Lugusid andekatest lastest: esimene lugu Poiss oli vaevu nelja-aastane, kui ta televiisorist kontserti vaadates näitas näpuga pianistile ja teatas, et ka tema saab selleks. Aasta pärast oli poiss riiulist leitud muusikatermini-raamatukese viide vihikusse ümber kirjuta- nud ja sonis öösiti läbi une klaverist. Kolm kuud pärast lastemuusikakooli astumist mängis laps juba Oginski poloneesi. Kümneaastaselt vahetas ta õpetajate soovitusel kooli ja asus õppima spetsiaalses muusikakallakuga koolis. Teise koduse keelega lapsele oli kooli- ja keelevahetus raske katsumus. Samuti tegi kohanemise raskeks õpilaste omavaheline terav konkurents.
Siiski leidub verbaalsel suhtlusel ka aspekte, mida keele kui fikseeritud koodiga seletada on üpris keeruline. Kui kood on fikseeritud, siis ei saa see näiteks kuidagi muutuda, aga keel ju muutub, nagu paljud ilmselt nõustuvad. Raske on kujutleda keele algset tekkimist selgesõnalise kokkuleppe teel, samuti ei suuda see mudel seletada keelealaseid eriarvamusi pädevate emakeelekõnelejate vahel ega neile lahendusi pakkuda. Olukorras, kus olemasolev teooria oma põhiosas sobib, kuid vaatlusalust nähtust tervikuna ära seletada ei suuda, on sellest järelduva ebakindlusega toimetulemiseks peamiselt kolm võimalust. Sissejuhatus 9 Uurimisobjekti osad, mida teooria seletada ei suuda, võib vaatluse alt välja jätta, võib lubada kirjelduse servade ähmasust, võib aga ka soovida siiski kogu nähtuse kirjeldamist ühe teooriaga – viimasel juhul
Zimmer. Kõik nad on ühel meelel, et kogu pedagoogika on must pedagoogika ning valget pedagoogikat ei ole kunagi olemas olnudki. Kasvatus on elava tagakiusamine - nii võib tabavalt kokku võtta Alice Milleri raamatu "Sinu enese pärast" (eesti keelde tõlgitud 2007). Alice Miller oli lastepsühholoog ning puutus päevast päeva kokku haigete lastega; lastega, keda täiskasvanud olid kas vaimselt või füüsiliselt kuritarvitanud. Oma raamatus kirjeldab Miller psühhoanalüüsile toetuvalt kolme koletist - Hitlerit, ühte narkosõltlast ja ühte sarimõrtsukat. Nende tegude kirjeldused ajavad hirmu nahka! Ent kas tõesti saab kuritegelikult koheldud laste lugudest teha järelduse, et igasugune vanemapoolne mõjutamine on lapsele surmavalt ohtlik? Psühhoanalüütilisele teooriale ülesehitatut on raske kritiseerida, tõdesid musta kasvatuse kriitikud Oelkers ja Lehmann (1983). Nende arvates on Alice Milleri arutluste empiirilised
Kõik kommentaarid