juhtimise alla. Näiteks sigarette tootev ettevõte ühineb koeratoitu
tootva ettevõttega.
TURUNDUS JA KONKURENTS
Ettevõtte konkureerimise viisid sõltuvad turu struktuurist ehk turu ülesehitusest. Selleks, et välja töötada konkureerimise strateegia on vaja infot (nõudlus, hind, konkurendid...). Tähtis osa konkureerimise strateegia väljatöötamisel on turundusel.
Turundus on tegevused, mis jäävad tootmise ja ostmise vahele. Näiteks turu-uuringud, toote planeerimine , reklaam , transport, ladustamine , klienditeenindus...
Turunduse eesmärgid:

• toote valik, välimus, kvaliteet oleksid head;
  
• konkurentsivõimelise hinna määramine;
  
• mõjusa müügitoetuse väljatöötamine ( reklaam );
  
• tagada toote või teenuse kättesaadavus tarbijatele sobival ajal ja kohas.
  

KONKURENTSISEADUSED
Turumajandusriikides kehtivad konkurentsi reguleerivad seadused. Nii on see ka Eestis alates 16. juunist 1993. aastast.
Eesti konkurentsiseadustes on 3 tähelepanuobjekti:

• ettevõtete kokkulepped, mis piiravad konkurentsi;
  
• suurettevõtete poolt oma majandusliku jõu kuritarvitamine;
  
• ettevõtete ühinemine.
  

Ettevõtete suhtes rakendatakse kas üldkeelu või üksikhinnangu printsiipe . Üldkeelu printsiibi näitena võib tuua kahe ettevõtte ühinemise. Kui pärast ühinemist tekkinud ettevõte haarab endale rohkem kui 25% kogu turukäibest, siis see ühinemine keelatakse.
Üksikhinnangu puhul jääb konkurentsiameti ülesandeks igal konkreetsel juhul kaaluda, kas see tegu väärib keelamist või mitte. Üldkeelu ja üksikhinnangu printsiipe rakendatakse olukorras, kus monopoli pole veel tekkinud. Kui aga monopol on juba olemas, on valitsusel võimalik käituda kahel viisil:

• nõuda selle ettevõtte jagunemist väiksemateks iseseisvateks ettevõteteks
  

Nii suurendatakse konkurentsi. See on nn monopoli lõhkumine.

• Kontrollida monopolide tegevust (peamiselt hinnakontrolli abil).
  

Loomuliku monopoli kontrollimine läbi hinnamehhanismi võimaldab tarbijal kasutada neid teenuseid, mida ta monopoolse hinna tingimustes ei saaks endale lubada.
Riik reguleerib elektrienergia , reisijateveo, kütte, side ja teisi hindu.
KONKURENTSIPOLIITIKA EESTIS
Eesti on väikene riik, kus peaks arvestama erinevate turgude iseärasusi ja sellest tulenevalt rakendama erinevaid konkurentsipoliitika meetmeid. Hakates reguleerima konkurentsi, peame teadma, kas meil on tegemist avatud või suletud turuga või hoopis erandvaldkonnaga.
AVATUD TURUD
Avatud turgudel puuduvad piirid (kaupu võib takistusteta sisse vedada). Kaubaturud ongi enamasti sellised. Siin piisab konkurentsi käivitamiseks sellest, kui kõrvaldada väliskaubanduslikud piirangud. Näiteks “Kalev”
SULETUD TURUD
Suletud turgudel on regionaalsed piirid. Näiteks teenuste turud. Nendel turgudel on määrav kohalik konkurents. Just sellistel turgudel on vajalik teostada ranget konkurentsipoliitikat ja kontrollida konkurentsi- seaduste täitmist.
ERANDVALDKONNAD
Erandvaldkondades ei ole konkurents võimalik või soovitav . Näiteks “Eesti Energia” Kõigis erandvaldkondades peab riik reguleerima majandust teiste vahenditega. Näiteks hinnakontroll, dotatsioonid, tegevuslitsentsid. Kuna seni ei ole leitud konkurentsist tõhusamat majandusmehhanismi, siis üritatakse kõikjal maailmas erandvaldkondade arvu vähendada.
RAHA JA PANGANDUS
Raha – mis tahes üldtunnustatud ja korduvat kasutamist võimaldav maksevahend toodete ja teenuste eest tasumisel. ( Paberraha - 99% puuvill ; mündid – vask/ nikkel )
Raha kolm funktsiooni:

• Vahetus- ja maksevahend
  
• Arvestusvahend (-ühik)
  
• Väärtuse säilitaja
  

Eksisteerib erinevaid „rahasid“ – vürtsid, karusnahad, väärismetallid, mündid, paberraha, elektrooniline raha.
(Ideaalse) raha omadused:

• Stabiilsus – raha väärtus peab täna olema sama mis homme
  
• Äratuntavus
  
• Kulumiskindlus – vastupidav materjal
  
• Kaasaskantavus – väike ja kerge
  
• Ühtlus – nimiväärtusega raha on sama väärtusega
  
• Jagatavus – peab saama osadeks jagada (1€ = 100 senti)
  
• Turvalisus – raske võltsida
  

EESTI PANK
Eesti Pank on Eesti Vabariigi keskpank , mis asutati Ajutise Valitsuse otsusega 24. veebruaril 1919.
Ülesanded:

• Euroopa Ühenduse rahapoliitika kujundamisele kaasaaitamine ning Euroopa Keskpanga nõukogu poolt määratletud rahapoliitika elluviimine;
  
• ametlike välisvaluutareservide hoidmine ja juhtimine;
  
• maksesüsteemide tõrgeteta toimimisele ja finantssüsteemi stabiilsusele kaasaaitamine;
  
• maksesüsteemide ning finantssüsteemi arendamisel osalemine;
  
• raharingluse korraldamine, europangatähtede emiteerimisele kaasaaitamine ja euromüntide emiteerimine;
  
• Eesti maksebilansi koostamine;
  
• oma ülesannete täitmiseks vajaliku statistika kogumine ja avaldamine;
  

EP nõukogu esimees – Mart Laar
EP president – Ardo Hansson
EESTI PANGANDUS
Eestis tegutsevad tegevusloa alusel krediidiasutustena AS Eesti Krediidipank, AS LHV Pank, AS SEB Pank, Bigbank AS, Marfin Pank Eesti AS, Swedbank AS ja Tallinna Äripank.
Lisaks neile tegutsevad välisriigi krediidiasutuse filiaalidena AB Bankas Snoras Eesti filiaal , AS Citadele banka Eesti filiaal, AS UniCredit Bank Eesti filiaal, Allied Irish Banks , p.l.c. Eesti filiaal, Bank DnB NORD A/S Eesti filiaal, Danske Bank A/S Eesti filiaal (Sampo Pank), Folkia AS Eesti filiaal, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal, Pohjola Bank plc Eesti filiaal, Scania Finans AB Eesti filiaal ja Svenska Handelsbanken AB Eesti filiaal. Piiriüleste pangateenuste pakkujatena tegutseb Eestis 258 välisriikide panka.
LAENUTÜÜBID
Järgnevalt on lühidalt lahti seletatud kahe erineva laenu tagasimaksegraafiku erinevused. Kõne all on annuiteetlaenu ja fikseeritud põhiosaga laenude erinevus. Muidugi on olemas veel kümneid ja kümneid erinevaid viise, kuidas laenu maksta. Neid siin ei käsitleta.
Näitena toodud graafikutes on mõlemas kasutatud sarnaseid laenu parameetreid:

• laenusumma 1 000 000€
  
• intressimäär 5% aasta baasil (ehk perioodi kohta);
  
• laenu pikkus 10 aastat (ehk 10 perioodi).
  

Toodud parameetrite baasil on leitud laenude iga-aastaselt tasutav laenu põhiosa ja intressisumma ehk laenu tagasimaksegraafikud.
ANNUITEETLAEN
Annuiteetlaenu omapäraks on igal perioodil võrdse summana tasutav summa (vt. graafik ja laenu tagasimakse tabel). Annuiteet tähendab küll sõna-sõnalt iga-aastast makset, kuid praktikas võime makseperioodi pikkust vabalt muuta. Nii tasutakse eluasemelaene sarnase põhimõtte alusel, kuid hoopis igakuiselt.
Laenu põhiosa tagasi makstes laenujääk pidevalt väheneb. Seetõttu väheneb ka tasutav intressisumma. Sama suure laenumakse puhul peab seega pidevalt suurenema tasutav laenu põhiosa summa.
Periood
Laenujääk
Intress
Põhiosa
Laenumakse
1
1 000 000
50 000
79 505
129 505
2
920 495
46 025
83 480
129 505
3
837 016
41 851
87 654
129 505
4
749 362
37 468
92 036
129 505
5
657 325
32 866
96 638
129 505
6
560 687
28 034
101 470
129 505
7
459 217
22 961
106 544
129 505
8
352 673
17 634
111 871
129 505
9
240 802
12 040
117 464
129 505
10
123 338
6 167
123 338
129 505
Kokku
295 046
1 000 000
1 295 046
FIKSEERITUD PÕHIOSAGA LAEN
Fikseeritud põhiosa tasumise puhul tuleb iga-aastaselt tasuda võrdne osa laenu põhiosast. Samas kahaneb makstav intressisumma. Antud näite puhul tasub laenuvõtja iga-aastaselt laenu põhiosa 100 000€ ning intressisumma taandub algselt 50 000€-lt 5 000€-ni.
Intressisumma vähenemise põhjuseks on iga põhiosa makse tagajärjel vähenev laenujääk. Selle tulemusena on fikseeritud põhiosa puhul igas perioodil tehtav kogumakse samuti kahanev.
Periood
Laenujääk
Intress
Põhiosa
Laenumakse
1
1 000 000
50 000
100 000
150 000
2
900 000
45 000
100 000
145 000
3
800 000
40 000
100 000
140 000
4
700 000
35 000
100 000
135 000
5
600 000
30 000
100 000
130 000
6
500 000
25 000
100 000
125 000
7
400 000
20 000
100 000
120 000
8
300 000
15 000
100 000
115 000
9
200 000
10 000
100 000
110 000
10
100 000
5 000
100 000
105 000
Kokku
275 000
1 000 000
1 275 000
Kas üks laen on parem (odavam?) kui teine?
Toodud näidete puhul tasub annuiteetlaenu maksja kokku 1 000 000€ laenu põhiosa ja 295 000€ intresse. Fikseeritud põhiosaga laenu puhul on vastavad summad 1 000 000€ ja 275 000€. Kas siis fikseeritud põhiosaga laen on parem (odavam?) kui annuiteetlaen?
Tegelikult nõnda küsida ei saa. Mõlema laenu puhul tuleb tasuda laenuraha kasutamise eest. Annuiteetlaenu kõrgem tasutud intressisumma on põhjendatud asjaoluga, et annuiteetlaenu puhul toimub laenu põhiosa tagastamine aeglasemalt. Pikem laenu kasutamise periood sunnibki annuiteetlaenu võtjat tasuma kõrgemat intressisummat.
Fikseeritud põhiosa alusel laenu tagastades tasutakse laenu põhiosa kiiremini. Sellest tuleneb ka madalam kogu intressikulu .
Kumma kasuks otsustada?
Finantsmatemaatiliselt on mõlema laenu intressid siiski võrdsed. Seda, kumba laenu kasuks otsustada, tasub kalkuleerida vastavalt laenuvõtja rahavoogudele.
Kui on võimalik algul suuremaid summasid välja käia ning seeläbi laenu põhiosa kiiremini kustutada või rahale alternatiivset tulusat kasutust ei ole, siis on mõttekas seda intresside summa vähendamise nimel ka teha. Kui aga selliseid võimalusi ei ole või on raha kasutamise jaoks head võimalused, siis tuleb otsustada annuiteetlaenu kasuks.
VALITSUSE OSA MAJANDUSES
AVALIK SEKTOR
Avalik sektor ehk esimene sektor on majandusest, mis on seotud valitsuse rahaliste ülekannetega. Kontrolli funktsiooni teostab valitsus monetaar - ja fiskaalpoliitikaga. Avaliku sektori tuumaks on riik. Avalik sektor tegeleb valitsemise ja haldamisega. Avaliku sektori põhiülesanne on rahvusliku julgeoleku ja sotsiaalse heaolu kindlustamine. Avalik sektor on laiem mõiste, mis hõlmab nii riiklikud kui avalik-õiguslikud institutsioonid .
Institutsionaalsest aspektist lähtudes on avalik sektor see osa majandusest, kuhu kuuluvad riigi- ja munitsipaalasutused, -fondid ja -ettevõted.
AVALIKU SEKTORI ÜLESANDED

• riigivalitsemise ja omavalitsuse korraldamine;
  
• seadusandluse ja õigusemõistmise korraldamine;
  
• riigikaitse ;
  
• avaliku korra tagamine;
  
• riigi rahvusvahelise esindatuse tagamine;
  
• riigi kodanikkonna määratlemine.
  

Teise grupi moodustavad funktsioonid, mis on tähtasad suuremate inimkoosluste või ühiskonna kui terviku seisukohast :

• keskkonnakaitse ;
  
• demograafilise situatsiooni mõjutamine;
  
• tervishoiuteenused;
  
• haridusteenused;
  
• sotsiaalse kaitse võrk, mis hõlmab pensionisüsteemi, garantiisid seoses tööpuuduse ja õnnetusjuhtumitega;
  
• kultuur.
  

Avalikud organisatsioonid on niisiis organisatsioonid, mis tegelevad avaliku huvi elluviimisega. Avaliku sektori organisatsioone peetakse üldiselt vanadeks organisatsioonideks. Läbi sajandite on neil säilinud suhteliselt muutumatu hierarhia , struktuur ning ranged (protseduuri)reeglid. Oma alguse said avalikud organisatsioonid asjaolust, et poliitikud pidid hoolitsema hääleõiguslike elanike huvide efektiivse rahuldamise eest. Seega tekkisid avalikud organisatsioonid järgnevalt: poliitikud rahva esindajatena otsustasid, mida tuleb teha, ning et vastuvõetud otsuseid paremini ellu viia, selleks loodi teatud struktuurid . Nendeks saidki avalikud poliitikute otsuseid elluviivad asutused ehk valitsusasutused. Erinevalt erasektorist on avaliku sektori asutustes tegevus avalik.
Avalik hüvis ehk üldkasutatav hüvis (ka ühiskondlik kaup, avalik kaup, ühiskaup, sotsiaalkaup, on hüvis, mille tarbimine on konkurentsitu ja välistamatu.
Avalikule kaubale vastandub erakaup.
Omadused:

• Avaliku hüvise pakkumine olemasolevas koguses täiendavale tarbijale ei too kaasa lisakulusid ei avaliku hüvise pakkujale ega ka avaliku hüvise teistele tarbijatele.
  
• Avaliku hüvise tarbimine ühe isiku poolt ei vähenda teistele isikutele tarbimiseks jäävat avaliku hüvise kogust.
  
• Tarbimiseks olev avaliku hüvise kogus on kõigi isikute jaoks sama.
  
• Täiendavate tarbijate lisandumine ei pruugi tekitada vajadust täiendava hüviseühiku tootmiseks.
  
• Avaliku hüvise tarbimisest ei saa kedagi välja lülitada või on see liiga kulukas .
  
• Avaliku hüvise olemasolul on seda võimalik kasutada ka neil, kes seda pole rahastanud (ei ole võimalik tarbimist välistada).
  

Näited:

• seadusandlus
  
• riigikaitse
  
• välisteenistus
  
• puhas õhk
  
• majakas
  

Maksusüsteemid - maksude kogumiseks loodud õigusaktide kogumid.
Maksusüsteemid võivad olla üles ehitatud erinevate põhimõtete kohaselt. Vastavalt sellele, kuidas maksumäär sõltub maksustatavast summast , liigitatakse maksusüsteeme:

• proportsionaalseteks
  
• progressiivseteks
  
• regressiivseteks
  

Eesti maksusüsteem - koosneb maksuseadustega sätestatud ja kehtestatud riiklikest maksudest ning seaduse alusel valla- või linnavolikogu poolt oma haldusterritooriumil kehtestatavatest kohalikest maksudest, on valdavalt proportsionaalne: maksumäärad ei sõltu maksustatavast summast.
Eestis on kehtestatud kaheksa riiklikku maksu:

• tulumaks
  
• sotsiaalmaks
  
• maamaks
  
• hasartmängumaks
  
• käibemaks
  
• tollimaks
  
• aktsiisid
  
• raskeveokimaks.
  

Maksukoormus - kõigi maksude kogusumma protsendina ühiskondlikust kogutulust .
Eesti maksukoormus on hetkel umbes 32% ja ELi madalamate hulgas, mis on arenenud maailma keskmine.
Euroopa keskmine maksumäär on 19,81%. Eesti maksukoormus erineb sellest 38% võrra.
Sotsiaalkindlustusmaksete ja kaudsete maksude osatähtsus kõigist maksudest oli Eestil ELi keskmisest kõrgem, vastavalt 38,5 protsenti ja seitsmes koht ning 41,7 protsenti ja kümnes koht. See on kooskõlas valitsuse eesmärgiga maksude osalise ümberorienteerimise abil nihutada maksukoormus tulu maksustamiselt tarbimise, loodusvarade kasutamise ja keskkonna saastamise maksustamisele.
Euroopa Liidu eelarve - ELi ühine poliitika ja eelkõige investeeringute eelarve, mis toetab majanduskasvu kogu Euroopas. Kulutusi piirab mitme-aastane kokkulepe Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu (liikmesriikide valitsuste esindajad) ja Euroopa Komisjoni vahel. See kokkulepe sisaldab kulutuste plaane 7 aastaks.
Euroopa Liidu riigipead ja valitsusjuhid kiitsid 7.-8. veebruaril toimunud Euroopa Ülemkogul heaks EL finantsraamistiku aastateks 2014-2020. Selle maht kokku on pea 960 miljardit eurot ehk 1 protsent ELi rahvuslikust kogutoodangust (RKT).
Maksebilanss on statistiline aruanne, mis summeerib süstemaatiliselt teatud ajaperioodil (kuu, kvartal , aasta) konkreetse riigi ( sisemaa ) majandustehingud kõigi teiste riikidega (välismaaga). Sise- ja välismaa eraldusjooneks pole seejuures mitte riigipiir, vaid majandussubjektide residentsus.
Eesti Panga poolt defineeritud maksebilansi mõiste ja sellega seoses kasutatavad põhiterminid:
Maksebilanss on statistiline kokkuvõte, mis summeerib konkreetse riigi poolt teatud perioodi
jooksul sooritatud majandustehingud ülejäänud maailmaga . Kirjeldab välismajandustegevusest saadava sisemajanduse kogutoodangu (SKT), rahvusliku kogutoodangu (RKT) ning rahvusliku kogutulu ( rahvuslik kogutoodang tulude aspektist) kujunemist.

• Näitab välisfinantseerimisallikate struktuuri.
  
• Aitab hinnata ja võrrelda riigi välismajanduslikku positsiooni teiste riikidega.
  
• Aitab selgitada välisvaluutareservide muutumise põhjusi.
  

Maksebilansi tehing on üldjuhul residendi ja mitteresidendi vaheline tehing (v.a. ainult raha liikumine). Maksebilanss ja rahvusvaheline investeerimispositsioon on koostatud lähtudes kahekordse kahekordse kirjendamise põhimõttest ja tekkepõhisel alusel.
Välisvarad (-nõuded) on residentide nõuded mitteresidentidele. Nõueteks on näiteks residentsete pankade välismaal asuvad korrespondentarved, residentide poolt antud välislaenud jne.
Väliskohustused on mitteresidentide nõuded residentidele, näiteks majandussektorite välisvõlgnevus, mitteresidentide valduses olevad residentide väärtpaberid jne.
RAHVUSVAHELINE MAJANDUS
Avatud majandus on aktiivsetes suhetes teiste riikide majandustega. Vastandina on suletud majandus eelkõige siseturule orienteeritud
Majanduse avatus sõltub riigi suurusest, geograafilisest asendist, maavarade olemasolust või puudumisest, kuulumisest riikide ühendusse jne.
Majanduse avatust iseloomustavad kaupade eksport ja import , (välis-) kaubandusbilanss , väliskaubanduse üle- ja puudujääk (defitsiit).
Eksport - oma maa kaupade ja teenuste müük välismaale
Import - välismaal toodetud kaupade ja teenuste ostmine kodumaiseks kasutamiseks
Absoluutse eelise teooria - väidab, et erinevad riigid võivad toota kaupu erineva efektiivsusega ning rahvusvahelise kaubanduse abil on võimalik jõuda kõrgemale heaolutasemele, kui riigid spetsialiseeruvad tootma seda kaupa, milles neil on absoluutne eelis (mida nad suudavad toota vähima ressursikuluga)
Suhtelise eelise teooria - väidab, et heaolu kasv on võimalik ka juhul, kui riigil ei ole absoluutset eelist. Sel juhul tuleks riigil spetsialiseeruda tootmisele, kus tema mahajäämus on väikseim
VÄLISKAUBANDUSPOLIITIKA
Tollimaks – kogutakse kaupade riigipiiri ületamisel imporditavalt kaubalt
Kindel tollimaks - tollimaks, mis on määratud kindlas koduses valuutas väljendatud rahasummana imporditava kauba ühikult
Väärtuseline (ad valorem) tollimaks – tollimaks, mis kehtestatakse teatud kindla protsendina imporditava kauba hinnast
Kombineeritud tollimaks – tollimaks, mis on esitatav summana, kus tasutakse nii väärtuseline tollimaks kui lisaks sellele ka kindel tollimaks
Liikuv tollimaks – tollimaks, mis ei ole määratletud kindla rahasummana või protsendina kauba hinnast, vaid see on seotud mingite teiste teguritega
Impordikvoot – teatud kauba lubatud impordi maht aastas