Linna- ja vallavalitsuste asemele tulid täitevkomiteed. Kasvas kommunistlik partei, selle nimi oli sel hetkel Eestimaa Kommunistlik (bolsevike) partei (EK(b)P). Selle juht (esimene sekretär) oli Karl Säre. Võeti vastu uus põhiseadus, kus sätestati kommunistliku partei juhtiv osa ühiskonnas. * korraldati ümber majandus Tööstus, transport jne. natsionaliseeriti ehk riigistati. Taludelt võeti ära maa, mis oli üle 30 ha, selle arvelt said nn. uusmaasaajad maad. Tehti ettevalmistusi kollektiviseerimiseks (=ühismajandite loomiseks). Viidi läbi rahareform, mille tulemusel rahva elatustase langes (krooni asemele tulid rublad). * korraldati ümber kultuurielu Suruti peale nõukogulikku, kommunistlikku ideoloogiat. Vana kultuuri lõhuti, purustati, hävitati (mälestussambad, ideoloogiliselt "valed" raamatud jne.) * viidi läbi repressioone (=karistamisi, hukkamisi, tagakiusamisi) Kannatasid nii nõukogude korra vastased kui lihtsalt süütud inimesed. Arreteerimised
Tõnu Tannbergi vaatluse all on ÜK(b)P Keskkommitee Eesti büroo osast Eesti NSV sovetiseerimisel aastail 1944-1947. Hästi seletab lahti, et miks loodi selline büroo, kes seda juhtisid ja kust pärinesid. Büroo põhiülessandeks oli kaasa aidata nõukogulikuvõimuaparaadi töölerakendamisele ning selleks vajalike inimeste leidmine ja ametisse seadmine, sotsialistliku majandusmudeli juurutamine, maareformi läbiviimine ja eelduste loomine põllumajanduse kollektiviseerimiseks, sammuti suurtööstuse edendamine, vastupanuliikumise mahasurumine ning ühiskonna „puhastamine vaenulikest elementidest“, uute liiduvabariikide vaimuelu korrastamine, liiduvabariikide juhtkondade kontrollimine ja keskusele informatsiooni edastamine. Olev Liivik vaatleb Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja juhtivtöötajaid, kui palju oli neist NSVL eestlased ja põliseestlased, milline oli nende eestikeele oskus. Hästi on välja toodud aastate
kasutusõigus. Talud ei saanud enam kasutada maad, mis moodustas üle 30ha, loodi väiketalusid ülejäänud maast. Kui vaadata tänast kinnistumustrit, siis need tänastes krundipiirides ei kajastu, küll aga uusmaa kinnistud (90ndate aastate omandireformist). See on koht kust kinnistud võisid alguse saada. Esimene eesmärk oli võrdsustamine ja poliitilised põhjused. Enne seda oli juba ära otsustatud, et toimub kollektiviseerimine valmistada maa ette kollektiviseerimiseks ning endine maakorraldus lõhkuda. Paar-kolm aastat taluline elu kestis ja siis läks lahti kolhooside moodustamine. Maaomandi vorm enam ei muutunud. Kolhoosid ja sovhoosid. Enne EV taastamist juba 80ndate aastate lõpus võeti vastu ENSV taluseadus 1989, mille alusel anti õigus anda maad põliseks kasutamiseks, talu rajamiseks ja pidi see siis soodustama põllumajandusliku maa kasutusele võtmist (eriti ääremaal). Jõuti teha, eraldada 10 000 talu üle
Enamik neil aladel elavaist poolakatest ja sakslastest (u. 200 000) asustati Poolasse või Saksamaa Nõukogude okupatsioonitsooni. Kuna Potsdami konverentsi otsustega anti Saksa idaalad Poola ja NSV Liidu hallata (Königsbergist sai Kaliningrad), isoleeris Moskva Baltimaad muust maailmast. (1947.a. nentis USA riigisekretär et "ring ümber Baltikumi on hermeetiliselt suletud) Sõja lõppedes oli põllumajandus Baltimaades laostunud. 1947.a. võeti vastu otsus kollektiviseerimiseks, see edenes visalt. 25. Märtsil 1949.a. uus küüditamine, (kolhoosidesse astumise suurendamiseks, ja ühtlasi võtmaks ära majanduslik baas metsavendadelt) Iseseisvusajal oli tööstuse tase Eestis ja Lätis kõrgem kui Leedus, seepärast siin ka soodsamad tingimused üliindustrialiseerimiseks (teedevõrk, kvalifitseeritud kaader, tehased). Võõrtööjõu sissevoolu tagajärjel hakkas põhielanike osakaal elanikkonnas vähenema. 1959 moodustasid muulased Eestis 25,4% (Lätis 38%)
Linna- ja vallavalitsuste asemele tulid täitevkomiteed. Kasvas kommunistlik partei, selle nimi oli sel hetkel Eestimaa Kommunistlik (bolsevike) partei (EK(b)P). Selle juht (esimene sekretär) oli Karl Säre. Võeti vastu uus põhiseadus, kus sätestati kommunistliku partei juhtiv osa ühiskonnas. * korraldati ümber majandus Tööstus, transport jne. natsionaliseeriti ehk riigistati. Taludelt võeti ära maa, mis oli üle 30 ha, selle arvelt said nn. uusmaasaajad maad. Tehti ettevalmistusi kollektiviseerimiseks (=ühismajandite loomiseks). Viidi läbi rahareform, mille tulemusel rahva elatustase langes (krooni asemele tulid rublad). * korraldati ümber kultuurielu Suruti peale nõukogulikku, kommunistlikku ideoloogiat. Vana kultuuri lõhuti, purustati, hävitati (mälestussambad, ideoloogiliselt "valed" raamatud jne.) * viidi läbi repressioone (=karistamisi, hukkamisi, tagakiusamisi) Kannatasid nii nõukogude korra vastased kui lihtsalt süütud inimesed. Arreteerimised algasid juba 17. juunil 1940
Linna- ja vallavalitsuste asemele tulid täitevkomiteed. Kasvas kommunistlik partei, selle nimi oli sel hetkel Eestimaa Kommunistlik (bolsevike) partei (EK(b)P). Selle juht (esimene sekretär) oli Karl Säre. Võeti vastu uus põhiseadus, kus sätestati kommunistliku partei juhtiv osa ühiskonnas. * korraldati ümber majandus Tööstus, transport jne. natsionaliseeriti ehk riigistati. Taludelt võeti ära maa, mis oli üle 30 ha, selle arvelt said nn. uusmaasaajad maad. Tehti ettevalmistusi kollektiviseerimiseks (=ühismajandite loomiseks). Viidi läbi rahareform, mille tulemusel rahva elatustase langes (krooni asemele tulid rublad). * korraldati ümber kultuurielu Suruti peale nõukogulikku, kommunistlikku ideoloogiat. Vana kultuuri lõhuti, purustati, hävitati (mälestussambad, ideoloogiliselt "valed" raamatud jne.) * viidi läbi repressioone (=karistamisi, hukkamisi, tagakiusamisi) Kannatasid nii nõukogude korra vastased kui lihtsalt süütud inimesed. Arreteerimised algasid juba 17. juunil 1940
Uusmaasaajatele (senistele amatameestele ja kehvikutele) jagatud juurdelõigete tulemusena tekkis hulk ebarentaableid väikemajandeid ning teravnesid sotsiaalsed vastuolud. Sotsialistlikest suurmajanditest said eestlastele esimestena tuttavaks sovhoosid, mis oraniseeriti endise riigimõisate baasil. Alustati ettevalmistusi kolhooside rajamiseks: loodi masina-taktorijaamu ja hobulaenutuspunkte; esimesed üheksa kolhoosi said ka teoks. Massiliseks kollektiviseerimiseks ei tundnud nõukogude võim end siiski veel valmis olevat. Üheks eelduseks kolhoseerimisel oli talurahva vaesustamine kohustusliku riikliku kokkuostu naeruväärselt madalate hindade abil. Muutused kultuurivallas. Koheselt asuti teostama ka nõukogulikku kultuurirevolutsiooni. Kooliprogramme täiendati mitemete kohustuslike õppeainetega: marksism-leninism, NSV Liidu ajalugu ja konstitutsioon ning vene keel. Likvideeriti enamik väikesi
Hakati ellu viima maareformi, mille kohaselt läks maa riiklikku maafondi. Maa võeti ära nendelt, kes suutsid seda harida ja loodi uued, kuid elujõuetud talud. Uusmaakoha keskmiseks suuruseks kujunes 10,6 hektarit. Alustati ka ettevalmistustega kolhooside loomiseks: loodi masinatraktorijaamu ja hobulaenutuspunkte. Masinatraktorijaamad (MTJ-d) pidid saama maal sotsialismi tugipunktideks. Põllutöödel jäi nende osatähtsus tühiseks. Loodi mõningad kolhoosid, kuid massiliseks kollektiviseerimiseks ei olnud nõukogude võim veel suuteline. Esimene kolhoos moodustati 25. sept. 1940 .a. Narva lähedal (Krasnaja Niva). Mõned kolhoosid moodustati ka Tartu-, Harju- ja Petserimaal. 1941. aasta suveks oli moodustatud kümmekond kolhoosi. 18. aprillil 1941. aastal kuulutati välja põllumajandussaaduste müügikohustus (madalate hindadega). 14. juunil 1941. aastal algas Eestis küüditamine. Siberisse viidi kokku 10 154 inimest. 25. nov. 1940.a. toimus rahareform. Eesti kroonid vahetati
kolgastesse ja kogu nende vara ära võtta. Teisel kategoorial, mille moodustasid ,,põlised ekspluataatorid sünnipärase sooviga reziimi destabiliseerida", tuli kogu vara ära võtta ja nad koos perega kuhugi kaugele välja saata. Kolmandat kulakute kategooriat peeti võimudele lojaalseks, aga igal juhul tuli nad oma kodust välja ajada, eemale ,,kollektiviseeritud tsoonidest" ja halvematele maadele."29 Kõikides kollektiviseerimiseks valitud haldusüksustes tegutses võimuesindajate kolmik, mis koosnes tavaliselt kommunistliku partei esimesest sekretärist, salapolitsei töötajast ja kohaliku täitevkomitee esimehest. Kulakute kohta olid neil juba eelnevalt nimekirjad koostatud või saadi infot pealekaebajatelt. Märgati, et lahkuma sunnitud ja laagritesse saadetud kulakute pealt on võimalik kasu teenida. Mõni aeg pärast kulakute likvideerimise algust olid enamik talunikke kõrgete maksude tõttu vaesunud, suurem osa
Nõukogude võimu esimesel aastal natsionaliseeriti enamus ettevõtetest, majandus allutati tsentraliseeritud juhtimisele ning algas tööstuse eelisarendamine teiste majandusharude arvelt. Maareformi käigus riigistati kõik maavaldused. Talude maksimumsuuruseks määrati 30 hektarit; kõik sellest ülejääv jagati nn uusmaasaajatele (maatameestele ja kehvikutele) ning alustati ettevalmistusi kollektiviseerimiseks – loodi esimesed sovhoosid ja kolhoosid (9 tk). 1940 novembris teostatud rahareformiga eemaldati käibelt kroonid ja asendati need nõukogude rublaga. Sellele järgnes toidu- ja tööstuskaupade hinnatõus, elatustaseme langus ja krooniline defitsiit. Koos vägivaldse liitmisega NSVL koosseisu algas Eestis kultuuri nõukogustamine ja laialdane kommunistlik propaganda:
turule. Linnade taastamisega ja industrialiseerimisega kaasnes laialdane ehitustegevus, mis andis tööd nii vabrikutele kui töölistele. Industrialiseerimise käigus kadus Eestist erasektor täielikult. Viimased väikeettevõtted riigistati Eestis 1947. aastal. · Kollektiviseerimine Sundkollektiviseerimine Eestis algas pärast II maailmasõja lõppu, mil hakati tollases Eesti NSV-s tegema ettevalmistusi kollektiviseerimiseks talumajandite ühendamiseks põllumajanduslikeks suurettevõtteiks. Eestis oli kokku umbes 136 000 talumajapidamist. Riigistati üle 927 000 hektari maad. Edaspidi oli talude maksimaalne suurus kuni 30 hektarit. Sakslastel vähem, nad ei tohtinud omada üle 5-6 hektari maad. Samuti võõrandati inimestel peaaegu kõik. Uusmaasaajate majapidamistest asjalikke talusid ei saanud. Talud olid liiga väiksed, madala tootmistehnilise tasemega ning enamik neist inimestest ei osanud olla
Kahe tule vahele jäi reformi täielik elluviia maakorraldaja. 1944-1947 aasta maareformi tulemusena toimusid eesti külas küllaltki suured sotsiaalsed muutused. Muutus talu suurusrphmade koosseis ja suhe. Väiketalude osatähtsus vähenes. Talude maakasutuses oli maareformi perioodil küllaltki ebapüsiv. Tegelikult oli kogu 1944-47.a maareform ja maa põlise pidamise aktide väljaandmine talurahva petmine, kuna samaaegselt asuti tegema ettevalmistusi põllumajanduse kollektiviseerimiseks, st talumajanduse livkideerimiseks. 16. Kolhooside teke Eestis, sellega seotud maakorraldustööd. (lk 221) Eellugu. Sõjaastail oli põllumajandusliku tootmise tase tunduvalt langenud, sõja lõppedes aga ei edenenud põllumajanduse taastamine loodetud tempos. Seda põhjustas ka valitsuse agraarpoliitika, eriti aga maareformi teostamine. Suuremate talude vähendamine, neilt osa karja ja inventari ära võtmine vähendas oluliselt nende 12
eestlased ja lätlased. Juunikommunistid kõrvaldati aja jooksul võimult. Eestis toimus see 1950. aastal, mil N. Karotamm kõrvaldati võimult ja asendati J. Käbiniga. Sõja järel oli kõigi kolme Balti riigi majanduslik olukord raske. Olukorra muutsid veelgi keerulisemaks nõukogude võimu ümberkorraldused, mille eesmärk oli põllumajanduse üleviimine suurtootmisele ja ühismajandite kolhooside ja sovhooside loomine. Kokkuvõtlikult nimetatakse seda protsessi kollektiviseerimiseks ehk kolhoseerimiseks. Massiline sundkolhoseerimine algas 1947. aasta kevadel Moskvas vastuvõetud sellekohase otsuse alusel ja viidi lõpule 1952. aastal. Sundkolhoseerimist kiirendasid võimude repressioonid, eriti aastatel 1948-1951 läbiviidud massiküüditamised. Kolhoseerimine likvideeris ajalooliselt väljakujunenud talumajapidamised, kiirendades maaelanikkonna siirdumist linnadesse ja hävitas loomupärase elukorralduse. Kolhoosikord sai jalad alla alles 1960
eestlased ja lätlased. Juunikommunistid kõrvaldati aja jooksul võimult. Eestis toimus see 1950. aastal, mil N. Karotamm kõrvaldati võimult ja asendati J. Käbiniga. Sõja järel oli kõigi kolme Balti riigi majanduslik olukord raske. Olukorra muutsid veelgi keerulisemaks nõukogude võimu ümberkorraldused, mille eesmärk oli põllumajanduse üleviimine suurtootmisele ja ühismajandite kolhooside ja sovhooside loomine. Kokkuvõtlikult nimetatakse seda protsessi kollektiviseerimiseks ehk kolhoseerimiseks. Massiline sundkolhoseerimine algas 1947. aasta kevadel Moskvas vastuvõetud sellekohase otsuse alusel ja viidi lõpule 1952. aastal. Sundkolhoseerimist kiirendasid võimude repressioonid, eriti aastatel 1948-1951 läbiviidud massiküüditamised. Kolhoseerimine likvideeris ajalooliselt väljakujunenud talumajapidamised, kiirendades maaelanikkonna siirdumist linnadesse ja hävitas loomupärase elukorralduse. Kolhoosikord sai jalad alla alles 1960
eestlased ja lätlased. Juunikommunistid kõrvaldati aja jooksul võimult. Eestis toimus see 1950. aastal, mil N. Karotamm kõrvaldati võimult ja asendati J. Käbiniga. Sõja järel oli kõigi kolme Balti riigi majanduslik olukord raske. Olukorra muutsid veelgi keerulisemaks nõukogude võimu ümberkorraldused, mille eesmärk oli põllumajanduse üleviimine suurtootmisele ja ühismajandite – kolhooside ja sovhooside – loomine. Kokkuvõtlikult nimetatakse seda protsessi kollektiviseerimiseks ehk kolhoseerimiseks. Massiline sundkolhoseerimine algas 1947. aasta kevadel Moskvas vastuvõetud sellekohase otsuse alusel ja viidi lõpule 1952. aastal. Sundkolhoseerimist kiirendasid võimude repressioonid, eriti aastatel 1948-1951 läbiviidud massiküüditamised. Kolhoseerimine likvideeris ajalooliselt väljakujunenud talumajapidamised, kiirendades maaelanikkonna siirdumist linnadesse ja hävitas loomupärase elukorralduse. Kolhoosikord sai jalad alla alles 1960
eestlased ja lätlased. Juunikommunistid kõrvaldati aja jooksul võimult. Eestis toimus see 1950. aastal, mil N. Karotamm kõrvaldati võimult ja asendati J. Käbiniga. Sõja järel oli kõigi kolme Balti riigi majanduslik olukord raske. Olukorra muutsid veelgi keerulisemaks nõukogude võimu ümberkorraldused, mille eesmärk oli põllumajanduse üleviimine suurtootmisele ja ühismajandite kolhooside ja sovhooside loomine. Kokkuvõtlikult nimetatakse seda protsessi kollektiviseerimiseks ehk kolhoseerimiseks. Massiline sundkolhoseerimine algas 1947. aasta kevadel Moskvas vastuvõetud sellekohase otsuse alusel ja viidi lõpule 1952. aastal. Sundkolhoseerimist kiirendasid võimude repressioonid, eriti aastatel 1948-1951 läbiviidud massiküüditamised. Kolhoseerimine likvideeris ajalooliselt väljakujunenud talumajapidamised, kiirendades maaelanikkonna siirdumist linnadesse ja hävitas loomupärase elukorralduse. Kolhoosikord sai jalad alla alles 1960
ühismajanditesse koondunud u 1 miljon taludest, u 4% kõigist, siis aasta hiljem, okt 1929, oli ühinenud 4,5 milj talu. Jätkuvalt oli kitsaskohaks see, et ühinesid ennekõike kehvikud ja ühismajanditel polnud maj kandepinda ja jõudu. 1929 ilmus ajakirjandusse esmakordselt sõnaühend „massiline kollektiviseerimine“. 1929 sügisel okt pöörde aastapäeval avaldas Stalin isiklikult keskajakirjanduses artikli „suure murrangu aasta“, kus väitis, et talurahvas on valmis massiliseks kollektiviseerimiseks. Ühismajandite loomine ei pea toimuma soovitamise korras ja kohalike inimeste vabal tahtel, vaid kiires tempos üle kogu NL ja riigi nõudel. 1930 alguses töötati Partei KK-s välja täpsemad plaanid massiliseks kollektiviseerimiseks. Tähtsad olid kontrollarvud- NL jagati maj mõttes kolmeks prk-ks, esimese moodustas mustmullavöönd Ukrainast Lääne- Siberisse, nähti ette, et kollektiviseerimine peab olema lõppenud 1931 kevadeks, ühe aastaga. Teine
annaabi.ee 
