Kirjandi kirjutamine, kuidas kirjutada (30)

Mõtete püüdmine I: nimekiri

Kirjutamiskramp

Küllap vist igaüks, kel on tulnud kirjutada kirjandit , peokõnet, artiklit või midagi muud, on alustades kogenud, et pea on sama tühi kui kirjutamiseks valmis pandud valge paberileht . Aeg jookseb , aga mitte ühtegi mõtet ei tule. Lõpuks, kui suure pingutuse peale on esimene lause paberil , tundub see nii totakas, et kõige parem on ta maha tõmmata. Sellist seisundit kutsutakse kirjutamiskrambiks.
Kirjutamiskrambil on psühholoogilised põhjused. Enamasti on see tingitud madalast eneseusust, üsna harva aga tõelisest ja parandamatust mõtete puudumisest. Viimast võib juhtuda vaid siis, kui tuleb kirjutada teemal, mis on kirjutajale täiesti tundmatu. Palju sagedamini tekib tõrge aga hoopis sellest, et kirjutaja ei tea, kuidas mõtteid oma peast üles leida ja neile keeleline kuju anda.
Kirjutamine algab mõtete püüdmisest. see on pingutav . Kes ei viitsi vaeva näha, neil jõuavad paberile ainult kulunud käibetõed, sest need on kestva kasutamise tõttu nii taltsaks muutunud, et annavad end kätte ilma püüdmatagi. Muidugi võib ka käibetõdesid ritta seada, aga vaevalt neid keegi lugeda viitsib. Kirjutamise ainus õigustus on ju pakkuda lugejale midagi uut ja kui seda ei ole, siis pole mõtet kirjutama hakatagi.
Niisiis , kuidas püüda mõtteid?

Nimekiri

Kõige lihtsam viis mõtete püüdmiseks on koostada nimekiri. See sobib eriti hästi siis, kui mõtted, mida püüda tuleb, on juba mõnevõrra tuttavad.
Nimekirja koostamine on eriti hea mõtete püüdmise tehnika siis, kui tuleb kirjutada juhendit millegi valmistamiseks või kuhugi minemiseks, koostada katse või eksperimendi ülevaadet, loetleda argumente mingi seisukoha kaitseks või selle vastu või kirjutada teaduslikku artiklit, ühesõnaga igasuguste vähem loominguliste tekstide koostamiseks .

Nimekirja koostamine

Kuigi nimekiri on oma ülesehituselt lihtne, ei maksa selle koostamisse kergekäeliselt suhtuda. Kõige parem on nimekirja koostada mitmes järgus.
Kõigepealt tuleb endale täpselt sõnastada eesmärk, mille jaoks on nimekirja vaja koostada. Näiteks kui kirjandi pealkiri on Kunst . kellele ja milleks?, sobib nimekirja koostamise lihtsustamiseks see enda jaoks ümber sõnastada Kellele ja milleks on vaja kunsti? Eesmärk kirjutage lehe ülaserva nagu pealkiri. See aitab mõtteid koondada.
Seejärel kirjuta sinna alla lühidalt ja kiiresti niipalju erinevaid põhjusi, kui iganes meelde tuleb. Järjekord ei ole oluline. Tähtis ei ole ka see, kas põhjus on hea või halb, sobiv või ebasobiv, oluline või ebaoluline: üles tuleb kirjutada kõik, mis vähegi pähe tuleb. Tulemus võib olla umbes selline:
Kellele ja milleks on vaja kunsti?
kunsti on vaja kunstnikele eneseväljenduseks
eneseuhkuseks kollektsionääridele
inimeste mõjutamiseks religioonis
elamuse saamiseks
ühiskonnale seltskonnaelu elamiseks
kunst on mäng, teda on vaja mängimiseks
inimesele kui liigile iluideaali väljendamiseks
millegi kõrgema tunnetamiseks
investeerimiseks
Järgmiseks tuleks nimekirja analüüsida: mis laadi punktidega on tegu, kas neid saab kuidagi üldistada.
Ülaltoodud nimekirjas võib leida kolme laadi punkte. Esiteks need, mis on seotud tunnetusega: kunstnik väljendab ennast, püüab edasi anda iluideaali, vaataja tunnetab kunsti kaudu midagi kõrgemat, saab elamuse. Teine punktide ring keskendub kunsti ühiskondliku tähenduse ümber: kunsti kogutakse, sellesse paigutatakse raha, kunst on prestii~.ne, sellest räägitakse ajakirjanduses ja meedias. Kolmandasse kuulub vaid üks punkt: kunst on mäng.
Seejärel peab autor otsustama, millised neist on tema arvates kavandatava kirjatüki jaoks olulised, millised vähemolulised, millised on huvitavad, millised vähemhuvitavad ja millised tuleks nimekirjast hoopis välja jätta.
Ülaltoodud nimekirja puhul peab autor otsustama, kas ta võtab vaatluse alla kõik kolm aspekti . tunnetusliku, ühiskondliku ja mänguaspekti, või teeb mingi valiku. Näiteks võib autor otsustada, et ta tahab oma töö üles ehitada kunsti tunnetusliku väärtuse ja materiaalse väärtuse vahelisele vastuolule: vaene kunstnik loob oma hingevaluga, aga igasugused rahahaid eputavad pärast tema piltidega, sest nende jaoks on kunsti väärtus vaid selles, kui palju see maksab ja kui palju tähtsust ühe või teise pildi omamine omanikule juurde annab. Aga võib ka olla, et autor soovib keskenduda vaid mängu aspektile: kunst on mäng, aga kellele on mängu vaja?

Teema veeretamine

Teema veeretamine on suurepärane mõtete püüdmise vahend, kui tuleb kirjutada mingil etteantud teemal, mida võib tõlgendada mitmeti ja mis seetõttu eeldab autori loovat ja isikupärast lähenemist. Suur osa eksamikirjandite teemasid on aastate jooksul olnud just sellised.
Põhimõtteliselt on teema veeretamine täiesti kontrollivaba aja peale kirjutamine. Eesmärgiks on kümne minuti jooksul nii palju kirjutada, kui võimalik. Ei ole tähtis, et kirjutatu oleks kuidagi loogiliselt korrastatud. Põhiline on hakata kirjutama, ükskõik mis selle teemaga seoses esimesena pähe kargab. Kui mitte midagi pähe ei karga, tuleb ikkagi kirjutada, kas või seda, et küll see on ikka üks rumal teema. Kirjutamist katkestada ei tohi, midagi maha tõmmata või parandada ei tohi ja midagi üle lugeda ka ei tohi, enne kui täpselt 10 minutit on möödas.
Selline kirjutamine võib tunduda jabura ajaraiskamisena, kuid tegelikult on see üsna efektiivne viis häid ideid saada ja kirjutamisele hoog sisse anda. Teema veeretamine sobib hästi ka eksamil: sellises olukorras võib tekkida tugev stress, mis kammitseb mõtlemist, see omakorda tekitab kirjutamiskrambi, mida veelgi süvendab mõnede usinate kaaslaste nägemine, kes juba virgalt midagi paberile kribivad. Aeg kulub ja hirm, et ühtegi mõtet ei tule, aina süveneb.
Et seda vältida, on kõige õigem kohe, kui sobiv teema on valitud, seda veeretama hakata. Iga paberile pandud sõnaga taandub kirjutamiskramp ja uusi mõtteid tuleb juurde. Isegi kui enamik neist puhtandisse ei jõuagi, on mõni lõik või lause kindlasti selline, mille saab lõpptekstis kasutusele võtta. Ja mis kõige tähtsam, kirjutamiskramp on ületatud.
Pärast kümneminutilist teemaveeretamist tuleb kirjutatu kriitilise pilguga üle lugeda ja valida sealt üks mõte, mis tundub kõige huvitavam või asjalikum. See mõte on kogu teemaveeretamise raskuskese ja tuleb ühe lausega teksti lõpus kokku võtta.
Sageli ühestainsast teemaveeretamise tsüklist kirjandi materjali kokku saamiseks ei piisa. Põhjus on selles, et teema veeretamise ajal ei ole mõtted suunatud, vaid harali, mistõttu oluline satub segamini ebaolulisega. Selleks et teemaveeretamine paremaid tulemusi annaks, tuleb läbi teha kaks või kolm tsüklit.
Oluline teemaveeretamise juures on see, et teises tsüklis ei veeretata mitte esialgset teemat, vaid keskendutakse esimese tsükli raskuskeskmele. Selleks kirjutatakse see lause teise tsükli algusesse teema kohale. Niisugune taktika on vajalik, et hoida mõtteid liiga laiali minemast ja koondada neid selle teemaderingi ümber, mis tunduvad autorile olulised.
Pärast teise teemaveeretamise lõppu tuleb kirjutatu jälle üle lugeda ja sealt uus raskuskese leida. Uus raskuskese omakorda muutub teemaks kolmandale teemaveeretamisele, kust pärast kirjutamist tuleb leida oma raskuskese.
Kolmanda teemaveeretamise lõpuks on kulunud umbes 40 minutit, kuid selle aja jooksul oled saanud mitu head mõtet oma kirjandi jaoks ja kindlasti ka mõned lõigud, mida päris tekstis kasutada. Sellega oled lõpetanud kirjutamise esimese etapi . mõtete püüdmise . ja võid asuda oma materjali tekstiks vormima.