Kirjand eesti keelest ''Raske aga erakordselt ilus keel'' (0)

Raske aga erakordselt ilus keel.
Eesti keel on ilus keel. Seda ei ole öelnud mitte meie- eestlased, vaid ka välismaalased, kes siin reisimas on käinud ning samuti ka need, kellele lihtsalt meedib teisi maailmakeeli uurida. Selline lause, nagu „ üle oja mäele, läbi oru jõele“, kas pole mitte ilus lause? Selliste kaunite lausetega peaksime meie oma keelt igapäevaselt rikastama ning väga hoidma, mitte tegema vastupidist.
Eelkõige koolilaste seas on levinud slängisõnad. Need on väga suureks ohuks eesti keelele. Igapäevaselt kasutatakse sõnu, mis pole eestikeelsed ega eestimeelsed. Me ei pane enam seda isegi tähele, kui me ühte lausesse lausa kolm või neli võõramaist sõna sisse räägime. Loomulikult pole slängisõnad enam ainult õpilaste seas levinud, neid kasutavad emad, isad ,ehitajad, insenerid ning isegi õpetajad, kuigi eeldades, et nemad ju võiksid olla lastele eeskujuks-näidata meile kuidas peab rääkima. Me ju siiski tahame, et meie keel püsiks peale meid ka veel tuhandeid aastaid.
Lennart Meri rääkis oma esinemiskõnes loo ühest Tšuktšimaal elavast vanaisast ning tema pojapojast. Neil oli lõbus koos aega veeta, aga seda seni, kuni nad üksteisega rääkima ei pidanud-pojapoeg ei osanud oma esivanemate keelt rääkida. Noor poiss oskas kõike muud-matemaatikat, geomeetriat, kuid nende oskustega ta vanaisaga ei räägi. Niisiis ongi tähtis, et me oskaks ikka oma lähedastega suhelda, isegi siis kui nemad ei ela meiega samas ajas,kultuuris ja keeles. On oluline oma lähedastega suhtlemine.
Koos keelega peab ka jääma püsima meie kultuur. Mitte ükski asi ei saa jääda püsima, kui seda ei hoita, ei uuendata ning ei kanta edasi järmistele põlvedele. Meie esivanemad, nende esivanemad ning veel nende esivanemad on ju meile midagi pärandanud. On andnud meile kultuuri. Kultuuri, mida tuleb hoida ning armastada. Miks me peaksime seda rüvetama, mitte hoidma? Meie kultuur on loodus, meie ajalugu, Eesti rahvas ning näiteks tantsupidu. Oleks ju patt ning ennekuulmatu, kui me ei korraldaks enam tantsupidusid või laulupidusid. See oleks kuidagi veider nii meile, kui ka meie vanematele, see oleks ebaõiglane. Loodame, et ei tule millegi sellise tunnistajaks olla, mis on olnud koguaeg osa kultuurist ning järsku see lihtsalt kaoks. Samamoodi on hoonetega, mis on ligi kakssada või rohkemgi aastaid vana, kui nüüd keegi lammutaks need maha või teeks midagi muud koledat nendega, siis see oleks ju täiesti kultuuri rüvetamine.
Tugeva riigi aluseks on tugev keel ning kultuur. Kui me hoiame oma keelt ning rikastame oma kultuuri, siis võime garanteerida tugeva ning kauakestva riigi. Me ei tohi lasta oma keelel unarusse sattuda. Peaksime rohkem kasutama nt lauseid „ ema hool on kullast kallim“ need ongi ju need laused , mis muudavad meie keele ilusamaks ning meile lähedasemaks- vastupidiselt sellele, kui me kasutaks igapäev lühendatud sõnu, slängisõnu. Proovime ikka meie kultuuri hoida ning keelt armastada, kuigi öeldakse, et eesti keel on üks maailma kõige raskematest keeltest. Raske, aga erakordselt ilus.