Kirjand - Keegi pole nii vaene, et tal pole midagi anda. (0)

“Keegi pole nii vaene, et tal pole midagi anda. “
Meie ümber on nii palju inimesi, kes vajavad raskel ajal tuge, head sõna või materiaalset abi. Kui palju me aga märkame neid, keda oleks vaja abistada? Tihti inimesed toovad vabanduseks seda, et neil puuduvad vajalikud ressursid eneselgi, rääkimata kellelegi teisele jagamisest. Kuid, mida tegelikult saab anda üksteisele lisaks materiaalsetele asjadele, neid asju, mis on meil kõigil olemas?
Tihtilugu on rahaline abi väga oluline, eriti veel siis kui on tegemist õnnetuse ohvritega või raskustes perekondadega. Kuna olukord Eestis pole just kiita, siis inimesed hoiavad kogu oma vara endale ja väldivad teistele annetamist. Kuid lisaks sellele, et väljendada oma hoolimist rahaliselt abistades, võib toetada ka asjadega, mida sul endal vaja pole. Kuigi enamus inimesi arvavad , et teiste probleemid pole nende mure, leidub siiski ka neid, kes igal võimalikul hetkel on valmis jagama ka niigi vähesel hulgal olemasolevaid ressurse. See on igaühe enda valikuvõimalus. Ka meie perel on olnud raskeid aegu, kuid isegi siis oleme aidanud teisi endasuguseid abivajavaid inimesi. Näiteks on läbi aegade meie koolis tehtud koostöö Elva väikelastekoduga, mille raames kogutakse teistele mitte-vajalikke mänguasju, riideid ja muid tarbeid neile, kes neid enam vajavad - lastekodu lastele. Meiegi perekond sorteeris igal aastal niiöelda “inventuuri” tehes välja neid asju, mida saaks annetada ja lisaks oleme alati enda pere poolt ostnud suure karbi, kas piparkooke, küpsiseid või komme . Selle kõrvalt, kui aiamaal on olnud eriti hea saagiaasta, oleme jaganud valminud vilju oma ümbruskonnas elavate inimestega, näiteks sõbrannadega, naabritega ja nii edasi. Teistega jagamine on meie perekonnas tavaline asi. Kuigi olen veel noor ja mul pole püsivat sissetulekut, olen alati leidnud kasvõi 20 senti, et panna see kaubanduskeskustes asuvatesse kogumiskastidesse. See, kui tead, et oled kedagi toetanud kasvõi veidigi tekitab hea tunde.
Kui jätta kõrvale materiaalne abi, siis igaüks meist saab kindlasti enda ümber olevatele inimestele pakkuda ka toetavat õlga, nõu, armastust või hoolivust. Ka varjupaigast looma või lastekodust lapse enda perekonda võtmine on minu arvates abi, sest see on eriline ja palju muutev suursündmus uue pereliikme elus. Sellist sorti abi ületab kindlasti ka materiaalse, sest selle läbi parandatakse elusid , muudetakse inimesi õnnelikumaks ja kindlustatakse nende tulevikku. Nii nagu psühholoogid, arstid, päästjad või korravalvurid pakuvad enda elukutse raames abi inimestele pakkudes neile enda professionaalsetest oskustest olenevaid võimalusi, oleme ka meie võrdväärsed kuulates ära oma sõbrannade, klassikaaslaste või lihtsalt tuttavate muresid . Olen ise saavutanud oma sõbrannade seas koha inimesena , kelle poole võib alati nõu või abi saamiseks pöörduda. Igas sõpruskonnas leidub kas üks või mitu sellist isikut, kelle puhul kindlasti saab loota asjalikule nõule või jõule. Ka enda positiivsena hoidmine ja komplimentide tegemine on abi, sest see suur ja lai naeratus või kellelegi öeldud hea sõna võib parandada päeva, tuju või mõjuda isegi veel pikemaajaliselt.
Ühes riigis, ühel maakeral koos elavate inimestena peaksime alati kokkuhoidma ja mõtlema ning arvestama üksteisega. Toetudes vanasõnale “Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.”, võib oletada, et inimesed vastastikuselt hästi käitudes tõmbavad ligi ka endale ainult head. Seetõttu, abistades, tuleb alati mõelda selle, et ehk vajad sa ise kunagi abi ja kõik, mis oled jaganud teistega, tuleb sulle ükskord tagasi. Lisaks sellele tekitab teiste aitamine ka üüratult hea tunde.