Kirjandi kirjutamine, kuidas kirjutada (30)

Mõtete püüdmine I: nimekiri

Kirjutamiskramp

Küllap vist igaüks, kel on tulnud kirjutada kirjandit , peokõnet, artiklit või midagi muud, on alustades kogenud, et pea on sama tühi kui kirjutamiseks valmis pandud valge paberileht . Aeg jookseb , aga mitte ühtegi mõtet ei tule. Lõpuks, kui suure pingutuse peale on esimene lause paberil , tundub see nii totakas, et kõige parem on ta maha tõmmata. Sellist seisundit kutsutakse kirjutamiskrambiks.
Kirjutamiskrambil on psühholoogilised põhjused. Enamasti on see tingitud madalast eneseusust, üsna harva aga tõelisest ja parandamatust mõtete puudumisest. Viimast võib juhtuda vaid siis, kui tuleb kirjutada teemal, mis on kirjutajale täiesti tundmatu. Palju sagedamini tekib tõrge aga hoopis sellest, et kirjutaja ei tea, kuidas mõtteid oma peast üles leida ja neile keeleline kuju anda.
Kirjutamine algab mõtete püüdmisest. see on pingutav . Kes ei viitsi vaeva näha, neil jõuavad paberile ainult kulunud käibetõed, sest need on kestva kasutamise tõttu nii taltsaks muutunud, et annavad end kätte ilma püüdmatagi. Muidugi võib ka käibetõdesid ritta seada, aga vaevalt neid keegi lugeda viitsib. Kirjutamise ainus õigustus on ju pakkuda lugejale midagi uut ja kui seda ei ole, siis pole mõtet kirjutama hakatagi.
Niisiis , kuidas püüda mõtteid?

Nimekiri

Kõige lihtsam viis mõtete püüdmiseks on koostada nimekiri. See sobib eriti hästi siis, kui mõtted, mida püüda tuleb, on juba mõnevõrra tuttavad.
Nimekirja koostamine on eriti hea mõtete püüdmise tehnika