Kirjand : Seadused koodeksites ja tegelikkuses. (0)

Seadused koodeksites ja tegelikkuses.
Ühiskond, kus me elame on üles ehitatud tuhandetele seadustele . Läbi aegade on neid nii kirja pandud kui ka suuliselt levitatud. Seadused annavad küll inimkonnale ette juhised, mille järgi elada ja käituda, kuid väga tihti tuleb igapäevaelus ette, et ühiskonnaliikmed ei täida üldiseid norme ja seadusi, vaid rikuvad neid igal esimesel võimalusel. Mõnel korral neid rikutakse isegi ise aru saamata. Kuidas tegelikkuses seadusi järgitakse?
Esimesed seadused pandi kirja juba sajandeid tagasi. Loodi seadusi, et austataks oma valitsejat ja tööandjaid. Karistused olid väga karmid , et inimesed ka neid järgiksid. Väga palju mõisteti inimesi surma. Samuti ihunuhtlused tulid kergelt. Mida rohkem aeg edasi, seda enam hakkasid ka tavakodanikud endale õigusi nõudma. Üks tuntuim õigus, mis tavakodanikud ka endale said, oli põhimõttel „ silm silma, hammas hamba vastu“ . Karistus olenes tehtud kuritööst. Kui keegi otsustas oma naabrimehelt midagi varastada, siis oli teisel õigus endale samavääriline asi vastu nõuda. Kodanikevahelised seadused olid peamiselt kirja pandud ja levisid võrdsuse põhimõttel. Kuna tol ajal olid karistused suhteliselt karmid, siis inimesed järgisid neid rohkem kui seda tehakse tänapäeval.
Karistused ei ole ainult füüsilised või materiaalsed. Inimene ise karistab ennast ja psühholoogiliselt tehtud kuritöö järel. Sellest räägib ka F. Dostojevski romaan „Kuritöö ja karistus“. Kirjaniku põhiline eesmärk oli lahata kuritöö psühholoogilisi tagajärgi ning teoses tulevad need väga hästi välja. Romaani peategelane Raskolnikov otsutas tappa põlatud liigkasuvõtja, et lahendada oma rahaprobleeme ja vabastada maailm kurjusest. Tal oli kõik korralikult läbi planeeritud ja ta arvas , et ta teeb kõike õigesti. Teose algus räägibki kuritööst endast, kuid teine pool räägib Raskolnikovi psühholoogilisest karistusest . Ta hakkab ennast süüdi tundma ning lõpuks annab ennast üles. Järeldusena võib välja tuua, et paljude inimeste südametunnistus on see, mis annab neile karistust ning just sisetunne on see, mis hoiab meid kuritegudest.
Südametunnistus, sisetunne – võiks ju arvata, et kuna me kõik oleme sündinud siia maailma samamoodi, siis kõigil on need omadused olemas. Kahjuks aga tihti see nii pole. Seaduserikkumine ja illegaalne äri ei puudu igapäevaelust kunagi. Alati kusagil leidub keegi, kes otsustab, et ta võib seadusest üle astuda, ise midagi sealjuures tundmata. Tänapäeval järjest aktuaalsemaks ja suuremaks probleemiks on muutunud alaealiste seadusterikkumisest. Noorukitele ei paku enam raskust endale alkoholi muretsemine ning järjest enam leidub alaealiste seas huligaanitsejaid. Nädalavahetuste õhtutel tänavatel kõndides võib palju kohata purjus ja karjuvad noorukeid. Samuti on tihti ajalehtedes juttu tehtud kuidas mõni noortekamp järjekordselt jäi politseile vahele. Netiavarustes on ka miljoneid videosid sellistest rikkumisest. Alaealiste selline käitumine võib olla põhjustatud vähesest informeeritusest, lõdvast kasvatuses või väikestest trahvitest, mis on nii või naa suunatud vanematele. Selliste olukordade parandamiseks tuleks teha üha rohkem šokireklaame, et tuua ülemeelikuid noori uuesti jalgadega maa peale.
Seaduse rikkumised ei ole alati põhjustatud just alaealiste poolt ega selliste põhjuste pärast. Seadustega vasturääkivusse võivad sattuda ka erinevad erakonnad . Tehes oma propagandat, ei panda tähele, et ülimalt lihtne on sattuda seadustega vastuollu. Soovitakse küll inimestele kõige paremat, aga tuleb ikkagi välja midagi vastupidist. Head näide siinkohal on Karl Muuli artikkel „Poeg tanu alla“, kus ta kommenteerib sotsiaalministeeriumi reklaami homoabielu suhtes. Nimelt sotsiaalministeerium propageerisis homoabielu ja rääkis sellest nagu see oleks lubatud, aga Eesti Vabariigis on abielu kahe samasoolise vahel keelatud. Iseenesest oli sotsiaalministeeriumi soov rõhutada inimeste võrdsust ja õiglust abielule, aga ei arvestatud Eesti seadustikega. Nagu näha, siis võib tegelikkuses ka kõige heatahtlikuma sooviga rikkuda ettekirjutatud seadusi.
Päevast päeva puutume kokku erinevate reklaamidega saamata aru kas need alluvad seadustele või mitte. Samuti on paljude uudistega. Suureks probleemiks on saanud, et inimene mõistetakse süüdi enne kohtuotsuse langetamist. Sellist seadust tuntakse süütuse presumptsiooni mõiste all. Kõik on süütud, kuni pole tõestatud vastupidist. See on kirjas nii põhiseaduses kui ka Euroopa inimõiguste konvensioonis, kuid siiski rikutakse seda seadust, eelkõige meedia poolt. Ajakirjandus tunneb alati ennast kõige targemana ning ajakirjanikud näevad vajadus kirjutada kõigest kõige esimesena, kuigi alati ei pruugi uudisel mingil alust ega selle tõendamiseks tõendeid olla. Selline käitumine on äärmiselt vale ja erinevad ajakirjanikud ning reporterid võiksid õppida teiste vigadest ja nad ei tohiks ise samamoodi eksida.
Kõik inimesed on tuttavad tuhandete seadustega. Iga teo ja käitumise kohta võib leida seadustikest mingi õigusakti. Seadusi on palju ja kõikide nende järgimine tegelikkuses on tunduvalt raskem kui algselt paistab. Võib väita, et sajandeid tagasi oli seaduste järgimine rohkem päevakohane, kuna karistuses olid äärmised karmid ja inimesed kartsid neid. Tänapäeval on aga kõikjal vastupidist käitumist. Näiteks alaealiste, erakondade ja meedia poolt. Noorukite seas tuleks teha rohkem šokireklaami teadvustamaks neid rasketest tagajärgedest, mis tekivad seaduserikkumisega. Erakonnad ja meedia, aga peaksid rohkem uurima seadustikke enne mingi uudise või reklaami avalikustamist. Iga seaduse rikkumist ootab lõpuks karistus, olgu see nii materiaalne kui ka psühholoogiline.