Klassitsism (2)

KLASSITSISM
18. sajandi viimasel veerandil arenes Prantsusmaal välja uus stiil, mis võttis oma eeskujud osaliselt antiikkunstist . Seda nimetatakse klassitsismiks.
Kuninga ja aadlike poolt soositud, kergemeelset ajaviidet väljendavale rokokoole seadis kodanlus vastu oma, tõsisema ja rangema kunsti. Kui 1789.aastal puhkes Suur Prantsuse kodanlik revolutsioon , mille tulemusena kukutati kuningas Louis XVI, asus klassitsistlik kunst ülistama revolutsiooni.
Jäljendati antiikkunsti, sest antiikühiskonda peeti ideaalseks. Teine põhjus antiikajastu matkimiseks oli see, et 18. sajandil oli saadud selle kohta palju uusi teadmisi, näiteks Itaalias korraldatud Pompeji väljakaevamistel.
Klassitsism on viimane suur kunstistiil , mis hõlmab kõiki kunstiliike (arhitektuur, skulptuur , maalikunst).
Nimi tuleb ladinakeelsest sõnast classicus – eeskujulik, silmapaistev .
Perioodid:

• varaklassitsism 1770 – 1800
  
• kõrgklassitsism 1800 – 1830, Pr-maal ka ampiirstiil (' empire '- keisririik)
  
• hilisklassitsism ehk akademism 19. saj. lõpuni – valitses ainult kujutavas kunstis
  

Klassitsistlikud traditsioonid olid prantsuse kunstis ka 17. saj väga tugevad = vanaklassitsism. Prantsusmaal ja Inglismaal nim. siinräägitavat stiili seetõttu neoklassitsismiks.
Klassitsism jäljendas antiikkunsti, täpsemalt Kreeka klassikalise ajastu kunsti, sest antiikset ühiskonda peeti ideaalseks. Teine põhjus antiikajastu matkimiseks oli see, et 18. saj. oli saadud selle kohta palju uusi teadmisi, näiteks Itaalias korraldatud Pompeji ja Herkulaneumi väljakaevamistel. Nii saidki mitmete kunstiajaloolaste uurimused, näiteks Johann Joachim Winckelmanni “Antiikkunsti ajalugu” aluseks tõelisele üleeuroopalisele antiigivaimustusele. Selle raamatu järgi olid klassitsismi põhinõueteks “õilis lihtsus ja vaikne suurus”. Kunst pidi olema õpetlik, ülistama voorusi ja võitlema pahede vastu.
Klassitsism muutub populaarseks 1670ndatel, Prantsusmaast saab selle peakeskus, Pariis tõrjub Euroopa kunstipealinna kohalt vaikselt Rooma . Klassitsismiga konkureerib 19. saj. alguseks romantism, 19. saj. keskpaigaks realism & impressionism , lõplikult suudab klassitsismi välja juurida 19. saj. moodne kunst.
Klassitsismi põhinõueteks olid "üllas ilu ja rahulik suurus". Kunst pidi olema õpetlik, ülistama voorusi ja võitlema pahede vastu.
Klassitsistliku arhitektuuri kõige tavalisemad ehitised olid sümmeetrilised, suurte siledate seinapindadega, fassaadi keskosa meenutas kreeka templi otsakülge-seal eendus sammastik , mida ülal kroonis kolmnurkne viil. Palju loodi tol ajal täiesi praktilise otstarbeta ehitisi , igasuguseid auväravaid, võidukaari jms.
Harukordselt suurejoonelisi ehitisi loodi Venemaal. Veel praegugi annavad Leningradi keskosale ilme klassitsistlikud hooned: Smolnõi instituut ja Admiraliteedihoone.
Eestist tuleb mainida eelkõige Tartu Riikliku Ülikooli kuuesambalise fassaadiga peahoonet, samuti esinduslikud mõisahooned Riisiperes, Sakus , Kolgas ja mujal.
Kunstiteoreetikud nõuavad antiigi väga täpset jäljendamist. Arhitektuuris on säilinud palju otseseid eeskujusid . Lihtsus ja rahu arhitektuuris – sirge, väga väheste kaunistustega fassaad → antiiksed sambad. Küllaltki palju kasutatakse ka medaljoni ja vaasi motiivi, ka nišše kujudega. Kohustuslik element suurematel hoonetel on friis – reljeefidega kaunistatud riba katuse all. Mõnikord on katuse äärel urnid või skulptuurid. Tüüpiliseks muutub portikus = sammastele toetuv kolmnurkne ehisviil (TÜ peahoonel). Linnaehituses on kohustuslik korrapärane planeering : kujundatakse suuri väljakuid, linnasüdamesse paigutatakse võidusambaid, triumfikaari, suuri monumente .
Klassitsistlik skulptuur sõltus täielikult antiikeeskujudest. Oma sileda marmorpinna ning selgelt väljajoonistuva siluetiga mõjuvad inimesi kujutavad skulptuuriteosed kuidagi jahedalt, nad on enesessetõmbunud, tagasihoitud þestidega, rõivastatud antiigipäraselt või siis hoopis rõivasteta. Sirge "kreeka" nina tõttu on nad omavahel üsna ühte nägu.
Skulptuuri rakendati ka ehituses. Reljeefid katsid viile fassaadide kohal. Eriti levinud olid ühiskondlikel hoonetel, monumendialustel, võidukaartel ja muudel ehitistel reljeefsed kaunistused lippudest, odadest, kilpidest, hellebardidest ja teistest sõjariistadest, nn. trofeekimbud.
Skulptuuris lihtsalt matkiti antiikskulptuuri. Nii skulptuuris kui maalikunstis läheb moodi alasti mehekeha kujutamine. Ka kaasaegsete tegelaste portreid püüti lahendada kreekapäraselt. Materjalidest eelistati marmorit . Kujutati kreeka jumalaid ja allegoorilisi figuure (Võit, Armastus, Õiglus jne). Idealiseeritud näojoonte ja eriti just sirge “kreeka” nina tõttu on figuurid omavahel üsna ühte nägu. Ka dramaatilistes stseenides püüti jääda rangeks ja suursuguseks. Kuulsamad kujurid olid itaallane Antonio Canova ning taanlane Bertel Thorvaldsen, prantslane Jean Antoine Houdon.
Maalikunstile antiikajast eeskujude leidmisega oli kunstnikel õige suuri raskusi, sest neid peaaegu polnudki. Nii hakati ka siin jäljendama antiikskulptuuri.
Tavaliselt kujutati maalidel kangelaslikke stseene antiikajast, mida aga püüti seostada oma kaasaja sündmustega. Teosed pidid olema õpetlikud ja eeskujuandvad. Enamasti näeme klassitsistlikel maalidel ühtlase heleda valgusega ülekallatud ruumi, kus seisavad skulptuuridena üllastesse poosidesse tardunud inimesed, mõjudes lõppkokkuvõttes ikkagi tühjalt ja tehtult.
Maalikunstis ei olnud leida otsest eeskuju antiikajast, eeskujuks võeti skulptuure ja reljeefe. Klassitsistlik maal tugineb joonistusele – harjutati kipskujude abil. Koloriidile pöörati vähe tähelepanu. Kõik piirjooned ja inimeste kehavormid maaliti hoolikalt välja. Maalikunstis nõuti mehisust ja eetilisi väärtusi. Kunst pidi olema moraliseeriv ja didaktiline. Meelelist tundlikkust püüti asendada kirjandusliku süžee sissetoomisega. Peam tehti antiikajaloo-teemalisi maale ja portreesid. Motiivid seostati kaasaja sündmustega. Kompositsioon on tasakaalukas, sümmeetriline ja rahulik. Enamasti on klassitsistlikel maalidel ühtlase heleda valgusega ülekallatud ruum, kus esiplaanil seisavad skulptuuridena üllastesse poosidesse tardunud inimesed. Tagaplaan oli peaaegu detailitu. Klassitsismi ajal väh huvi elava looduse vastu. Maastikumaalile ei pööratud erilist tähelepanu: kuj ideaalmaastikku, see oli kuiv ja vaese koloriidiga. Ei tehtud ka olustikumaali : madalas ja proosalises igapäevaelus ei leitud suurejoonelisust. Temaatikas kujunes välja hierarhia : “madalate” žanritega tegeleja määras end “väikeste” meistrite hulka.
Teine suurem alaliik klassitsistlikus maalis on portree.
Ka tarbekunst ja sisustus püüdsid järgida antiikseid eeskujusid. Rokokooliku kerguse ja mänglevuse vahetasid välja rangemad ja sirgemad vormid. Moodi tulid majesteetlikud lõvi- ja kotkapeaga lõppevad toolileenid, ümmargused toolikorjud, looma- või kullijalga kujutavad mööblijalad. Ornamendid olid taas sümmeetrilised.
Kopeerimise, elukauguse ja liiga rangete reeglite tõttu oli klassitsism 19. sajandi keskpaigaks muutunud juba ilmseks piduriks kunsti edasisele arengule.
Klassitsism haaras kõiki kunsti ja tarbekunsti alasid. Temale järgnes 19. sajandi jooksul terve rida kiiresti vahelduvaid stiile, millest ükski ei suutnud end enam kõikidel kunstialadel võrdselt maksma panna