Raske aga erakordselt ilus keel.
Eesti keel on ilus keel. Seda ei ole öelnud mitte meie- eestlased,
vaid ka välismaalased, kes siin reisimas on käinud ning samuti ka
need, kellele lihtsalt meedib teisi maailmakeeli uurida. Selline
lause, nagu „ üle oja mäele, läbi oru jõele“, kas pole mitte
ilus lause? Selliste kaunite lausetega peaksime meie oma keelt
igapäevaselt rikastama ning väga hoidma, mitte tegema vastupidist.
Eelkõige koolilaste seas on levinud slängisõnad. Need on väga
suureks
ohuks eesti keelele. Igapäevaselt kasutatakse sõnu, mis
pole eestikeelsed ega eestimeelsed. Me ei pane enam seda isegi
tähele, kui me ühte lausesse lausa kolm või neli võõramaist sõna
sisse räägime. Loomulikult pole slängisõnad enam ainult õpilaste
seas levinud, neid kasutavad emad,
isad ,ehitajad,
insenerid ning
isegi õpetajad, kuigi eeldades, et nemad ju võiksid olla lastele
eeskujuks-näidata meile kuidas peab rääkima. Me ju siiski tahame,
et meie keel püsiks peale meid ka veel tuhandeid aastaid.
Lennart Meri rääkis oma esinemiskõnes loo ühest Tšuktšimaal
elavast vanaisast ning tema pojapojast. Neil oli lõbus koos aega
veeta, aga seda seni, kuni nad üksteisega rääkima ei
pidanud-pojapoeg ei osanud oma esivanemate keelt rääkida. Noor
poiss oskas kõike muud-matemaatikat, geomeetriat, kuid nende
oskustega ta vanaisaga ei räägi.
Niisiis ongi tähtis, et me oskaks
ikka oma lähedastega suhelda, isegi siis kui nemad ei ela meiega
samas ajas,kultuuris ja keeles. On oluline oma lähedastega
suhtlemine.
Koos keelega peab ka jääma püsima meie kultuur. Mitte ükski asi
ei saa jääda püsima, kui seda ei hoita, ei uuendata ning ei
kanta edasi järmistele põlvedele. Meie esivanemad, nende esivanemad ning
veel nende esivanemad on ju meile midagi pärandanud. On andnud meile
kultuuri. Kultuuri, mida tuleb hoida ning armastada. Miks me peaksime
seda rüvetama, mitte hoidma? Meie kultuur on loodus, meie ajalugu,
Eesti rahvas ning näiteks tantsupidu. Oleks ju patt ning
ennekuulmatu, kui me ei korraldaks enam tantsupidusid või
laulupidusid. See oleks kuidagi
veider nii meile, kui ka meie
vanematele, see oleks ebaõiglane. Loodame, et ei tule millegi
sellise tunnistajaks olla, mis on olnud koguaeg osa kultuurist ning
järsku see lihtsalt kaoks. Samamoodi on hoonetega, mis on ligi
kakssada või
rohkemgi aastaid vana, kui nüüd keegi lammutaks need
maha või
teeks midagi muud koledat nendega, siis see oleks ju
täiesti kultuuri rüvetamine.
Tugeva riigi aluseks on tugev keel ning kultuur. Kui me hoiame oma
keelt ning rikastame oma kultuuri, siis võime garanteerida tugeva
ning kauakestva riigi. Me ei tohi lasta oma keelel unarusse sattuda.
Peaksime rohkem kasutama nt
lauseid „ ema
hool on kullast kallim“
need ongi ju need
laused , mis muudavad meie keele ilusamaks ning
meile lähedasemaks- vastupidiselt sellele, kui me kasutaks igapäev
lühendatud sõnu, slängisõnu. Proovime ikka meie kultuuri hoida
ning keelt armastada, kuigi öeldakse, et eesti keel on üks maailma
kõige raskematest keeltest. Raske, aga erakordselt ilus.
Kõik kommentaarid