Noodikirja areng Etappe on kokku 6. 1. Neuma- märk, millega pandi kirja helisid 2. Noodijooned- punane ja roheline joon, do ja fa 3. Iga noodi jaoks võeti kasutusele eraldi joon, võis olla kuni 10 joont 4. 11. Sajand Guido Arezzost, võtab kasutusele 4 joont ja joonevahed, erinevatel helidel silpnimetused 5. 12. Sajand kasutusele võetakse kandilised noodipead, kvadraatneuma 6. 13. Sajand Franco Kölnist, rütmisüsteem, mis on aluseks tänapäeva noodivältustele Ilmalik muusika Goljaarid - inimesed, tänu kellele me ilmalikust muusikast üldse midagi teame. 11-13 sajand rüütli kultuuri kuldaeg Rüütli laulikud Lõuna-Prantsusmaal trubaduurid Bernart de Ventadorn Põhja-Prantsusmaal truväär Adam de la Halle Saksamaal minnesingerid ehk lembelaulikud Walter von der Vogelweide Algselt pidi rüütli laulik olema seisuselt rüütel, hiljem asi muutus. Rüütli laulikud võisid olla ka naised
+ Lk.1 "ÕHTUMAADE MUUSIKAAJALUGU" I VARAKRISTLIK MUUSIKA 1.PSALMOODIA, HÜMNOODIA Kristliku muusika lähtepunktiks on esimesed kristlikud kogudused, mis apostel Pauluse misjonikeskusena oli varakristluse tähtsaim kolle. Varakristlaste laulmise kohta Paulus oma kirjades- kristlaste lauludeks olid psalmid, hümnid, vaimulikud laulud (ei räägita tingimata jumalateenistusest, enam kogudusest laulmisest, vabas ja rahvuslikus maneeris) Kristliku laulu kaks tähtsamat tüüpi: 1.Psalmilaul ehk psalmoodia -juutide religioosses muusikas tähtsaim, jätkab vana
3. Eelnevast järgmine vastuolu: reaalsus - irreaalsus (fantaasiamaailm); reaalsus ideaal, idealism Irreaalsus võib kunstnikule muutuda tõelisemaks kui reaalsus (Schumann ja Davidsbund e. Taaveti Liit, ka Berlioz). Kunstnik püüdleb ideaali poole, mis on kättesaamatu. Seetõttu kunstitunnetus sageli traagiline. Mina-väljendus, subjektiivsus. Caspar David Friedrich: "Maali seda, mida näed enese sees, mitte seda, mida näed enese ees." 4. Vt. p. 2 - ka muusika muutub kaubaks: kontserdiinstitutsioon, klaverivabrikud, kirjastused, meelelahutusmuusika (tekkivat lõhet nn. kerge ja tõsise muusika vahel võib märgata 19. sajandi keskel) Ühiskond ja kunst (muusika): 1. Kunsti ja kunstniku küsitav turuväärtus aga samal ajal kunstniku kummardamine, geeniusekultus. Eriti hinnatud rändvirtuoosid. Heliloomingu seisukohalt on geeniusekultus seotud ka originaalsusetaotlusega. 2. vastuolu mass - isiksus, individuaalsuse rõhutamine.
vanemail olid käed töödtegemist täis, peaaegu omapead jäetud Giuseppe kasvas inimpelgliku ja endassesulgunud lapsena. Aidates ema kodustes töödes, täites isa poekeses müüjakohustusi ning hoolitsedes nõrgamõistusliku noorema õe Giuseppa eest, jäi poisike õige kauaks kooliõpinguist kõrvale (Roncoles kooli polnud) ning tema üksluist lapsepõlve aitas sisustada külaelanikelt ja rändpillimeestelt kuuldud muusika. Kõige suuremat naudingut pakkusid talle külakiriku oreli võimsad helid. Kohalike tavade kohaselt pidi Giuseppe juba seitsmeaastaselt jumalateenistuste ajal kooris laulma ja kirikuõpetajat abistama. Kord olnud muusika võlujõud sedavõrd lummav, et ta kogu maailma ja eeskätt muidugi oma "ametialased" kohustused hoopis unustas, paatrile püha vee ulatamata jättis ning oma hajameelsuse pärast pühalt isalt nii tugeva müksu sai, et ta altaritrepilt alla veeres ning meelemärkuse kaotas
sajandi lõpul (seostage ka muusikateatriga). Varased modernismi ilmingud. Wagner. Modernismi kujunemine oli 1883 – 1914 (Wagneri surmaasta – I MS algus). (ld. k. modo – just praegu; uudne; moodne) 1900. aasta paiku mõistetakse sõna „modern“ all esmajoones midagi (radikaalselt, kompromissitult) uut. Viini kunstnikerühmitus „Secession“ (lahkulöömine, eraldumine) loosung: „Ajastule anda oma kunst, kunstile oma vabadus“ Wagner oli esimene, kes kasutas muusika kohta mõistet modernne ja seda negatiivses tähenduses. Ta kritiseeris selle sõnaga 1840-del Prantsuse Suurt Ooperit ja eelkõige Meyerbeeri (et see jälgib liiga publiku maitset). 1860.-e algul kanti Pariisis ette Wagneri ooper „Tannhäuser“. Sellest vaimustus väga luuletaja Charles Baudelaire. Tema omakorda kasutas nüüd mõistet „Modernne“ positiivses tähenduses, ilmestamaks Wagneri muusikat.
MTX 315. Varane ooper Eksamiteemad 1. 16. ja 17. sajandi õukonnakultuur. Õukonnaetendused muusikaga 16. sajandi I poolel Itaalias: intermeediumid, pastoraalid. Intermeediumid Bargagli komöödiale La pellegrina 1589. aastal Firenzes Medici pulmapeol. Idee, ülesehitus, muusika (Marenzio, Malvezzi, Caccini, Peri, Cavalieri), lavakujundus. SEICENTO (1600ndad aastad): 2. Ooperi tekkimine 1590-ndatel aastatel. Firenze camerata. Peri "Daphne" (Dafne) 1598. Dramma per musica. Peri "Eurydike" (Euridice), Caccini "Eurydike" (Euridice)1600. 3. Monteverdi "Orpheus" (Orfeo) 1607 ja "Ariadne" (Arianna) 1608 Mantuas. Võrdlus intermeediumiga 4. Ooper Roomas 17. sajandi I poolel. Ooperi ja oratooriumi piiril: Cavalieri "Hinge ja Keha etendus"
nietzsche jaoks on need kaks printsiipi tasakaaluliselt olulised inimese arengus apollooniline üldises plaanis tähendab kõigi analüütiliste eristuste alust kogu asjade kord on apollooniline, kui me anname asjadele kuju, me teostame seda printsiipi. nietzsche pidas kõige apolloonilisemaks skulptuuri. ka homerose eepilist luulet pidas nietzsche korrastatud kunsti mudeliks. kõige dionüüsilisemaks kunstiks nietzsche pidas muusikat. muusika mõjub otse kehale, inimese individuaalsus lahustub muusikas, mõistusele see aga ei mõju. tuletame meelde hamleni rotipüüdjat, või lugu sellest, kuidas vihane pillimees, pärast külarahvaga tülliminekut, mängis nii, et külarahvas tantsis ennast surnuks milline oleks tolleaegne muusikaesteetika? klassikalise muusika ideaal oli visuaalne ideaal : muusika on parim partituuris. kant väitis, et muusika on kasvatamatu : hästikasvatatud on ta ainult partituuris,
kunstnikud tegid oma elust kunstiteose. Nii pöörati erilist tähelepanu riietusele, käitumisele, kõnemaneerile jne.; kõik harmoneerus peeneks kaasaja eluviisiks, millest ei puudunud magus dekadents. Kultiveeriti peent, elitaarset ilu, mis andis Oscar Wilde`ile põhjust mänglevaks paradoksiks: loodus jäljendab kunsti. Elu ja kunsti ühtsuse ideega seondub omakorda kõigi kunstide ühtsuse idee. Juugendkunstnike teoseid hakati iseloomustama muusika termineid kasutades: ,,rütmiline joon", ,,meloodiline joonistu" jne. Taotleti kunstide sünteesi: arhitektuur, interjöörid, daamide kleidid, lauanõud ja nendes serveeritav toit, muusika, luule, maalid koos raamidega kõik olid võrdselt olulised täiusliku terviku loomisel. Selle aja kunstnikele oli võõras kitsas spetsialiseerumine: kunstnik võis korraga olla nii arhitekt, ruumikujundaja, keraamik, maalikunstnik, moelooja kui kunstiteoreetik, kelle looming
Kõik kommentaarid