Sellist nõudmist paavsti poolt võib pidada samuti täiesti normaalseks, sest tulutoovaid vaimulike kohti sai lausa raha eest. Keisirile jäi see aga arusaamatuks ning pidas selliseid nõudmisi võimu piiramiseks. Seega võib väita, et raformidest ei saanud oma täit tahtmist ei kirik ning veel vähem ilmalik võim. Tulemuseks oli vaid suur ilmaliku- ja vaimuliku võimu kaugenemine ning tülide jätkumine. Samuti kaotas riik sissetulekuallikaid, mis andis tunda ühiskonna heaolus. Ilamliku- ja vaimuliku võimu tüli jõudis haripunkti 1076. aastal, kui keiser Heinrich IV tagandas paavst Gregorius VII. Vastukaaluks kuulutas Gregorius VII tagandatuks keiser Heinri. Nüüd kui tüli oli sedavõrd suur ning ametis ei olnud ei keisrit ega paavsti kannatas riik ja kiriku elu tohtutl, sest puudus isik, kes juhiks neid. Lahendus sellisele segadusele tuli aga peagi. Rahvas, täpsemalt ülikud toetasid paavsti ning keisrit ähvardati ametist kõrvaldada
annaabi.ee 
