on juba elanud Eestis. Ja kuidas seal ka ei oleks, nad on seda keelt juba kuulnud ja neil on lihtsam, aga mina läksin lihtsalt hulluks, selgitab Julia. Praegu ta räägib päris hästi eesti keelt. Julia on kindel, et see kõik mida ta teab, andsid talle need kursused ja sellisel intensiivsusel on siiski mõte. Pealinnas abikaasad elasid mitte kaua, umbes aasta, siis kolisid edasi tallu. See talu oli meil juba ammu ja mina kolisin siia raseduse kuuendal kuul ja Igor sõitis siia sinna. See oli väga ebamugav, sellepärast me otsustasime ümber kolida lõplikult. Seda enam, et tal tekkis võimalus mitte istuda igapäev kontoris, aga töötada enam vähem eraldatult. Räägib alaline taluperenaine Julia. Teiseks, Eesti talu Siis kui ema sõitis külla tütrele ta oli natukene üllatatud selle üle, et tema perekond Taro elab Euroopas, aga talus. Tuleb meelde kuidas me ükskord
Pärast näidati mulle eluaeg näpuga. Talitasin ja harjasin kolhoosi mullikaid ning saatsin iga hoitud rubla Tartusse. Manivald sai õpetatud loomatohtriks, võttis naise ja ehitas alevisse maja. Ma kandsin neile liiva. Poeg oli ilus ja kuri, mini oli ilusam ja veel kurjem. Maja jäi kitsaks, nii kitsaks, et panin käed rinnale risti ja kolisin siia, nende mändide alla. „Tants aurukatla ümber“ (1971) ● Mats Traadi esinduslikum teos. ● Romaan, mis tugineb eesti talupojaromaani traditsioonile. ● 5 peatükki, kus valgustatakse "tantsus" läbi viis ajahetke, mis esindavad eesti maaelu. ● Suursündmuseks aurukatla jõudmine eesti - tapva kehalise töö järkjärgulise taandumine. „Tants aurukatla ümber“ (1971) Tunnustused ● Eesti NSV teeneline kirjanik (1977).
Mir gefallen Unwetter mit Blitz und Donner und wenn es draußen regnet. Ich bin 1,85m groß und wiege 67 Kilo. ich habe grüne Augen und braune Haare. Mein Lebensmoto ist alles auszuprobieren, sowohl Gutes als auch Schlechtes. In meinem Leben möchte ich das alles erfahren. Mina olen Anna-Maria Kaseoja. Sündisin 2. märtsil 1993 aastal Pärnus. Olen kalade tähtkujust. Mul on kolm nooremat õde ja üks väike vend. Oma esimesed 6 eluaastat veetsin ma Pärnumaal Tootsis, siis kolisin Viljandisse. Olen väga aktiivne inimene, mängin kitarri, tegelen kergejõustikuga, harrastan ka viikingi aegset mõõgavõitlust ja kui aega üle jääb, siis olen omaette. Mulle ei meeldi väga peod ja sõpradega ringihängimised. Olen pigem üksinda ja teen trenni. Veel ei salli ma ülemäärast lõbutsemist ja lustimist. Koolis on mu lemmik õppeaineks füüsika, see meeldib mulle kõige enam, kuna on väga loogiline ja lihtne ning selge
tõmbas mind tema poole. Ma tegin kõik ,et temaga võimalikult palju aega koos veeta. Aegajalt ta tõrjus mind, kuna ta polevat minujaoks see õige, kuid arvasin teisiti. ta oli mind küll hoiatanud, et ta võidakse ühel päeval maalt välja saata, kuid ma ei uskunud seda, kuni see juhtus. Olin meeleheitel, ei teadnud mida teha, siis kohtusin meesnäitlejaga, kes mind jumaldas, ning kuna ma ei teadnud, millal Ravic naaseb ning kas üldse, siis otsustasin võimalusest haarata ning kolisin näitlejaga kokku. Tal olid suhtumis raskused, ta vihastus aegajalt kergesti ning tõstis käe minu vastu. Kui ravic naases, tahtsin tema juurde tagasi minna, kuid tema tõrjus mind, kuna leidis, et mul on vaja enda kõrvale meest, kes minust hoolib ning kellele saan kindel olla. Ühel ööl minu mees tulistas mind kaela, Ravic üritas mind operatsiooniga päästa, kuid see ei õnnestunud, oma surivoodil mõistsin, et tegelikult ta armastas mind ikkagi ,kuigi väitis muud
põgeneda. See leiab ikka viisi kuidas avalduda. Mina arvan, et saatus on olemas. Kunagi ma uskusin jumalasse ja palusin ükskord abi kui vaja oli, aga ikka läks nii nagu ta tegelikult minema pidi, sõltumata sellest mida ma palusin. Kuid ma arvan, et igal asjal on oma suurem põhjus ja et iga asi on millegiks hea. Saatus muutub vahel ise sõltuvalt meie valikutest. Näiteks ma elasin kunagi haljalas, aga kui ma rakveresse kolisin kohtususin uute inimestega ja läksin uude kooli. Seda poleks juhtunud kui ma ei oleks ära kolinud. Siis oleks ma ikka käinud samas koolis ja ei omaks niipaljusid uusi tuttvaid. Ja kes teab äkki on sellel valikul ka oma suurem põhjus..
Me olime juba suureks kasvand, aga ta ikka hoidis mind. Robi oli eile helistanud, aga mu jalad olid nii nõrgad ja ma ei jõudnud telefonini, et ta häält kuulda. Esimesest võõrutusravist on möödas umbes aasta. Vahepeal oli kõik juba normaalne: rääkisin emaga, mu vanaema helistas mulle jälle, kuid nüüd on kõik taas endine. Emal jagub silmi vaid mu õdedele, isa ei ole kodus ja mina olen üksi. Kuid mul on ka pudel. Kui ma sain 19. kolisin ma kodust välja ja otsustasin ise hakkama saada. Õnneks olid uue elukoha aknad Robi kodu akendega täpselt kohakuti, nii et kui ta minu toa aknas veel hilja õhtul tuld põlemas nägi, helistas ta kohe ja parandas mu tuju. Ma ei tea mida ilma temata oleksin teinud. Alkoholi suhe püsis nüüd normaalsuse piires. Muidugi tuli ette rajusid pidusid, kuid igapäevaseid mäluauke enam ei esinenud. Kuni ühe õhtuni, peale mida muutus kõik. Mu päev algas nagu kunagi, klaasi veiniga
arvamusi ja keegi ei saa seda pahaks panna sest niimodi arvan mina . Vabadus valida just endale sobiv hobi mida mulle teha meeldib ja teha tahaksin. Mulle isiklikult meeldib väga ratsutada. Olen ratsaspordiga tegelenud pea kümme aastat juba ja kellegil pole õigust seda hobi mult ära võtta. Alustasin ratsutamisega 9 aastaselt Muhumaal Kivisoo Martini juures, edasi läksin vanavanemate juurde kus nende külas elas üks mees kelle olid ka hobused, linna kolides kolisin ka oma hobiga linnale lähemale, nüüd tegelen juba neljantat aastat Jaan- Aleksander Rooda hobusekasvanduses, õpetan hobuseid tegelen nendega käin võisltemas, orienteerumas ja kõike muud mis mulle meeldib ja on mulle võimalik. Tuleviksu tahan õppima minna hobuseksavatust, see võimalus on kõigil võrdne, keda asi vähegi huvitab ja õppida viitsib.Hobusekasvatus tundub mulle huvitav eriala kuna ma tahan kindlasti kunagi enda hobusekasvatust
Ema oli tordi teinud, õde valmistas salati. Tuba oli kaunistatud õhupallidega ja tervitussõnumitega: ,,Ilusat kooli algust." Veetsime sugulastega toreda pärastlõuna. Õhtu saabudes, küsisin emalt, kas ka homme tuleb selline päev, kuid ema raputas pead. Ta ütles mulle, et homsest tuleb õppima hakata ja enam sellist pidupäeva ei tule. Nüüd saan ma sellest aru, mida ema sellega mõtles. Hetk, mis mulle meelde jääb on esimene tõeline armastus. Ma kolisin 4 aastat tagasi Rakverest ära. Tekkisid uued sõbrad ja uued huvid. Mida tihemini uues linnas olin, seda enam jäi mulle silma üks tüdruk. Vedas sellega, et me käisime sama rahvaga väljas ja me puutusime iga päev kokku. Võttis küll aega, aga ka tema hakkas mulle tähelepanu pöörama, käisime tihti väljas ja ajasime niisama juttu. Pool aastat hiljem me armusime. Sõbrad olid kõik nii imestanud, nad ütlesid, et poleks kunagi arvanud, et just meie kokku saame. Tüdruk oli
Tihti on aja jooksul akna sooja ja tuult pidavad omadused nõrgenenud. Lahenduseks hakatakse sügisel aknaraamide ja piitade vahele toppima vatti, kaltse või muud tihendavat materjali ning vahed teibitakse ka paberteibiga kinni. Selline tihend aga kogub niiskuse endasse ja märgub ka puit. Jäätudes vesi puidus paisub ja aken saab kahjustada. Teadmatusest tehtud parandustööd on riskantsed. Kaasneda võib rohkem kahju kui kasu. Toon ühe näite korterist kuhu ise mõned kuud tagasi sisse kolisin. Joonis 3. Jäätunud välisklaasiga puitaken. Joonis 4. Silikooniga täidetud raami ja piida (autori foto) vahed. (autori foto) Aken (joonis 3) on eelmise elaniku poolt tihendatud täies mahus silikooniga. Seda on lastud nii välimistele ja sisemistele aknaraamidele igasse vahesse, kuid ei saa olla kindel kas aken on täiesti õhutihe (joonis 4). Akna sooja- ja tuulepidavuse parandamiseks on rikutud ära õhuvahetus raamide vahel (Joonis 5)
palju oopereid. Ehk oled mõnda neist isegi kuulnud. Kindlasti oled. Bach: ,,Väga huvitav. Ka minu isa suri varakult, ka ema. Jäin üheksa aastaselt orvuks. Siis võttis mind oma hoole alla vanem vend. Tema käe all sain peamiselt muusikalist haridust ja õppisin mängima orelit. Mina vastupidi väga palju ei reisi, see ei ole just minu ala. Kaheksateistkümne aastasena alustasin tööd Arnstadtis organistina. Seal mulle väga meeldis. Neli aastat hiljem kolisin Mühlhaussenisse, kus ma elasin väga vähe aega. Edasi suundusin Weimarisse, kus minust sai õukonnaorganist ja kammermuusik. 1717. aastal tulin tulema Köthenisse. Köthenis mulle ka väga meeldib. Olen õukonnas kapellmeister. Üks erinevus meie vahel on see, et ma pole kirjutanud mitte ühtegi ooperit oma elu jooksul. Händel: ,,Väga tore kuulda. Olete väga töökas ja haritud mees. Aga näed, olemegi peaaegu kohal. Oli väga meeldiv tutvuda ja kui oleme
f) Pikkaajaline Taani võim, mida Ilbsen nimetas neljasaja-aastaseks ööks, jättis vanapõhja keelest põlvnevad traditsioonilised norra murded täielikult varju ning ajapikku kadusid need kirjalikust kasutusest. Kirjakeeleks ja mõnes, eriti linnakodanike ringkonnas ka kõnekeeleks sai norrapärane taani keel, nn taani-norra keel. III osa Ma arvasin selle keele kohta, et see on väga segane ja raske. Kuulates kuidas nad räägivad tekib tunne nagu nad neelaksid sõnu. Seetõttu, et ma kolisin Rootsi pidin ma õppima rootsi keelt ja sain teada, et tegelikult pole rootsi keel raske ja nüüd saades teada, et norra keel on väga sarnane rootsi keelega ma arvan, et tegelikult see polegi nii raskem kui tundub. Nüüd ma sain teada norra keele ajaloost. Nagu näiteks alates 17. sajandist hakati tegema katsetusi ehtsa norra kirjakeele loomiseks maapiirkondade murrete põhjal, ent need ei kandnud vilja kuni Taanist lahkulöömiseni 1814.aastal. Pärast seda jäi Norra 1905
Olin kahekümne nelja aastane neitsi, kui rukkimasindamise ajal Kaarna Arvet, too ilus poiss, mu õlekuhjade vahele meelitas. Pärast näidati mulle eluaeg näpuga. Talitasin ja harjasin kolhoosi mullikaid ning saatsin iga hoitud rubla Tartusse. Manivald sai õpetatud loomatohtriks, võttis naise ja ehitas alevisse maja. Ma kandsin neile liiva. Poeg oli ilus ja kuri, mini oli ilusam ja veel kurjem. Maja jäi kitsaks, nii kitsaks, et panin käed rinnale risti ja kolisin siia, nende mändide alla. M. Varik Tsirgusilma algkooli juhataja Ma tahtsin süüa nagu iga teinegi ja seepärast õpetasin lastele aastal 1915, et tsaar on jumalast ja sakslased on meie surmavaenlased. Aastal 1930 õpetasin lastele, et iseseisvus on suur saavutus ja enamlased on ta surmavaenlased. Kui ma olin eluga pääsenud Klooga laagrist, õetasin lastele 1945, et fashism on inimkonna surmavaenlane. Mind peeti heaks õpetajaks.
Mari", see tegi südame väga soojaks. Nii ma siis vahepeal mõtlesin, et oleks tore olla lasteaia õpetaja. Minu isa on jällegi ametilt metsnik ja kuna ma alles kompasin olin oma eriala otsingutel, siis tema soovitas mulle peale kooli minna Luua metsandukooli, kuid mulle metsandus ei meeldinud. Õnneks ei hakanud isa mulle seda ka peale suruma nad lasid mul ikka ise otsustada, kui midagi teha vastu tahtmist siis ei tule sellest ka mitte midagi head välja. Keskkooli lõpuklassis kolisin kokku oma praeguse elukaaslasega ja peagi peale kooli lõpetamist sain oma esimese poja, kes praeguseks on juba 5 aastane, see aga lükkas mu edasised õpingud siiski tulevikku. Pojaga kodus olles tärgatas mulle siiski mõte taas kooli minna seda siiski kaugõppesse. Kui ta oli kuskil 1,5 aastane läksin ma esimest korda Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli ärikorraldust õppima. Kui pool aastat oli läbi, siis millegi pärast hakkasin selle eriala
asusin elama Soome, kus sel alal hakkasin ettevõtjaks. Lisaks sellele olin ka vabatahtlikult praktikandiks Porvoo linnas noorsootöö spetsialistil. Töötasime noortega, kes on ühiskonnast kõrvale jäänud, Soomes on see probleem suur, ning sama probleemi tärkamist olen märganud ka Eestis. Peale poolteist aastat naaberriigis sain teate, et olen vastuvõetud Tallinna Pedagoogilisse Seminari. Peale head uudist vähendasin enda töökoormust aiakujundajana minimaalseks ja kolisin kallile kodumaale, kus hakkasin kooli kõrvalt kohe taas ka noorsootööga tegelema. Pean end heaks noorsootöötajaks, tunnen, et just see amet pakub mulle rahuldust ja annab häid võimalusi eneseteostuseks. Pean enda rolli suureks konkreetsetes kohtades, kus noortega tegelen ja arvan, et minu püsimatus ja rutiinitalumatus on sellel alal pigem plussiks, sest noorsootöö on vähemalt siiani pakkunud mulle palju mitmekülgseid olukordi, kus ühetaolist käitumist kartma ei pea
ajal. Ta elas naabrimajas ja oli mõned aastad minust vanem, aga see ei seganud meie sõprust. Olime iga päev koos. Põhiline tegevus oli siiski rattaga ringi sõitmine mööda linna, vahel sattusime ka linnast välja. Sinna seetõttu, et koka koolal oli kampaania käimas, et iga viies pudel võidab ja siis saad uue pudeli. Nädalas jõime ära vast neli-viis liitrit kokat. Käisime isegi minu kasuisa ja ta sõbraga kalal. Kolmandas klassis kolisin ma Rakverest ära ja mõned aastad ma Madist ei näinud. Alles 2-3 aastat tagasi ühel sünnipäeval. Teine tõeline sõber oli Karl. Tema vanaema ja vanaisa olid minu naabrid ja ta veetis oma nädalavahetused seal. Ta oli sammuti minust paar aastat vanem. Karliga suhtlen ma siiani, enamjaolt kahjuks ainult internetis. Tema vedas mind kõik võimalikesse trennidesse jalgratta trenn, võrkpall, ujumine jne. Enamus trennides käisime kahjuks ainult mõned korrad. Selle eest pean
alumiiniumist ning on V-piduriga, mitte U-piduriga nagu teistel BMX'i liikidel omapärane. 6. Intervjuu Eesti Tippratturi Erik Orgoga 1. Kui vana sa oled? 22 aastane 2. Millal sa alustasid BMX'i sõitmisega? alustasin 2006 sügisel, ma olin siis 14 aastane 3. Kuidas sa sattusid selle ala juurde? Seda on suht raske öelda, sest ma ise täpselt ei mäletagi. Ma kolisin linna 14 aastasena ja siis osteti mulle mägiratas, hakkasin sellega igast hüppeid tegema ja skateparkides käima. Mägiratas läks puruks ja siis ärisin kuskilt bemexi endale. Väiksena sai juba ema läpparis Dave Mirrat mängitud, võibolla sealt see pisik külge hakkaski pean Mirrat tänama sellel puhul . 4. Mis hoiab sind selle ala juures? Olen põhimõtteliselt 7 aastat tegelenud sellega ja see on mul välja kujunenud eluviisiks, ma sean oma elu selle hobi järgi. Seda hobi,
Alustasin ühel suvel, kui soovisin koolivaheajal teenida natuke taskuraha. Peale keskkooli otsustasin sinna täiskohaga tööle minna. Sain kaupluse juhatajalt tihti kiita, sest mulle meeldis koguaeg toimetada. Kui ma parasjagu kassas ei olnud, tassisin ma laost kaupa lettidele juurde ja sättisin riiulitel kaupu, et neid oleks ilusam vaadata ja parem kätte saada. Kõige rohkem motiveerisid mind just juhataja kiidusõnad. Aasta pärast kolisin Tallinnasse, kus mulle pakuti samas ketis vanemmüüja ametikohta, millega kaasnes suurem vastutus, lisakohustused ja natuke palgalisa. Olin meelitatud ja võtsin pakkumise vastu. Edutamine motiveeris mind veel rohkem pingutama ja tekitas minus aina suuremat soovi rohkem kogemusi saada, õppida ja ennast arendada. Taas suutsin juhatajale endast väga hea mulje jätta. Mõne kuu pärast otsustas juhataja minna
tagasi, et leida parem kirjastaja. Crosby vastas sellele kirjale, et kohe ei avaldada seda kindlasti, ning seegi polnud kindel, kas üldse avaldatakse. Jane'ile pakuti võimalust osta oma originaal käsikiri tagasi kümne naela eest, kuid tal ei olnud raha, et seda teha. (Wikipedia) Umbes kolm kuud peale seda kolisid Jane ja Cassandra oma emaga nende venna Edwardi juurde, kus neile pakuti paremaid elamistingimusi suures maamajas Chatownis. Nad kolisin sinna 1809. aasta juulis. Chatownis oli elu vaiksem, kui Bathis, kuhu koliti 1800. aastal. Nad ei suhelnud ümbritseva naabruskonna rahvaga ja said meelt lahutada vaid siis, kui perekond neid külastas. Chatownis oli Austeni kirjanikukarjäär veidi produktiivsem, kuna tal oli aega kirjutada, kuid ta tegi seda privaatselt. (Wikipedia) 1816. aasta algul hakkas Jane end veidi haigena tundma, kuid ta ignoreeris seda ja jätkas elu
peale viiulit mängisin. Suviseid mälestusi mul aga Nõmmelt peaaegu ei olegi, sest suveks sõitis perekond alati Viljandimaale vanaisa juurde.Seal jooksin koos koertega päevade viisi mõõda karjamaad ringi, õppisin Raudna jõe käärudes õngitsemiskunsti tundma ja suuremaks kasvades jõudumööda talutöödki tegema. Ka indiaanlase mänge ümbruskonna metsades tuli mõnikord ette. 1940. aastal läksid mu vanemad lahku ning 1941. aasta alguses kolisin koos ema ja kasuisaga Tartusse, kus sama aasta kevadel lõpetasin Tartu Õpetajate Seminari harjutuskooli kuuenda klassi. Jõudis kätte suvi. Algas sõda. Isa lahkus Eestist koos hävituspataljoniga, ema ja kasuisa ei leidnud hulgal ajal tööd, kuni emal lõpuks õnnestus saada lasteaednikukoht Tallinnas. 1942. aasta suvel kolisime vanaemaga emale järele ning sügisest peale jätkasin kooliteed Nõmmel, jälle koos oma endiste lapsepõlvesõpradega, sedapuhku Tallinna X gümnaasiumis
1 1.Teie eriala, kelleks õppisite ja kus koolis? Lõpetasin Tartu I Keskkooli 1947, Tartu Ülikooli 1952 astronoomia erialal. 2.Kas Te töötasite ka Tartu Tähetornis? Tartu Tähetorniga algas side 1943, kui olin veel koolipoiss. Ametlikult tulin tööle 1952.a. Füüsika ja Astronoomia Instituuti, mis asus sel ajal Tähetornis. 3.Mis aastal ja kellena asusite tööle Tõravere Observatooriumisse? Tõraverre kolisin 1961, olles Füüsika ja Astronoomia Instituudi vanemteadur. Instituut nimetati Tartu Observatooriumiks 1990-ndate keskel. 4.Kas Te võiksite kirjeldada astronoomi tööd? Astronoomi töö seisneb vaatlusandmete saamises ja nende töötlemises, et aru saada Universumi ja selle koostisosade ehitusest. 5. 2009 a. saite tumeaine ja kärgstruktuuri avastamise eest Marcel Grossmanni preemia. Mitme aasta töö tulemus see on? See on praktiliselt elutöö tulemus. 6
1. Intervjuu Intervjueeritavaks valisin kauaaegse Jalgsema küla elaniku Reet Kirbitsa (neiuna Reet Krabbi), kes on sündinud 25 juuni ja 1942 Järva-Jaanis. Intervjuu viidi läbi 17.01.09 . Miks teie tulite Jalgsemale elama ja kuhu? Tulin Jalgsemale elama metsavahi tallu, kuna isal Johannes Krabbil oli siin maja. Johannes sündis metsavahi talus. Sinna asusuid elama neli õde ja üks vend. Hakkasin Jalgsemal tööle, isa oli koorejaamas ja mina oli poes tööl. Krabbi talust kolisin Jalgsema koorejaama, edasi läksin Matsile ja siis läksin uuesti koorejaama elama ning lõpuks asusin elama Tooma tallu. Ühe aasta elasime isegi Võhmutal. Milliste koolides te käisite? Ma käisin Jalgsema algkoolis 1949-1953. Jalgsema algkool oli 4- klassiline, vahepeal käisin Võhmutal õppimas, edasi läksin Järva-Jaani Keskkooli ja siis peale selle lõpetamist tööle. Aga kahju on siiski, et lammutati Jalgsema algkooli viimase asukoha maja, see oli siiski ajalugu
Oli mingi asi, millega sai paremini marju kätte aga mul seda polnud, pidin siis ühekaupa neid noppima. Vanaisal hakkas kahju ja andis mulle enda oma, et minul kergem oleks ja temal raskem. Veel tuleb meelde vaarikate korjamine, kuidas ta õpetas mind, et kergem oleks. Eredamad mälestused ongi marjapõõsastega seotud või sellest, kuidas talle meeldis mulle ajaloost rääkida. Midagi väga ei mäleta, olin ju nii pisike. 5 aastat tagasi kolisin ma ära Tartumaale, mistõttu suhtlemine jäi veel kaugemaks, kui see varem oli. Eks ma ikka käisin vanaemal ja vanaisal külas, aga rääkida ma temaga ei jõudnud. Ühel aprillikuu päeval olin vene keele tunnis ja kuulsin, et tuli telefonisse sõnum. Seda ma vaadata ei saanud ja ootasin vahetundi. Süda puperdas tavalisest rohkem ja sõnumit lugedes oli minu hästi alanud päev lõppenud. Samuti mu vanaisa elu. ( Kirja pandud märtsis 2013) 3. Sõbrad Uno Antonist 3.1. Kalev Kiisler
kõige parempoolne Tauri Lebreht. Kõige taga Sander. Foto on tehtud Egiptuses. Fotograaf teadmata. Foto pärineb perekonna fotokogust. 24 IV peatükk MINU ELULUGU 4.1. Lapsepõlv Sündisin 14. augustil 1995. aastal. Minu isa on Valev Lebreht ja ema on Terje Lehtme. Mul on ka vend Tauri. Ta sündis 1997. aastal. Minu esimene elukoht oli Kreutzwaldi tänavas olevas korteris. Seal ma elasin ühe aasta ja seejärel kolisin Koreli tänavale olevasse korterisse. Kui ma olin peaaegu kolme aastane läksin ma oma kodukoha lähedal olevasse Sõlekse lasteaaeda. Minu kasvatajateks oli Merle ja Piia. Perekonna nimesid ma ei mäleta. Lasteaias mulle ei meeldinud eriti käia, kuna seal pidi lõunati magama. Lasteaias oli palju erinevaid üritusi. Üks nendest oli isadepäev. Kasvataja Merle õpetas meie rühma poistele toreda tantsu selgeks, millega me esinesime isadepäeval
annaabi.ee 
