Kirjand: Minu põlvkond ja selle tulevik eestis (0)

MINU PÕLVKOND JA SELLE TULEVIK EESTIS
1870. aastal lausus Jakob Hurt oma kuulsad sõnad “Kui meil pole võimalik suureks saada arvult, tuleb meil suureks saada vaimult.” Sellest hetkest on möödunud pea sada nelikümmend aastat ja vahepealse aja jooksul on saavutanud nii mõndagi, millest minu põlvkond on osa saanud ja millest suurmehed poleks osanud siis unistadagi.
Kuid mina, alles hiljuti täiskasvanuikka jõudnud abiturient, olen näinud elu, mis on paremaks õppematerjaliks kui kooliõpikud või muu raamat. Tundub, et praegune noorte inimeste põlvkond on tulevikus kogenum eelmisest ning innovaatilised ideed võivad olla eostunud juba praegu, ootamas tulevikku tänu tehnoloogia arengule. Meie põlvkond on üles kasvanud internetiajastul. Põhilise aja veedame õhtuti arvuti taga istudes suhtlusportaalides, oleme saanud sealt ka hulganisti teadmisi. Meie vaated võivad tunduda literatuursed, sest iga meist aastaid vanem ja kogenum inimene võib põhjendatult küsida: „Mida teie, va elukogemuseta jõmpsikad, elust teate?” Võimalik vastus, et teame üpris palju, ei rahulda ilmselt küsijat. Kuid muud me seni vastata ei oska – kuniks pole näinud seda „päris” elu, peame toetuma oma internetikogemustele.
Oleme esimene põlvkond noori, kes on sündinud pärast Eesti taasiseseisvumist. Me oleme oma tulevikus kindlamad ja veendunud, et Eestil läheb üldiselt homme paremini kui täna, aga loodame sellest ka endale suuremaid võimalusi. Meil pole põhjust minevikuihaluseks, suurim tulevikumure on hea töökoht. Enamik noori valmistub seepärast homseks karjääriks asjaliku enesekindlusega, panustades välimusele, haridusele, keelteoskusele, sõpradele, reisidele. Kõige ebakindlamana tunneb end see osa noortest , kelle eneseusku on maadligi surunud varajane vaesus , ilmajäetus ja ebaõnn, sest ühiskond õpetab pidevalt noori inimesi üle kõige väärtustama raha ja põhiline motiveeriv lause, mida kooliõpetajad oma õpilastele sisendavad, on: ”Õppige, siis saate hea töökoha ja palju palka.” Mida minna õppima ja kus seda õppida saaks?
Iseäranis hea on, et meie ei pea maksma keskhariduse eest, et saada haritud – riik tasub meie kui kodaniku eest suurema jao kooli(maja) ülalpidamise kuludest. Ülikooli minnes peame hakkama oma hariduse eest maksma, mõni saab seda endale lubada, mõni mitte. On ka võimalik minna välismaale ja omandada haridus seal, mida osa noori teeb. Sest info- ja tarbimisühiskonnas koduselt tundvad noored tahavad takistusteta maailmas liikuda . Nad ei tunne end paratamatult seotuna selle väikese maa füüsiliste ja vaimsete piiridega, nii minnakse otsima kogemusi, sest lõpetanud mõne tuntud kooli, on võimalik saada hea töökoht ja ka kõrge palk.
Meie ja nooremate põlvkondadele tulevikus saab võimalikuks taksituseks vene keele oskamatus . Noored ei ole huvitatud selle õppimisest, sest see tundub meile pealesurutuna. Olulisim keel, mida tahame õppida, on inglise keel, sest see on tunduvamalt kergem ja levinum, seda on ka näiteks jaapani ja hiina keeled. Tänu paljudele keeltele, mida omandame, on meile avatud suuremad võimalused, sest keelt osates saame reisida erinevatesse kohtadesse , ei teki suhtlusprobleeme ning on võimalik õppida kultuuri kohta, mis keelt me parasjagu õpime ja samas laiendab see silmaringi.
On antud ka üsna trööstitu kujutlus rahvastiku aluspüramiidist, mis peab olema alt laiem - noored peaksid moodustama rahvast suurema osa. Kuid see on altpoolt hoopis õõnes: küllalt suured on praegu keskealiste, kuid siiski juba pensionieale lähenevate inimeste rühmad, kelle kanda on majandus ja üldine toimetulek. Nendele pakub lähitulevikus mõningat leevendust 15-19-aastaste, peatselt tööjõuturule sisenejate üsna suur rühm. Igaüks võib näha oma panust tulevikku erineval viisil. Meie põlvkond panustab haridusse, mis kindlasti ei ole odav, siis tulevikus, kui meie pensioniikka jõuame, ei saa garanteerida, et tööturule siseneks piisavalt meie pensioni kinnimaksjaid - lastest on saanud investeering tulevikku. Eesti iive on ikka veel negatiivne, sest iga 1000 inimese kohta ületab suremus sündimuse, kuid tänasega on see paranenud .
Eesti tulevik meie põlvkonna silmis sõltub sellest, milliseks tänapäeva noorte põlvkond kui tulevane riigi tuumik oma ebastabiilsusperioodi lõppedes kujuneb. Iseseisvuse taastamise 12. aastapäeva künnisel on parimaks tõendiks nii vabaduse viljakast mõjust kui ka vabadusega kaasnevatest uutest riskidest end avatud maailmas koduselt tundev põlvkond. Selle uue maailma tundmatute riskide eest ei saa noori kaitsta ei riik ega vanemad. Nendega aitab toime tulla noorte endi hariduspüüd, elujulgus ja optimism, mis on vabaduses kasvanud põlvkonna olulisim tulevikuressurss. Praeguseid ühiskondlikke vigu on võimalik parandada vaid läbi uute, vigadest hoiduvate ja häid traditsioone säilitavate põlvkondade juurdekasvule.