Kirjand raamatu "Hamlet" põhjal (2)

,,Miks peame häbiks, et tunglev tulisus meis plahvatab, kui pakanegi võtab tuld ja mõistus on kupeldajaks hirmule?" Mõeldes kättemaksule, ,,Miks peame häbiks, et tunglev tulisus meis plahvatab, kui pakanegi võtab tuld ja mõistus on kupeldajaks hirmule," ei pea alati end süüdi tundma, kuna mõnikord on see vajalik, et saada hingerahu. Shakespare'i kirjutatud raamatus sai peategelene Hamlet teada, et tema isa tappis kuningas Claudius . Ta tundis meeletut kättemaksuiha, kuid kes saab seda pahaks panna? On inimesi, kes ainult nutaksid päevast päeva, aga on ka neid, kes tahavad edasi elada, teades, et nad on oma kättemaksu mingil moel sooritanud, olgu see siis tapmine või midagi muud. Ta kirjutas näidendi, mille põhimõte oli sama sisuga, kuidas tema isa suri. Claudius lahkus saalist juba pärast teist tseeni, kus mängiti, et tema isa tappis ta lähisugulane. Siis tundis Hamlet rahulolu, saades kinnitust, et Claudius tappiski tema isa. Sama hästi tundis ka tema isa vaim, kes talle neid käske andis. Sellega aga polnud miski veel lõppenud. Ta sai ema käest teada, et Claudius on ema isa. Siis tundis Hamlet veelgi suuremat viha ja tõstis häält. Tema isa vaim õiendas, et ta pole ikka veel kuningat tapnud . Kui ema nägi, et poeg räägib tühjusega, kuna tema ju vaimu ei näinud, hakkas ta oma elu pärast kartma ning karjus. Ma arvan, et tema kättemaksu taga ei ole ainult viha, vaid ka hirm. Enam ei tegutse mõistus, vaid süda ja eelkõige vaimu käsud. Tema ise saab haiget, tema lähedased saavad haiget ja mitte ainult füüsiliselt, eelkõige vaimselt. Näiteks tema armastatu Ophelia , kes läks hulluks pärast seda, kui Hamlet kogemata tema isa tappis. Mida võis tunda aga Hamlet ise? Ainult häbi ja süütunnet oma tegude pärast. Minu arvates polnud naise vennast üldse kena see, et ta läks selle peale raevu, kui Hamlet Ophelia matustel soovis end koos temaga matta. Ta oleks võinud end tema olukorda panna, mida Hamlet tunda võis. Asi läks aga hoopis duellini. Kui tavaliselt nägid reeglid ette, et mõlemad võistlejad võisid omada nüridat mõõka, siis seekord Laerter murdis reegleid. Tal oli terav ja mürgitatud mõõk. Rüseluse käigus õnnestuski tal Hamletit tabada. Kas pole mitte ebaõiglane? Siis kiljatas kuninganna, kui ta oli joonud klaasist, kus oli mürgitatud jook, juhuks, kui Hamlet peaks duelli käigus juua tahtma. Kuninganna suri. Selle peale torkas ka Hamlet Laertest ja nii nad surid kõik koos viha, süümepiinade, pettumuse ja ääretu kurbusega. Kes oleks võinud arvata, et lugu lõppeb peategelase surmaga? Kuid eks see ongi nii, et kui tahame kellelegi kätte maksta, mürgitame oma meeled ja hävitame selle kättemaksuihaga ka enda ja teeme haiget inimestele, kes ei ole selles asjas üldse süüdi. Mulle tundub, et asi oleks võinud palju paremini lõppeda, kui Hamlet poleks vaimu käsklusele allunud, et ilmtingimata Claudiust tappa. Võibolla olekski ta võinud kurbuses oma isa leinata ja kasvõi sõnadega ühtteist näkku öelda. Inimene ei tohiks usaldada igaüht ja peaks olema alati valvel, nägema enda ümber toimuvat ja avama oma silmad õigel hetkel. Häbi ei peaks aga ilmtingimata tundma, kuna siiski iga inimene vastutab oma tegude eest, sest ühest küljest, kõik, mida teeme, juhtub täpselt nii, nagu me tahame. Vihast on võimalik üle saada lihtsalt kellegiga rääkides, oma sõbra, tuttavaga või vanematega. Kättemaksuvajadus tekib just siis, kui probleemi enda sees hoida. Tõsi, me vajame hingerahu, kuid selleks ei pea olema ilmtingimata mõrvamine olema. Aitavad ka sõnad, mis võivad veelgi rohkem haiget teha, kui tapmine. ,,Sa rõve lurjus, verine himur, julm reetur, ilge verepilastaja! Oo, kättemaks!" Selline lause tekitab lausa külmavärinaid. Kas sellest ei oleks piisanud ? Kui rääkida enda kogemustest, siis praeguses olukorras pole need sõnad nii vana kirjanduslikud, küll aga valusalt näkku öeldes võib see haiget teha mitu aastat. Surnud olles aga ei tunne see inimene enam valu, nii vaimset ega füüsilist. Mis oleks siis parem, kas öelda valusalt näkku ja kõndida minema või tappa? Selles teoses poleks õige kedagi süüdistada. Kõik juhtus nii, nagu nad ise soovisid , olgu südames hingehaavad, viha või kättemaks. Teos oli minu jaoks siiski natuke raske, isegi, kui loen seda teist korda, leian ma, et minu arvates on selle teose nii üllas kummardamine pisut liiast.