Knud Illerise kolme dimensiooni teooria (0)

Õppimise kolm dimensiooni ja õpibarjäärid
Kokkuvõte
Sarah Raichmann
Illeris kirjeldab õppimist läbi kahe erineva protsessi – väline interaktsioon õppija ja tema sotsiaalse-, kultuurse- ja materiaalse keskkonna vahel ning sisemine interaktsioon uute impulside ja juba omandatud teadmiste vahel. Illerise sõnul, et õppimine aset leiaks, on oluline, et mõlemad protsessid samaaegselt kasutust leiaksid.1 Ilerise teooria sarnaneb konstruktivistlikule õpiteooriale ning seekaudu ka Piaget teooriale , mispuhul arvatakse, et õppimine pole pelgalt impulsidele reageerimine, vaid pigem nende seostamine, informatsiooni liigitamine ja mõttevõrgustike loomine.2
Õppimist võib jaotada kolme dimensiooni – kognitiivne dimensioon , mis koosneb teadmistest ja oskustest, emotsionaalne dimensioon, mis koosneb tunnetest ja motivatsioonist ning sotsiaalne dimensioon, mis koosneb suhtlusest ja koostööst. Esimesed kaks – kognitiivne ja emotsionaalne dimensioon – toituvad impulsidest nagu soov, huvi, vajadust või kohustus. Viimane – sotsiaalne dimensioon – on tihti tulemus esimese kahe dimensiooni tegevusest ja väga tihedalt nendega seotud.
Õppimise puhul on oluline õppimise tulemusi struktureerida. Selleks saab kasutada termineid nagu skeemid ja mälu, mis seostuvad kognitiivse dimensiooniga, või mustrid ja kalduvused, mis on seotud emotsionaalse ja sotsiaalse dimensiooniga.
Esmakordset skeemi või mustri talletamist nimetatakse mehhaaniliseks õppimiseks (cumulative learning ). See on tihedam juhtuma inimese varajastes elustaadiumites, kus uut informatsiooni on palju. Edaspidi võib mehhaaniline õppimine aset leida näiteks telefoninumbrite või PIN-koodide pähe õppimises, mispuhul õppijal puudub kontekst või isiklik seos õpitavaga.
Kõige tavapärasem õpivorm on assimilatsioon (assimilative learning ), mis tähendab seoste loomist uue ja vana informatsiooni (skeemi või mustri) vahel. Assimilatsioon on tihe aset leidma koolis, kus ainetundide alguses meenutatakse varem õpitut ja seda seostatakse uue käsitletava teemaga . Mainitud õpivorm esineb aga ka kooliväliselt, kui näiteks tunnis õpitu õppija eraelus kasutust leiab.3
Mõnel juhul on aga uut informatsiooni raske millegagi seostada . Selle tarvis võetakse kasutusele akkommodatsiooni nimeline õpivorm4, mille all mõistetakse mõne olemasoleva skeemi või mustri lahkamist, et uus informatsioon sellega kuidagi seostada. Tegu on komplekse protsessiga, mis eeldab sügavamat mõistmist teemast ja selle osadest.
Uued uuringud on tähelepanu suunanud aga veel ühele õpivormile – transformatiivne õppimine (transformative learning) – mis väljendab kognitiivse-, emotsionaalse ja sotsiaalse dimensiooni üheaegset rekonstrueerimist. Tegu pole tavapärase situatsiooniga ning võib olla seotud mõne kriisi üleelamisega või väljakutse kogemisega, mispuhul inimene on olnud sunnitud end muutma . Selle tulemusel inimene mitte ainult ei hakka oma elu teisiti nägema, kuid hakkab seda elama uues perspektiivis.5
Õppevorme on seega mitmeid. Kaasaegne haridussüsteem on aga keskendunud vaid ühele – assimilatsioon – mis, tänastel järeldustel, pole piisav laiahaardeliste teadmiste omandamiseks.
Tänane tohutu infotulv takistab inimestel informatsiooni süvenemist6. Üks viis, kuidas inimesed toime tulevad, on luues eel-arusaamisi (pre-understandings) teemadest. Nagu ka stereotüüpide puhul, kui inimene mõne igapäevase teemaga kokku puutub, aktiveerub inimese eel-arusaam ning kõik omadused, mis sinna alla ei kuulu, jäävad tähelepanuta. Seda nimetab saksa sotsiaalpsühholoog Thomas Leithäuser igapäeva teadvuseks (everyday consciousness ). Mida on aga oluline siinpuhul märkida, uut informatsiooni sedaviisi ei omandata. Vastupidi, igapäeva teadvus tugevndab inimesel juba olemasolevaid uskumusi.7 Õpibarjääride seas võib seda kutsuda kaitsemehhanismisks (learning defence). Veel üks tuntud vorm kaitsemehhanismist on ambivalentsus (ambivalence), mis puhul inimene korraga tahab ja ei taha õppida. Lisaks kaitsemehhanismidele võib inimene kogeda ka vastupanu õppimisele (learning resistance). Seda on tihti raske eristada õppimise vastasest kaitsemehhanismist, kuid on tegelikult olemuslikult väga erinev. Nimelt kui kaitsemehhanismid võivad esineda juba enne õppima asumist, saab tekkida vastupanu õppimisele alles peale sellega tegelemist. Sellest lähtuvalt pakub vaimsest vastupanust õppimine suuremaid võimalusi enesearenguks ning võib anda võimaluse kogeda transformatiivse õpivormi.8
1 Illeris, K. (2003). Towards a contemporary and comprehensive theory of learning. International Journal of Lifelong Education, 22(4), 396-406.
2 GSI Teaching & Resource Center . (n.d). Cognitive Constructivism. Kasutatud 05.05. 2018 http://gsi.berkeley.edu/gsi-guide-contents/learning-theory-research/cognitive-constructivism/#learning
3 Illeris, K. (2003). Towards a contemporary and comprehensive theory of learning. International Journal of Lifelong Education, 22(4), 396-406.
4 GSI Teaching & Resource Center. (n.d). Cognitive Constructivism. Kasutatud 05.05.2018 http://gsi.berkeley.edu/gsi-guide-contents/learning-theory-research/cognitive-constructivism/#learning
5 Paprock, K. E. (1992). Mezirow , Jack. (1991). Transformative Dimensions of Adult Learning. San Francisco : Jossey- Bass , 247 pages. $29.95. Adult Education Quarterly, 42(3), 195-197.
6 Pakk, R. (2012). Rein Pakk: Hardo Pajula kiituseks ehk info pole sama mis teadmine. ERR Uudised, 3. mai
7 Illeris, K. (2003). Towards a contemporary and comprehensive theory of learning. International Journal of Lifelong Education, 22(4), 396-406.s
8 Illeris, K. (2009). Contemporary Theories of Learning: Learning Theorists ... In Their Own Words . Oxon: Routledge.