"Kolm musketäri" mileedi pilgu läbi. (0)

Mileedi
Mu pärisnimi on Charlotte Backson, mind teatakse ka krahvinna de La Fere ’ina, leedi Winter ’i ja Scheffieldi parunessina.
Ma olin kunagi nunn Temlemari benediktide kloostris. Seal pidas jumalateenistusi noor ja heasüdamlik preester , ma võrgutasin ta. Ma veensin teda, et ta koos minuga põgeneks ja me saaks rahus koos elada. Meil polnud aga raha ja selleks varastas ta kirikus pühad nõud ja müüd need maha. Enne lahkumist, meid aga võeti kinni.
Vangistuses võrgutasin ma aga valvuri poja ja põgenesin. Lille ’i timukas aga leidis mu ja põletas mu õlale häbimärgi – liiliaõie.
Me aga põgenesime koos Berryesse ma esinesin seal preestri õena. Meie krikla isand krahv de la Fere (hiljem esinem Athose nime all) armus minusse ja palus mind endale naiseks. Me põgenesime koos ja minust sai krahvinna de la Fere.
Peagi avastas mu abikaasa, et olen häbimärgistatud. See järel otsustas ta mu üles puua. Ma jäin aga ellu ja põgenesin taaskord .
Ma abiellusin uuesti, seekord Lord Winter’iga. Peagi sain ma teada, et olen tema pärija, otsustasin ta mürgitada.
Peagi pärast seda, kui ma olin põgenenud Prantsusmaale armus minusse noor d’Artagnan. Mina aga armastasin krahv de Wardes’i. Kuid d’Artagnan kavaldas mu üle, ta valetas mulle, et on krahv de Wardes ja saatis mulle tema nimel kirju. Siis ma seda ei teadnud ja ühel päeval saatis ta mulle kirja, et me ei saa rohkem kohtuda. Ma olin vihane, ma kutsusin d’Artagnan’i enda juurde ja palusin tal krahv de Wardes tappa. Ta peagi tunnistas mulle, et tema oligi need kirjad saatnud ja samuti nägi ta mu häbimärki. Ma pidin talle kättemaksma.
Kui ta oli La Rochelle’i piiramisel, saatsin ma talle mürgitatud veini, kirjas valetasin ma, et see on kingitus musketäridelt. Kahjuks ei joonud ta seda ja suri hoopis teine mees. Peagi kohtusin ma kardinaliga, kellelt sain ma loa Buckinghami tapmiseks. Mu abikaasa krahv de la Fere aga kuulis meie vestlust pealt. Ta tuli mu tuppa, ähvradas mind ja võttis minult kardinali kirja.
Ma suundusin Inglismaale Buckingham ’i tapma. Seal kohtusin ma aga on mehevenna lord Winter’iga. Ta võttis mu vangistusse, ta teadis, et ma olin tulnud selleks, et tappa Buckingham. Ta hoidis mind seal päevi kinni, selle aja jooksul suutsin ma aga võrgutada vangivalvuri Felton ’i. Ühel ööl tuli ta mind päästma, ma rääkisin talle sellest, et Buckingham on vaja tappa. Tema tegigi seda.
Ma põgenesin taas, seekord aga kloostrisse kus oli varjul d’Artagnani armuke pr. Bonacieux. Ma valetasin talle, ma lubasin temaga koos sealt lahkuda. Kui musketärid tulid ütlesin ma talle, et me peame põgenema aga ta ei suutnud liikuda, seega ma mürgitasin ta ja põgenesin üksi.
Kahjuks leidsid musketärid mu üles. Nad määrasid mu surma. Nad hukkasid mu ühel saarel. Hukkajaks oli Lille’i timukas.