tuhkpihlaks ainult Saaremaa lääneosas. Harilik pihlakas on tavaline ja temast ongi järgnev jutt. Pihlakas kasvab väikese puu või põõsana siin ja seal, omaette metsi ta ei moodusta. Kasvupaiga suhtes on pihlakas väga vähenõudlik. Joonis. 1 Pihlapuu õhtupäikeses Pihlaka koor on sile ja läikiv. Lehed koosnevad (foto internetist) väikestest rootsu külge kinnituvatest lehekestest. Sügisel söövad pihlaka marju paljud linnud, eriti rästad. Linnud kannavad edasi ka pihlaka seemneid. Pihlakas istutatuna kaitseb läheduses maja, peret ja karja. Pihlaka oks peletab kodukäijaid. Sensitiivid kasutavad pihlakast pendlit. Joonis 2. Kevadised õied (foto Sirje Kõresaare erakogust) Joonis 4. Noor pihlapuu Uulu k., Pärnumaal Joonis 3. Sügisene marjakobar Joonis 4. Noor pihlapuu Uulu k., Pärnumaal
Põllurull Rulli otstest ulatuvad välja raudpulgad, mis kinnituvad raami külgpuude aukudesse. Külgpuud olid ühendatud mõlemast otsast peale ja alla löödud lauaga. Rullid olid valmistatud puidust. Esimesed põllurullid tuli kasutusele 19. sajandi lõpul, need olid raamita ja siledast puust kerega. Hiljem, 20 saj algul kasutati Eestis ka raamiga ja istmekohaga keerulisemaid põllurulle. Raske rull tagas mullakamakate purustamise ja tasandamise. Rullimine aitab niiskusel mulda tungida, parandades veevarustust. Mida tihedam on muld seda paremini säilitab ta vett ning ei lase veel nii kiiresti ära imbuda ja aurustuda. Sellepärast on hiljem taimede kasv parem ja taimkate tihedam. Veel aitab rullimine kaasa võitluses nälkjate vastu. Kevadine rullimine aitab mulda kokku suruda ja talvekahjustusi vähendada, rullimine tegi mulla tihedamaks siis ei pääsenud külm nii sügavale maapinda ja ei kahjustanud taimi. Mulda rullitakse külvijärgsel perioodil. ...
Kingnokal on massiivne nokk ja ta kaevab kopskalu mudast välja. Mõnikord ootab ta vaikselt, et saada kätte kala või konna. Iibised ja flamingod kurnavad pea küljelt küljele liigutades veest ja mudast endale toitu. Suled Keha katvad kohevad udusuled aitavad paljudel täiskasvanud lindudel püsivat kehatemperatuuri säilitada. Udusuled paiknevad teiste, tugevamate sulgede all, mis kaitsevad neid sileda veekindla kihina. Iga kattesulg koosneb sadadest suleroole kinnituvatest udemetest. Saba lähedal moodustub lindudel erilist õli, mida nad nokaga sulgedele kannavad, et neid veekindlaks muuta. Igal udemel on hulgaliselt ebemeid, mis omavahel haakudes säilitavad sule kuju. Sulgi korrastades paneb lind lahtihaakunud ebemed oma kohale tagasi. Pulmamäng Kõik loomad püüavad paarilise otsimiseks vastassugupoole tähelepanu köita. Seda nimetatakse pulmamänguks. Erinevad linnud kasutavad peibutamiseks väga erinevaid vahendeid:
poolde. Siis pumpab süda hapnikurikka vere suurtuisksoone ehk aordi kaudu välja. Aordist läheb veri edasi kõikidesse kehaosadesse. 6. Hingamine Tavaliselt me hingamise peale ei mõtle. See toimub automaalselt, tänu ajust saadetud signaalile. Hingamise juhtimise keskus asub piklikajus, kus seljaaju liitub peaajuga. Kuna kopsud ei saa ise liikuda, sõltub hingamine lihastest: kuplitaolisest vahelihasest kopsude all ja roietele kinnituvatest lihastest rindkere ümber. Sissehingamiseks tõmbab osa lihaseid rinnakorvi laiemaks ja vahelihas surub kõhu elundeid alla. Rinnaõõne maht suureneb ja seal 4 tekib vaakum, mis venitab kopsud välja ning imeb õhu kopsudesse. Väljahingamisel ühed lihased lõtvuvad, teised ahendavad rinnakorvi. Vahelihas lõtvub ja tõuseb ülespoole. Elastsed kopsud tõmbuvad kokku ja õhk surutakse välja. joonis: Inimese skelett KASUTATUD KIRJANDUS 1
Emastel on viimane tagakehalüli väljasopistatav (Haberman, 1968). Suguelundid paiknevad jooksiklastel tagakeha lõpposas, kujutades endast torujaid liigestatuid organeid, mille tähtsama osa moodustavad munasarjad emastel ja raiad isastel. Mõlemad on paarilised. Raiad on ühe folliikuliga päsmalaadiliselt kokkukeerdunud ja neist väljuvad seemnejuhad ühinevad jämedamaks paiskejuhaks. Paiskejuha tipus asub suguti. Munasarjad koosnevad munajuhale kinnituvatest ovarioolidest, milles valmivad munarakud, ümbritsetult toiterakkudega. Mõlemad munajuhad liituvad üheks, mis avaneb avarasse tuppe. Tupe eesoas avaneb seemnehoidla, kuhu talletatakse isase seeme sugsakti ajal (Haberman, 1968). 3 Jooksiklaste vastsed on samuti rööveluviisiga. Keha on neil painduv ja piklik. Tagakeha tipil kaks lülilist jätket. Vastsetel on lõuad sama võimsad kui täiskasvanud putukatel, aga natukene
- palju vaatepunkte - ümberpööratud perspektiiv - aja- ja ruumipidevuse puudumine - anda vaatajale selge ülevaade. Jätkuv miniatuurmaali areng - Piiblid, kroonikad, rüütliromaanid. Tahvelmaal hakkab levima just hilisgooti perioodil. 14-15 sajandil kasutatakse tahvelmaali just altarite juures. Levinuim selleaegne altaritüüp on tiibaltar - hilisgooti altari tüüp, mis koosneb predellast, korpusest, selle külge kinnituvatest tiibadest ja vahel pealmikust. Tiibu võib olla mitu paari, nende avamise ja sulgemisega oli võimalik näidata erinevaid ikonograafilisi kompositsioone vastavalt liturgilistele vajadustele. (Nt. Tallinna Mustpeade altar Niguliste kirikus). 1. keskosa ehk korpus 2. tiib 3. predella 4. mensa
(värvilised) 88. maasikas LIHTNE ÕIEKATE e. perigoon- õiekattelehed ühesugused, enamasti värvilised 89. tulp ARILL E. SEEMNERÜÜ KÄBI on okaspuude paljunemisorganite kogumik. Käbid on ühesoolised 172. isaskäbide kogumik Isaskäbid on tihedad moodustised eelmise aasta pikkvõrse alusel, soomuste kaenlas tekivad tolmuterad 173. mänd noor emaskäbi Emaskäbi koosneb teljest ja sellele kinnituvatest kattesoomustest, millede kaenaldes seemnesoomuste peal moodustuvad seemned. Emaskäbid tekivad pikkvõrse tippu. 174. kuusk lihakas käbi "kadakamari" e. marikäbi kadaka emaskäbi soomused muutuvad lihakaks 175. jugapuu seemet ümbritse lihakas seemnerüü e. arill jugapuul korralikke emaskäbisid pole 176. AVAVILI SULGVILI on vili, mis seemnete valmides ei avane ja kukub maha koos seemnetega puitunud viljakestaga kuivvili, mille viljakest pole seemnega kokku kasvanud
Kattekarvad kaitsevad lehte intensiivse päikesekiirguse ja liigse transpiratsiooni eest. Täiskasvanult on need surnud, õhuga täitunud ja paistavad seetõttu valgete või hallidena. *Lihtsamad kattekarvad on üherakulised liht- ja tähtkarvad, viimastel on karva ülaosa tähtjalt harunenud. *Mitmerakulised karvad jagatakse: -üherealisteks - harunenuteks - soomuskarvadeks- Soomuskarv koosneb lühikesest jalast ja sellele kilpjalt kinnituvatest kitsastest rakkudest. - sammaskarvadeks. Sammaskarv kujutab endast tihedasti üksteise vastu liibunud peente karvade kimpu. *Olenevalt sellest, millise ilme annavad kattekarvad taimeosale, eristatakse siid-, ude-, taker-, vilt- ja karekarvu. *Haakekarvad on ühe- või mitmerakulised, tugevate rakukestadega. Neid leidub näiteks viljadel ja toele haakuvatel nõrkadel vartel. *Näärmekarvad koosnevad ühe- või mitmerakulisest jalast ja peast. Karvapea toodab mitmesuguseid eritusaineid.
Viltkarvad n Douglase enelas Karekarvad n harilik jalakas Soomuskarvad n astelpaju Tähtkarvad n deutsiad Kattekarvade jaotumine Haakekarvad on tugevad kõverdunud või terava tipuga karvad n lõhnav vaarikas Näärmekarvad on elusrakkudega ja toodavad eeterlikke aineid Lehtede jaotumine Lihtleht koosneb ühest lehelabast ja leherootsust, sügisel langeb leht tervikuna n arukask Liitleht koosneb pearootsust ja sellele üksikult iseseisva rootsuga kinnituvatest lihtlehtedest, mis sügisel langevad osadena Liitlehtede jaotumine Sulgjad liitlehed a) paaritusulgjad n pihlakas, saar b) paarissulgjad n suur läätspuu Sõrmjad a) kolmetised n liblikõielised b) neljatised n väike läätspuu c) viietised n metsviinapuu Lehekujud Soomusjas n elupuu, hiibapuu Okas n mänd, kuusk, nulg Lineaalne n eerika Süstjas n enelas, liguster Elliptiline n harilik toomingas, laukapuu Lehekujud
Rukis Rukis pärineb Aasia edelaosast, teiste sealt pärinevate teraviljadega võrreldes hakati teda kasutama suhteliselt hilja. Eesti praegusel territooriumil kasvatati rukist juba 4...5. sajandil alepõldudel ning 11. sajandist alates kolmevälja-külvikorras. Kultuuris kasvatatakse ainult harilikku rukist, millel on tali- ja suvivormid. Rukki kõrs on 90...200 cm pikkune ja 3...6 sõlmevahega. Pea koosneb lülilisest peateljest ja sellele kinnituvatest kaheõielistest (harva kolmeõielistest) pähikutest. Rukis on paljasteraline (valmimisel eralduvad terad sõkaldest). Eesti rukkis on keskmiselt 9...10% proteiini, 1...2% rasva, 2...3% kiudu ~70% lämmastikuta ekstraktiivaineid ja 2..3% tuhka. Peamiselt valmistatakse rukkist leiba jt. pagaritooteid kuid temast tehakse ka õlut, viina, viskit ning kasutatakse biokütusena. Rukki söödavus ei ole nii hea kui odral ja nisul, seetõttu ei sobi
kaitseb sõlmevahe õrna kasvavat osa vigastuste eest. Kohas, kus lehelaba läheb üle lehetupeks, asuvad keeleke ja kõrvakesed. Keeleke asetseb tihedalt vastu kõrt ning kaitseb seda tuule käes kõikumisel hõõrdumise eest ja hoiab ära vee tungimise kõrre ja lehetupe vahele. Kõrvakesed aitavad lehetupel kõrre ümber kinnituda. Õisik. Koosneb pähikuist. Nisu õisikut nimetatakse peaks. Pea koosneb kõrre jätkuna arenenud lülilisest peateljest ja selle astmetele kinnituvatest pähikutest. Peatelje igale lülile kinnitub nisul üks pähik. Pähik. Pähik koosneb nisul 3...5 õiest ja pähiku alusel paiknevast liblest.Üks libledest asub kõrgemal, seda nimetatakse siselibleks, teist aga välislibleks. Nende vahel on õied. Õis. Õiel asuvad välissõkal ja sisesõkal. Sisesõklal on kaks andrut. Sõkalde vahel asub emakas ja kolm tolmukat. Õisiku diferentseerimine algab juba kõrsumisfaasis, mistõttu sel
Lisaks söödapeedile kasutatakse ka poolsuhkrupeeti, söödakaalikat, söödanaerist. Juurvilju kasutatakse loomasöödaks siiski suhteliselt vähe, sest nende kasvatamine on töömahukas. 26. Piima teke ja väljutamine Piim tekib udaras, mis evolutsiooniliselt on välja kujunenud nahakoest. Täpsemalt toimub piimaloome piimanäärmetes, mis koosnevad piima viimajuhadest ja nende külge kinnituvatest miljonitest mikroskoopilise suurusega moodustistest ehk alveoolidest. Udar sisaldab rohkesti närvilõpmeid, mis teeb selle tundlikuks mitmetele ärritajatele. Selline tundlikkus soodustab piima väljutus ehk sõõrdumisrefleksi vallandumist. Lüpsil asendavad looduslikke ärritajaid udara ettevalmistus, lüpsiga kaasnevad heli ja nägemisaistingud. Lehma erutavad puuteaistingud kanduvad udara närviretseptoritelt piki närve ja seljaaju ajju, kuhu
Kattekarvad kaitsevad lehte intensiivse päikesekiirguse ja liigse transpiratsiooni eest. Täiskasvanult on need surnud, õhuga täitunud ja paistavad seetõttu valgete või hallidena. Lihtsamad kattekarvad on üherakulised liht- ja tähtkarvad, viimastel on karva ülaosa tähtjalt harunenud. Mitmerakulised karvad jagatakse üherealisteks, harunenuteks, soomus- ja sammaskarvadeks. Soomuskarv koosneb lühikesest jalast ja sellele kilpjalt kinnituvatest kitsastest rakkudest. Sammaskarv kujutab endast tihedasti üksteise vastu liibunud peente karvade kimpu. Olenevalt sellest, millise ilme annavad kattekarvad taimeosale, eristatakse siid-, ude-, taker-, vilt- ja karekarvu. Haakekarvad on ühe- või mitmerakulised, tugevate rakukestadega. Neid leidub näiteks viljadel ja toele haakuvatel nõrkadel vartel. Näärmekarvad koosnevad ühe- või mitmerakulisest jalast ja peast. Karvapea toodab mitmesuguseid eritusaineid.
moodustavad peamise rohustu. Eestis umbes 135 liiki. * Kõrreliste ja lõikeheinaliste evolutsioon on toimunud tõenäoliselt rööbiti, ja seda liilialaadsete õie reduktsiooni teel, koos üleminekuga tuultolmlemisele. * Ühe- või mitmeaastased rohttaimed. * Kõrreliste õied on väheseõielisteks pähikuteks ja neid omakorda mitmesugusteks liitõisikuteks koondunud. Liittähk ehk liitpea, mis koosneb õisikuraole kinnituvatest raota või väga lõhiraolistest pähikutest, on näit rukkil, odral; pööris on kaeral; pööristähka ehk pöörispead näeme timutil, kobarat helmikul. Iga pähik koosneb ühest kuni kümnest kahesugulistest õitest. Iga õie alusel on vastakuti kaks sõkalt, millest alumine, välisõkal on suurem ja tihkem ning katab servadega ülemist . paljude kõrrelistel on välisõklal selle tipult, keskelt või aluselt väljuv ohe. Ohete pikkus kõigub eri liikidel 0,5-50 cm, samuti on nende
Apofüüs rombjas, tömp või teravatipuline. Seemnete varisemine algab tolmlemisest ülejärgmise aasta aprillis (peamine varisemine on mais). Tolmlemisest kuni seemnete valmimiseni kulub umbes 18 kuud. Harilik mänd õitseb okaste intensiivseima kasvu perioodil mai lõpul, juuni algul. Kollased isaskäbid asetsevad kogumikena pikkvõrsete alusel. Punakad emaskäbid ilmuvad ühe- või kahekaupa pikkvõrsete tippu. Iga käbi koosneb teljest ja sellele spiraalselt kinnituvatest soomustest. Kollastes käbides valmivad tolmuterad, punakates seemnealgmed. Nii isas- kui ka noored emaskäbid on algul pisikesed, kõigest 56 mm pikkused. Isaskäbi soomuse alaküljel on kaks tolmukotti tolmuteradega. Ühel puul valmivad tolmuterad © Ivar Sibul 2007 2012. DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD 29 ja seemnealgmed väikese ajanihkega: nii ei saa tolmuterad viljastada
toimel (lihaste kontraktsioonid, hingamisliigutused, udara õõtsumine lehma liikumisel). · Lümfotsüütide sisalduse tõttu on lümfil väga oluline osa udarapõletike profülaktikas ja ravis. · Lümfi liikumist soodustab muuhulgas udara massaaz, mis suurendab lümfotsüütide liikuvust ja selle kaudu organismi vastupidavust mastiidile jt udarahaigustele Näärmed ja viimasüsteem · Piimaloome toimub piimanäärmetes, mis koosnevad piima viimajuhadest ja nende külge kinnituvatest miljonitest mikroskoopilise suurusega moodustistest ehk alveoolidest. · Nende suurus on 50350 µm olenevalt sellest, kui suures ulatuses on need täitunud piimaga. · Alveoolide seina moodustavad tihedalt üksteise kõrval paiknevad epiteelirakud ehk laktotsüüdid (näärmeepiteel). · Alveoolide laktotsüütidest seina ümbritseb müoepiteelrakkude ja kapillaaride võrgustik. · Alveooli sisemusse moodustuvat tühimikku nimetatakse alveoolivalendikuks
annaabi.ee 
