Kliimasoojenemise põhjused ja tagajärg (2)

Kliimasoojenemine : põhjused ja tagajärg
„Meid on niivõrd kaua ja kohutavalt hirmutatud, et enam ei olegi õudne,” kirjutas üks loodusajakirja lugeja Interneti-foorumis. Globaalsest soojenemisest kõneldakse ja kirjutatakse palju, pea iga päev luuakse uusi hüpoteese ning dementeeritakse vanu. Mitmed arvamuse avaldamised ja artiklid on üksteisega vastuolus ning tekitavad mõtete virvarre, mis on otseseks põhjuseks inimeste apaatia tekkele keskkonna suhtes. Järgnevalt üritan süstematiseerida pea kõigile kättesaadavat informatsiooni, luues selgema ettekujutuse globaalse soojenemise olemusest, põhjustest, tagajärgedest ning muudatustest, mida on võimalik realiseerida.
Esmalt tuleks defineerida ülemaailmset soojenemist kui mõistet. Nimelt on see järkjärguline protsess, mille käigus Maa atmosfääri ja maailmamere keskmine aastane temperatuur kasvab ning mida enamjaolt põhjustab kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni suurenemine, Päikese ja vulkaanide aktiivsuse muutumine. Mainimata ei saa jätta kasvuhooneefekti olemust. Nimelt eelnimetatud olukord tekib gaaside, nagu süsihappegaas, metaan ja veeaur, toimel, tekitades atmosfääri kihi, mis laseb päikesevalguse läbi ja takistab soojuse tagasikiirgumist. „Keskkonnasoojenemisest räägiti esimest korda 1960. aastal, kuid ÜRO hakkas probleemi käsitlema alles 1980. aastal ja seni ei olda veel üksmeelel, milline ilmastik ootab inimkonda kas või 20 aasta pärast,” kirjutas Tiit Kändler 1999. aasta novembris Eesti Päevalehes.
Faktid, mis tõendavad asjaolu, et on kliima on muutumas, on järgnevad. Paleontoloogilised andmed kinnitavad, et Maa õhkkond ja kliima ei olnud püsivad. Aastatuhandeid varem oli soojadel perioodidel arktiliste alade aastane keskmine temperatuur 7-13° C, aga kõige külmemal kuul, jaanuaris oli õhusooja 4-6 kraadi. See tähendab, et kliimatingimused Arktikas erinesid kaasaegse Krimmi omadest üpris vähe. Teise aastatuhande alguses kirjutatud ajaloolised kroonikad väidavad, et suur pind Gröönimaast ei olnud kaetud jääga – just seetõttu norra meresõitjad, viikingid nimetasid ta „roheliseks maaks ”. Seejärel kliima karmistus ja Gröönimaa kattus jääga.
Rääkides olulisematest põhjustest, saab välja tuua mitu markantset hüpoteesi. Üks neist ütleb, et põhjuseks on Päikese aktiivsuse kasvamine, kuna kõik kliimaga seonduvad muutused, mis Maal toimuvad, on tingitud suurima valgusallika ümbrise füüsikalise oleku perioodilisest aktiveerumisest. Otsides seost päikese ja maailmamere vahel, leidsin Karl Kristjan Kuiv´i raamatust „Keskkond ja Keemia. Ohud ja hüved.” järgneva tõsiasja. Osa teadlasi väidab, et kõige ajendiks on ookean, kuna ta on gigantne päikesekiirguse inertsakumulaator ehk energiasalvesti , mis mõjutab soojade ookeaniliste ning õhuliste masside liikumist, mis omakorda põhjustab muutusi. Samuti on maailmameres hulganisti lahustunud süsinikdioksiidi – ligikaudu 140 triljonit tonni, mis on kuuskümmend korda suurem kui atmosfääris – ja palju teisi kasvuhoonegaase , mis aja jooksul õhkkonda paiskuvad.
Populaarseimaks hüpoteesiks on loomulikult oletus , et kõiges on süüdi inimkond , mis põhjustab suures osas kasvuhooneefekti, kasutades aina rohkem süsivesinikke sisaldavaid ühendeid. Industriaalse ajastu algusest on süsihappegaasi sisaldus atmosfääris kasvanud ligikaudu kolmekümne protsendi võrra. Selle gaasi emissioonid tulenevad põhiliselt inimkonna tehnoloogilisest tegevusest, maakoores leiduvate karbonaatsete ühendite – süsikdioksiidi on neis viiskümmend tuhat korda rohkem kui õhkkonnas – lagunemisest, ja maailmamere soojenemisest.
Eelnimetatud raamatut meenutades, võib tagajärgedeks nimetada järgnevad osalt kinnitamata oletused. Igijää ja -lume piir nihkub mitmeid sadu kilomeetreid põhja poole. Mõned teadlased väidavad, et seoses kiire sulamisega on Põhja-Jäämere tase viimastel aastatel tõusnud kiirusega 3-6 meetrit suve kohta. Selle tagajärjel kaovad mitmed saared ja maismaa pindala väheneb. Juhul kui temperatuuri kasv kiireneb veelgi, kaob taiga tsoon peaaegu täiesti: jääb vaid osa arktilisest Siberist. Laialeheliste metsade arvukus kasvab mitmeid kordi . Mitmete loomade elukeskkond muutub, juba praegu on leida Islandil pääsukesi ja Suurbritannias hõbehaigruid. Mitmed liigid, nagu hülged, valgekarud ja merihobud, võivad Maalt lõplikult kaduda. Tekivad soodsad tingimused haiguste levikuks: niiske ja soe ilmastik. Oletatakse, et 21. sajandi keskpaigaks suureneb malaariahaigete hulk 60% võrra. Kõrbestumine ekvatoriaalsetel aladel kasvab oluliselt ning ÜRO arvutuste kohaselt on 2050 . aastaks maailmas kakssada miljonit kliimapagulast.
Arvatavasti püüab inimene tulevikus võtta kliima oma kontrolli alla, kuid liiki Homo sapiens võib oodata sama faatum , mis dinosauruseidki. Hoidmaks olukorda kontrolli all, on tehtud mitmeid pakkumisi: uute taimeliikide loomine, peeglite paigaldamine maalähedasale orbiidile, hoonete katuste värvimine valgeks, jäämägede katmine kuplitega, päikesepatareide tõhus rakendamine, tuule-, tõusu-mõõna energia kasutamine, hüdro- ja tuumaenergiajaamade ehitamine. Leiutatakse uusi hübriidautosid, mis paiskavad võimalikult väheses koguses kasvuhoonegaase. Kõik see peaks aitama luua inimkonnale sobiva, temperatuuriliselt püsivama elukeskkonna pikemaks ajaks. Tuleb vaid mõelda, diskuteerida ja otsustada, milline panus oleks efektiivseim ja säästlikem. Õige valiku tegemine on seejuures kõige raskem, kuid kõigele vaatamata möödapääsmatu.
Dan Glošin
11.R klass