Kõik on täitsa *piip ehk vabasta ilu (0)

Taavi Kasemägi, BSK1 õp: Mari-Liis Paaver
Kõik on täitsa *piip ehk vabasta ilu
Ilu on termin, mille igapäevane kasutamine viitaks justkui millelegi, mis on nii hästi tuntud ja sisse sulanud meie teadmisse. Ilu on sama tihedasti kasutatud sõna, kui armastus. Armastus on armastus, armastus on kindla energia kindel nimetus. Erinevalt armastusest, ei ole ilu puhul tegemist kindla emotsiooni või energiaga. Ilu on eelistus , kindlasti õpitav, väga nakkav, inimese väljamõeldis ja seega manipuleeritav.
Torm peale vaikust, laps sünnib oma ema käte vahele. Laps on nagu loom, ta ei mõtesta oma tegevust ta on lihtsalt kogemas maailma, kogemas enda võimalusi tunnetada seda maailma, kogemas enda terviklikkust, rahulolu. Laps kasvab, on täiesti holistiline tervik, kaitstud oma kogemise mulliga ja oskab endale anda vaimselt kõike, mida vajab. Lapse kese on temas endas ja ta loob maailma seestpoolt väljapoole.
Ema mängib lapsega ja hoiab tal kätest kinni. Teele maandub peegel . Ema ütleb lapsele, et peegelist vaatavad vastu nemad ise. Imelik mõte küll, aga järku on neid mitmuses. Alguses hakkab laps nutma , või naerab sellise maagilise triki üle, kuid peegel ei kavatsegi tema elust lahkuda, sellega tuleb harjuda.
Olemine kahes kohas korraga on keeruline mõtte trikk , mis loob nii palju segadust, et noor laps peab sellega kuidagi toime tulema ja lepib vastuoluga. See laps on nüüd piip ( C'est ne pas une pipe - Magritte ).
Lapsele kinnitati just, et ta on pilt endast, mis vaatab talle vastu peeglist. Mõtte kinnistamiseks kutsutakse laps vanemate kõrvale ja lüüakse lahti fotoalbum. Vanematel voolavad pisarad , kui nad lehitsevad albumeid ja märgivad igal pildid ära, et vaadaku lapsuke, milline ta seal on, mõistmata, et need on kujutised selle lapse varasemast elust ja teadvuse seisunditest, mida enam ei eksisteeri. See on piipude kujutiste kataloog .
Laps saab noorukiks ja mõistab, et tema on kõik tema ümber, mis kujutab teda. Tema kese ei asu enam endas, vaid endast väljaspool. Defineerida ennast, tähendab nüüd omada asju, mis kujutaksid teda. Vaadanud maailmas natukene ringi, jääb kõrvu kõlama sõna “ilu.”
Nooruk muutub kiiresti, ei mahu enam oma riietesse, peab poodi minema. Ilu areaal ostukeskuses, kasuta meiki, kanna seda brändi, või ei, parem isegi seda, siis oled ilus. Kaos endas, kese otsustab võtta reisi ja kolida veel kaugemale, minapilt vahetub koguaeg , maailm tõmbub häguseks…
Klapid pähe ja imekombel rahustab südant kiire trummipõrin ja madalad karjed meeshäälte poolt. Võimsa laenguga muusika , mis väljendab väga hästi seda, mis südames põksub. “Hahaa, nad lihtsalt ei mõista mind,” karjub nüüd kogu südamest nooruk, kes tundis jällegi väljaspool midagi ära, mis teda ennast kujutab. Ta värvib oma pea mustaks, teeb endale 3 neeti ja 7 tatoveeringut, neist 1 neet sinna “kuhu ei tohi” ja 3 tatoveeringut surnutest. Ta läheb peole ja kohtab teisi, kes on temaga sarnased, ta tunneb, et on tervik, sest ta leidis ilu ja keskme endast
väljaspool.
Paar aastat hiljem, peale mitut proovi kolida omaette elama, kuid siiski naasnud tagasi vanemate juurde, istub “Laps” oma endises toas ja tunneb üle pika aja rahu millesti kindlast . Kaitseväest lasti vabaks ärevushäirete tõttu, maailmapilt on kõikuv, ilu kogus elus on kahtluse all.
Noor täiskasvanu on kõikidel pidudel ära käinud ja kõik maailma alkoholi ära tarbinud. Ta tunneb, et ta on väärtusetu, osalt kuna ta ei ole “normaalne”, teisalt sellepärast, et ärevus pole kusagile kadunud. Temaga sõprad on laiali uhutud, kes kooli, kes välismaale tööle. Ta heidab pilgu oma riidekappi ja mustade riiete vahel kobades leiab ta ühe valge särgi, millel on totakas rootsi lipp peal, mille ta isa rootsist tõi - vahelduseks tunneb ta ennast normaalsena. Ta räägib üle pika aja oma vanematega, ilma et ta ütleks, et tal on lihtsalt pohui. Ta märkab, et on toimunud nihe , kuid mis see on ?
Ta ei jõuagi selle üle kaua pead murda kuni paar kuud hiljem läheb tema maailm laiali. Tema vanemad otsustavad lahutada, sest neil on keskea kriis ja peale selle nad on nii mitte rahuldatud sellest elust, kus nad koondavad enda ümber asju, mis kujutavad neid, kuid ei ole nemad. Noor täiskasvanu tõmbub enesesse ja seab terve maailma kahtluse alla ja mõistab, et tema ei ole enda peegeldus - lõpuks ometi!
(Kosmiline kollane kera maandub tagasi poisi sisemusse , tehes ulmefilmidest tuntud ufo häält, kostab vaikne indiaani bambuseflööt… saabub rahu)
Ilu on kõikjal, isegi kõige koledamates asjades, kui seda maailma on soov näha ja uurida. Maailma on võimalik luua kahte moodi, esiteks väljaspoolt sisse poole, teiseks seestpoolt väljapoole. Ilule avaneda on tülikam, kui ilule pimedaks jääda. Esimesel juhul on vajalik olla teadlik sellest, mida vaadatakse läbi ilu prillide (kas piipu või selle kujutist). Teisele juhul on vajalik ainult ignorants ja nohisev “sellepärast-ma-näitustel-ei-käigi” + kõik on kole .
kasut. kirjandus:
https://youtu.be/kUtH0DDJorM (Soovitan soojalt vaadata, otseses seoses esseega)
http://en.wikipedia.org/wiki/Ren%C3%A9_Magritte
http://www.renemagritte.org/images/paintings/la-clairvoyance.jpg
https://www.youtube.com/watch?v=kH8nsXpxlxU