kiviseid ja lubjarikkaid kasvukohti. Taim on rohkesti haruneva risoomiga püsik, risoomis on palju parkaineid. Verev kurereha on kuni 45 cm kõrgune ja meenutab väikest põõsast kuna varred on harunenud; kogu taim on pikkade harali karvadega. Lehed on sõrmjagused, sügisel veripunased. Huvitav on asjaolu, et taimel on võime oma lehelaba kaldenurka reguleerida valguse suhtes, selleks on leherootsu alusel vastav liiges. Õied on suured, ilusad ja punased, kroonleht üle 1 cm pikk, õie läbimõõt võib ulatuda kuni 4 cm-ni. Õitseb juunist augustini ja pakub palju silmailu sel perioodil. Teistest meie kurerehadest on verevat kurereha kerge eristada, sest tema õied paiknevad vartel ühekaupa, ülejäänud liikidel aga kahekaupa. Verev kurereha on üks neid taimi, mis oma seemneid ise aktiivselt levitab: kui viljad valmivad, siis nad avanevad järsult ja seemned paiskuvad laiali kuni 2,5 m kauguseni.
Perekond kannike-Viola L. Sookannike- Viola palustris Tavaline taim Eestis, Saare- ja Muhumaal on haruldane. Kasvab soistel niitudel ja puisniitudel, märgades lepikutes. Kannikeseliste sugukonnast, mitmeaastane. Taim pikkade maapealsete võsunditega. Kõrgus 5 kuni 20 cm. Lehed ümarneerjad või laimunajad, tömbid, pikarootsulised ja alaküljelt täiesti paljad (sarnasel liigil turvaskannikesel on lehed alt hõredalt karvased). Abilehed on hambulised. Õied kuni 1 (1,5) cm pikad. Kroonlehed on kahvatu-(hele)lillad, tumedate joontega. Kannus on sirge. Kandelehekesed kinnituvad õierao keskpaika või on sellest veidi allpool. Õitseb aprillist juunini. Viljaks paljas, munajas kupar http://herba.folklore.ee/?menu=taime&botid=181 Iseloomulikud tunnused: Lehed ainult juurmised, lehistunud vart pole, õieraod kinnituvad rosetilehtede kaenlasse. Lehed paljad, laimunajad. Abilehed narmastunud või terve servaga. Õied 1-1,5 cm pikad. Õieraod 4-10 cm pikad,
kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada. Kasvukoha nõuded: Neil ei ole erilis nõudmisi, kasvavad nii kuivadel kui niisketel pärisniitudel, puisniitudel, loo- ja lamminiitudel, hõredates loometsades,
mäestikes. Meil kasvatatakse umbes 40 liiki või alaliiki ja nende sorti. [1, 10, 13] Mailaste lehed on enamasti vastakud, harvem männasjad või vahelduvad. Õied enamasti sinised või valged, harvem roosad või lillad, mis enamasti on koondunud pikka õisikusse. Õiekroon neljatine, milles ülemine kroonleht on teistes suurem, ratasjas või kahehuuuleline. Kroonputk on väga lühike. Tolmukaid on 2. Viljaks on paljuseemneline kupar. [10, 13] Mailased vajavad heaks edenemiseks päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta ning toitainetevaest kuni keskmise toitainetesisaldusega vett hästi läbilaskvat pinnast. Taluvad normaalselt ka tavalist aiamulda. Talvel tundlikud pinnase liigse niiskuse suhtes. [13]
LILLEKASVATUS LÄVENDIPÕHISED TAIMED ELIISABET OJAR ACONITUM NAPELLUS – SININE KÄOKING • Tulikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Õitsva taime kõrgus on 50 kuni 150 (200) cm. Tugevad püstised varred on harunenud ja paljad. Lehed sõrmjagused kuni kolmetised. Tumelillad, mõnikord peaaegu mustad või valkjad õied on viietised, ülemine kroonleht kumer. Õitseb pikalt: juulist septembrini. Sinine käoking on väga mürgine, juba taime puudutamisest võib tekkida allergiline lööve. • Kasvab hästi ja lausa eelistab poolvarju. Päikse käes kasvades peab muld olema piisavalt niiske. Väga vähenõudlik ja külmakindel. Armastab niiskemat, viljakat mulda. Talle meeldiks, kui see oleks kergelt happeline. ACHILLEA MILLEFOLIUM - HARILIK • Kitsad, mitmel korral jagunenud, RAUDROHI
Tartu Ülikool LO Loodusteadusliku hariduse keskus. Kättesaadav http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/psasmara2.htm. 24.09.2013. 3.9 Leeder (Sambucus) Konkreetne liik: punane leeder (Sambucus racemosa) (joon. 83, joon.84) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus kuni 400 cm. Taime välislaadi kirjeldus: kõrge ja laiuv põõsas. Lehed: Vastakult kinnitunud liitlehed. Lehekesi on 5-7, need on peaaegu rootsutud, pikkusega 4-8 cm ja laiusega 2-2 cm. Lehekesed on elliptilised kuni munajad, pikalt teritunud tipuga ning teravsaagja servaga. Õied või õisikud: värvuselt rohekaskollased. Õie läbimõõt on 4-5 mm, kroon on 5- hõlmaline. Õied kasvavad tihedates rohkeõielistes munajates kuni kerajates pööristes. Pöörise läbimõõt on 3-7 cm. Õitseb aprilli lõpus ja mais. Liigi eritunnused: meile kodumaine. Erakordselt kiirekasvuline ja külmakindel. Kasvukoha nõuded: kasvavad nii päikeselises, poolvarjulises kui ka varjulises kohas.
lõunapiir Permini (57º laiuskraadini). Siberis ulatub areaal kuni Ida-Siberini. Eestus võõrliigina vanades parkmetsades ja mõisaparkides. Talub madalaid temperatuure. Väga varjutaluv, võib kasvada väga suure täiusega (tiheda) puistuna ja teiste puude turbe all. Mullastiku suhtes nõudlik. Õhusaaste suhtes tundlik. Kõrgus 30 (40) m. · Okkad võrset tihedalt katvalt ettepoole suunatud (varjus nõrgalt kammitud), elastsed, peened. Alt valkjasrohelised. · Pungad munajad, tugevasti vaigused, pruunikashallid. · Käbid 5...9 cm pikad, läbimõõt 2...4 cm, suvel tumerohelised. · Seemnesoomused valminult pruunid, sametkarvased, laikumera tüvega, kattesoomused pole nähtavad. · Venemaal toodetakse kanada palsami asendajat siberi nulu vaigust, mida kasutatakse optikainstrumentide läätsede liimimiseks. Võrsetest ja okastest valmistatakse ka
Talub varju ja madalaid temperatuure. Erinevused: Okkad, käbid, puidu vaigusus, okaste 2. Siberi ja euroopa nulg (üldiseloomustus, eristamise tunnused, levik, nõudlused, kasutamine) Siberi nulg: Abies sibirica Levinud peaaegu kogu Siberis, kohati Aasias. Eestisse sissetoodud, pargipuu, harva metsas. Kõrgus 30-40m. Väga varjutaluv, talub madalaid temperatuure, mullastiku ja õhusaaste suhtes tundlik. Okkad tihedalt katvalt ettepoole suunatud. Pungad munajad, pruunikashallid, väga vaigused. Käbid 5-9cm pikad, lagunevad. Vaigust toodetakse liimi, võrsetest ja okstest nuluõli. Kasutatakse ka haljastuses Euroopa nulg: Abies alba Levinud Lõuna- ja Kesk-Euroopas. Eestisse sissetoodud, kasvavad paremini Lääne-Eesti saartel. Kõrgus 30-60m. Väga varjutaluv, nõuab kõrget õhuniiskust, pehmet talve ja jahedat suve, nõudlik mullaviljakuse suhtes. Okkad kammitud kahele poole, sisselõikega, läikivad, tumerohelised. Pungad
1. Perekondade nulg ja kuusk üldiseloomustus ning perekondade tähtsamad morfoloogilised erinevused Perekond Nulg (Ábies Mill.) Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul.
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul.
Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Puittaimede hooldusjuhend Hooldusjuhend aines 'ilutaimede kasutamine' Tartu 2013 1. TAIMERÜHMADE JAOTUS LEHTPUUD OKASPUUD LEHTPÕÕSAD LIAANID Elaeagnus Clemantis Thuja Berberis vulgaris commutata Elulõng Elupuu Harilik kukerpuu Läikiv hõbepuu Magnolia Picea abies Buxus sempervirens Magnoolia Harilik kuusk Harilik pukspuu Caragana Prunus avium Taxus arborescens Kirsipuu Jugapuu Suur läätspuu Padus avium Cornus alba Harilik toomingas Siberi kontpuu
Haigusest vabanemiseks eemaldada haigestunud ja kuivanud oksad (Aianduse Entsüklopeedia 2010). 3. Magnolia - perekond Magnoolia Magnoolia ladina k. Magnolia on heitlehine valgete lõhnavate õitega, kuni 3m kõrguseks kasvav kaunis põõsas ning on üks talvekindlamaid puittaimi Eesti kliimatingimustes (Hortes). Magnoolia õis on ehituselt lihtsam kui hilisematel õistaimedel. Kui näiteks roosõieliste sugukonda kuuluval õunapuul on õiel kroon- ja tupplehed selgelt eristunud, siis magnooliate õiekattelehed ei erine. Enamasti on õied ka veel hästi lõhnavad. Selle tõttu kutsutakse magnooliaid ka tulbipuudeks (Calmia). Magnoolia õitseb maist oktoobrini ning pärast seda ehivad taime suured kuni 15 cm pikkused käbikujulised erksavärvilised oranžikaskollased viljad. Magnoolia on kergelt mürgine ja seda kasutatakse meditsiinis. Kuna magnooliad ei talu ümberistutamist, tuleb neile sobivat kasvukohta hoolega otsida.
Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Kati Markus Puittaimede hooldusjuhend Hooldusjuhend aines ’ilutaimede kasutamine’ Tartu 2016 SISUKORD LÄIKIV HÕBEPUU (Elaeagnus commutata)............................................................................ 7 Iseloomustus............................................................................................................................7 Hooldus................................................................................................................................... 7 KUSLAPUU (Lonicera)............................................................................................................. 8 Iseloomustus............................................................................................................................8 Sinine e. söödav kuslapuu.........................................................................
kohastumisiseärasusi seoses eluga veekeskkonnas (nahkjad ujulehed, lehtedes ja seemnetes leidub rikkalikult õhuruume). Juhtkimbud asetsevad korrapäratult, puudub kambium. Idus areneb ainult üks iduleht. Need sarnasused üheidulehelistele taimedele lubab oletada vesiroosiliste ja üheiduleheliste taimede, eriti konnarohulaadsete seltsi ühist päritolu. * Õie ehitus: üksikult asetsevad, pikaraolised, ulatuvad veepinnale, Õieosade asetus spiraalne, hemitsükliline või tsükliline, kaheli õiekate, tupplehti 3-6, kroonlehti 5-palju, tolmukaid ja seemnealgmeid palju, sageli staminoodideks muundunud (vesiroosi perekonnas võib näha üleminekut tolmukatelt staminoodideks ja edasi kroonlehtedeks, tolmukapea redutseerunud). * Vili on koguvili või lihakas marjataoline vili. * Kõikidel liikidel on tugev risoom ja vee kohal kõrguvad suured, kuni 40 cm läbimõõduga õied. * Kasutatakse dekoratiivtaimena. (Botaanika II) 18. SUGUKOND TULIKALISED: ALKALOIDID
järgi. 11. Taime kattekoed. Primaarne ja sekundaarne kattekude. Taime sisemised kattekoed. 12. Taime tugikoed. Primaarsed ja sekundaarsed tugikoed. 13. Taime juhtkoed. Ksüleem ja floeem. 14. Juhtkimp, selle ehitus ja tüübid. 15. Taime ertituskoed 16. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed) ÕISTAIMED: Paljunemisorgan- õis koos viljaga. Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemed. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes. Lehtede kaudu toimub ka taimest vee aurumine (transpiratsioon)
Konkurentne valiku surve on asendunud üha enam surmavaenlase või sõbra (kiskja, parasiidi või sümbiondi, edifikaatori) valikusurvega. 7. Elusorganismi teoreetiline 'täiuslik" arengutsükkel - elusorganismi võimalik paljunemine erinevatel arengustaadiumitel. ????????? 8. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed). Õistaimed: paljunemisorgan- õis koos viljaga . Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemned. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes. Lehtede kaudu toimub ka taimest vee aurumine (transpiratsioon). Leht koosneb lehelabast ja leherootsust
ja elundkonnad. Nii taimede kui ka loomade embrüonaalneareng allub biogeneetilisele reeglile. Selle kohaselt meenutab arenev embrüo omaevolutsiooniliste eellaste looteid. Alles embrüogeneesi hilisesmas järgus kujunevad välja liigileiseloomulikud tunnused 8. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed). Õistaimed: paljunemisorgan- õis koos viljaga . Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemned. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes. Lehtede kaudu toimub ka taimest vee aurumine (transpiratsioon). Leht koosneb lehelabast ja leherootsust
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
