Kiriku roll keskajal (4)

Millist rolli etendas kirik keskaja ühiskonnas?
Katoliku kiriku võim hakkas kujunema juba Rooma riigis, kui see legaliseeriti 4. sajandil. Algul toimus üldine maapiirkondade kristianiseerimine, seejärel alustasid oma tööd ka vabatahtlikud misjonärid, kelle ülesandeks oli mitte ainult kristluse kui usu levitamine, vaid ka paavsti tähtsuse tõstmine ilmaliku rahva seas. Kui suureks võis aga kujuneda paavsti ja kiriku võim keskaja ühiskonnas ning milliste meetoditega püüti kiriku tähtsust suurendada?
Kuna kirik oli keskaja rikkaim organisatsioon , võib oletada, et kiriku võimsus hakkas kasvama eelkõige majandusliku tõusu pärast. Peamisteks sissetulekuallikateks olid kirikukümnis ja igasugused võimalikud annetused, mida kingiti kirikule, et vabaneda patukoormast ning hiljem pääseda taevariiki. Alates 11. sajandist hakati müüma ka indulgentse ehk patulunastuskirju, mis samuti omakorda tõstsid katoliku kiriku sissetulekut. Tundub, et keskaja inimesed olid liiga usklikud, kohati ka naiivsed, et lasid oma enda raha eest kõik oma patud kinni maksta. Kirik aga kasutas seda meelsasti ära ja leiutas üha uusi finantseerimisvõimalusi.
Keskaja inimesed peetsid kirikut ja selle pead ehk paavsti oluliseks, kuna paavsti autoriteet oli kasvanud tänu „Piibli õigele tõlgendusele”, mille järgi on paavst sõltamatu isik, kellele kuulub terve vaimulik võim. Ajaga soovisid paavstid taotleda oma võimu ka ilmaliku ülemvõimu üle. Katsed allutada keisreid ja kuningaid viisid aga sageli teravate konfliktideni. Nii tekkis tuntud investituurtüli Saksa- Rooma keisri Heinrich IV ja paavst Gregorius VII vahel. Paavst seletas oma käitumist sellega, et soovib lõpetada keisri õigust ise määrata ametisse piiskoppe. Muidugi polnud keiser sellega nõus. Kõigel on piirid. Paavst oli see-eest veendunud, et tal on õigus kandideerida ka rohkemale ning nõuda rohkemat. Kas vale piiskopite määramine pole mitte piisavalt suur põhjus kõigi poolt tunnustatud isiku jaoks, kes soovib laiendada oma võimu ning leida võimalikult palju pooldajaid ?
On olemas fakt, et lihtrahvas kannatas kiriku ja paavsti mõju all rohkem kui keegi teine. Sisimas nad võib-olla isegi kartsid kirikut. Kõikvõimalikud ähvardused katoliku kiriku poolt panid inimesi kartma Jumalat, seega ka kirikut ennast, kuna just kirik oli ainuke võimalus Jumalaga suhtlemiseks, nn. vahelüli, mis kandis edasi Jumala sõna. Pattudest pääsemiseks oli kirik teostanud 7 sakramenti, mida igaüks pidi elu jooksul ära täitma. Sinna kuulusid ristimine , leeritamine, laulatamine, armulaud, piht , viimne võidmine ja preestriks pühitsemine. Piisavalt palju tegevust terveks eluks. Sünnist surmani ning nii kogu aeg.
Neid aga, kes kirikule kuuletuda ei soovinud või kaldusid kõrvale kristlikust õpetusest, ootas karm karistus , mida tol ajal nimetati inkvisitsiooniks. Ketserid protesteerisid eelkõige kiriku rikastumise ja ilmaliku võimu taotlemise vastu, selle eest neid loomulikult ka vihati. Inkvisitsioonikohuse käigus püüti välja selgitada ketsereid ja nõidasid, neid üle kuulata ning vajadusel karistada tuleriidal. Tuntud inkvisitsiooniohver 15. sajandist on prantslanna ja kangelane Jeanne d´Arc, kelle alatu kohtuprotsess lõppes traagiliselt nii neiu enda kui ka kõigi tema pooldajate jaoks. Selliseid õnnetuid inkvisitsioonikohtu ohvreid oli keskajal tuhandeid. On vaieldav, kummal poolel oli õigus tolle aja arusaamade järgi, tänapäeval aga kannatatake erinevate maailmavaadete või religiooni eelistuste pärast palju vähem või ei kannatata üldse.
Toetudes eelöeldule võib märgata, et kiriku roll keskaja ühiskonnas oli väga suur ja võimas. Paavst kui kirikupea ning kõik tema kaaskondlased mõjutasid nii lihtinimesi kui ka keisreid ja kuningaid, et suurendada oma võimu ja jõukust. Kahjuks aga ei seisne piibliõpetus kristlusest selles, et endale rikkust ja vara hankida, vaid Jumalat austada ja armastada .
Jelizaveta Dokutšajeva