Õppimine teeb inimeseks Inimese elutee on nagu üks suur kaar, mis algab sünniga ja lõppeb surmaga. Elutee võib meil olla pikk, kui võrrelda seda teadmiste hulgaga, mida tuleb elu jooksul omandada, või lühike, kuna palju jääb siiski omandamata. Seepärast peame elus otsustama, millised neist tulevad kasuks ja millised mitte. Inimese esimesed eluperioodid on imiku ja maimikuiga, mis mööduvad käimise, rääkimise, lugemise ja kirjutamise õppimisega. Õppimine teeb inimeseks, õpime mängides, sest mäng on lapse töö ja looming enne kooli. Elu järgmisel etapil koolis saame hulgaliselt teadmisi, mis tuleb aastate jooksul meile kasuks. Juba peale keskkooli lõppu mõtleb inimene, et nüüd on kõik ja rohkem pole midagi juurde omandada
Mis on minu jaoks õppimine? Sellele vastamiseks tuleb küsida, mis see õppimine üldse on. Õppimine on minu jaoks eneseleidmine, eneseteostamine ja kindel tugi kiiresti arenevas maailmas. Me õpime oma vigadest ja ka oma edusammudest. Me õpime ja areneme kogu elu: kellele tuleb see lihtsalt, kellele raskelt. Olen püüdnud oma minevikust kaasa võtta kõik hea, olen selle hea nagu kalliskivid karpi kogunud ja püüan edasi minna. Tänu oma ilusale lapsepõlvele olen kaasa võtnud palju positiivseid kogemusi ning tugeva enesehinnangu. Minu moto on: Ma olen tubli; Ma tahan; Ma tegutsen. Antud ajahetkel olen valmis muutuma, olema aktiivne ja loov, olen valmis end taas avastama õppijana ning loodan sellest rõõmu tunda.
Kõik õpilased on tuttavad hinnete ja protsentide vahekorraga. 90%-100% on hinne 5, 70%-89% on hinne 4 jne. Paljude lase kodudes nõutakse ja tahetakse, et ikka nende laps õppiks väga hästi ning oleks väga tubli. Osades peredes isegi antakse raha või pakutakse preemiat selle eest, et lapsel kõik viied tunnistusel oleksid. Need lapsed, kes istuvad kodus, pöörates tähelepanu enamasti ainult koolitööde õppimisele, on küll targad, kuid kas nad suudavad ka elus läbi lüüa? Või äkki laps, kes pole küll kõige parem õpilane, kuid siiski on tal teadmised ning ka mingisugune elukogemus on nii öelda targem ja tugevam. Elus läbilöömiseks ei piisa ainult koolitarkusest. Kool õpetab meid ainult ise loogilisi järeldusi tegema ja mõtlema asjadele mitu käiku ette. Tooksin siinkohal näite siinuse, koosinuse ja tangensi kasutamisest. Kui mulle on antud võrand (1-sin)(1-sin)tan2= ? siis mitte ei peaks õpetajat
mängides: ärevust, põnevust, rõõmu, kaotushirmu. Õppimine annab hariduse. Õppimine on uute teadmiste omandamine. Haritud ja teadmistega inimene suudab olla ühiskonnale kasulik ja vajalik. Kõik me teame seda ja umbes nii võidakse väikestele koolilastele ka õppimise tähtsust selgitada. Seega on õppimine mingis vanuses lihtsalt kohustus ning vajalik tegevus, et kasvada asjalikuks täiskasvanuks. Ometi omandavad needsamad üldised fraasid meie elus ühel hetkel teise, sügavama tähenduse. Need laused muutuvad meile tähenduslikeks ning igaühel on kindlasti enne seda saabunud ,,tähendushetke" juba hulgaliselt erinevaid õpi- ja elukogemusi, sügavalt isiklikke meenutusi, mis algul mosaiigikildudena meie peas ja hinges ringi keerlevad, oodates seda hetke, mil me endast ise terviklikku pilti näha oskame. Siis algab minu arvates meie teadlik õppimine. Tekib kujutus iseendast sellisena, milline tahaks olla ja mida tahaks teha
Minu valik on kindlasti gümnaasiumi ja ülikooli lõpetamine. Mina pean haridust privileegiks ja eluks vajalikuks. Maailmas on veel nii palju asju, millest mul aimugi pole. Kindlasti õpin ma sellepärast, et tulevikus end ja enda peret korralikult ära elatada. Töö on see mis toidab ja haridus on töö vundament. Mina väärtustan haridust väga ja kavatsen sellest, mis mulle pakutakse, viimast võtta. Oma elu tuleb elada just nii, et kunagi ei kahetseks, kuid tööl ja haridusel on elus suur roll. Õppida tuleks niikaua, kui selleks võimalust on ja seda tehakse ju kogu elu. Keegi ei nõua sinult gümnaasiumi lõpetamist, kuid sa saaksid seda enda jaoks teha. Mõttel on suur jõud. olenemata situatsioonist tuleks olla positivne ja püüelda õigete valikute poole.
Unistused peavad olema midagi niisugust, mis iialgi ei täitu, sest mille nimel me muidu edasi elaksime? Meil on ideaalid, millele püüame sarnaneda. Isegi, kui nende püüdluste jooksul on tagasilööke, siis ei tohi anda alla vaid tuleb hoida pea püsti ja edasi minna. Ideaalid on püüdmiseks, mitte kättesaamiseks. Kaotused teevad meid ainult tugevamaks. On teada tuntud tõde: ,,Proovi ja ebaõnnestu, kuid ära lõpeta proovimist." Inimesed kaotavad igapäev. Olgu selleks siis lähedane inimene, töökoht, kaardimäng või teatejooks. Loomulikult ei saa neid kõiki liigitada ühele pulgale. Nad on erineva kaaluga ja viimane kui üks millegiks hea, tunduga see nii absurdsena, kui tahes. Iga indiviid reageerib kaotustele erinevalt, vastavalt oma iseloomule. Pole olemas kindlalt paika pandud reegleid, kuidas tuleks käituda. Pärast lähedase surma on tunne, et kogu maailm varises koost ja pole midagi, mille nimel enam elada. Kõik tundub nii mõttetuna. Aga ka sellest kaotusest tuleb
peab olema kohustuslik kõigile. Ka meie põhiseaduses on ju öeldud, et igal inimesel on õigus omale arvamusele ja õigus niiöelda vabale valikule. Kujutan juba vaimusilmas ette nii mõndagi pisikest koolijütsi, kes pika nutu peale siiski tänu sellele seadusele peab kooli minema. Omaette arutledes, aga taipasin, et kool on tähtis meie kõigi jaoks. Mitte just selle tagamõttega, et õppida grammatikat või pöördvõrdelisi funktsioone matemaatikas, vaid et iga inimene arendaks ennast lõpuks niivõrd kaugele, et ta suudaks viimaks mõista, mis on tema elu eesmärgid ning kuhu ta soovib oma eluga jõuda. Kui meie haridussüsteemis puuduks ka põhikool kohustusliku osana, siis võib-olla liigitukski meie inimmass lapselikeks ametinimetusteks. Pooled sooviksid saada arstiks, osa peomüüjateks, mõni politseinikuks ja ehk mõned ka näitlejateks. Täenäoliselt poleks siis inimestel üldse aimu, mida tähendaks geenitehnoloogia või ökoloogia
Kui tähtis on õppimiseks vaja tunda psühholoogiat? Inimesed õpivad kogu oma elu, kas siis teadlikult või teadmatult. Kool on ainult üks etapp ja see, et me õpime koolis teadlikult, ei tähenda, et enne või pärast seda enam õppimist ei toimugi. Teadmiste ammutamine ja maailma mõistmine algab juba väga varajases eas ning sageli ei nimeta me seda üldse õppimiseks,vaid hoopis mängimiseks. Sellest õppimisest aga sooviks ka häid tulemusi saada. Kas selleks,et õppida, on meil vaja ka midagi enda aju
Kõik kommentaarid