Kiirusvõime ja nende arendamise metoodika (0)

Tallinna Lilleküla Gümnaasium
KIIRUSVÕIMED JA NENDE ARENDAMISE METOODIKA
Koostas: Ronald Badendick
Õpetaja: Meelis Rum
SISUKORD
3 Kiirusvõimed ja nende arendamise metoodika
4 Reaktsioonikiiruse arendamise metoodika
5 Stardikiirenduse arendamise metoodika
5 Kiirusvõimete testimine
7 Kasutatud kirjandus
Kiirusvõimed ja nende arendamise metoodika
Kiirus on võime sooritada liigutust või liikumist lühikese ajaga . Eristatakse kiirusomaduste avaldumise
elementaarseid ja kompleksseid vorme.
Kiiruse elementaarseid vorme on kolm:
1) reaktsioonikiirus,
2) üksikliigutuse kiirus (ilma olulise välise vastupanuta),
3) liigutuste sagedus.
Nimetatud kiiruse avaldumise elementaarsed vormid on oma olemuselt suhteliselt iseseisvad ja üksteisest sõltumatud.
Kiiruse komplekssed vormid on elementaarsete vormide seostumise tulemus ja väljenduvad distantsikiiruse
säilitamises, stardikiirenduses, spurtides võistluste käigus jne. Sportlikule treeningule on iseloomulikud
neli spetsiifi list kiirustöö režiimi:
1) atsükliline – avaldub ühekordse kontsentreeritud plahvatusliku pingutusena suhteliselt pikkade puhkepauside
juures;
2) stardikiirendus – väljendub kiiruse kiires tõstmises mingist lähteasendist võimalikult lühikese aja jooksul;
3) tsükliline – on seotud kõrge (optimaalse) kiiruse säilitamisega distantsil;
4) vahelduv – sisaldab endas kolme eespool mainitud režiimi.
Kokkuvõtlikult võime rääkida järgmistest kiiruse liikidest: reaktsiooni- ehk reageerimiskiirus, stardikiirendus,
maksimaalne kiirus ja kiiruslik vastupidavus.
Selleks et kiirusvõimet efektiivselt arendada, on vaja kõigepealt teada, millest sõltub kiirus kui liigutuslik ehk
kehaline võime.
Kõige üldistatumalt:
• närviprotsesside liikuvusest ja koordinatsioonist,
• lihaskiudude tüübist ja nende protsendist lihases ,
• maksimaalse ja kiirusliku jõu tasemest,
• energiavarudest lihases ning nende mobilisatsiooni tempost,
• lihaste elastsusest ja viskoossusest,
• tahtepingutusest,
• tehnika täiuslikkusest.
Kahtlemata on kiirusvõimete kompleksse täiustamise kõige efektiivsemaks vahendiks võistlusharjutuse sooritamine
maksimaalse või sellele lähedase kiirusega. Selline moodus esitab aga organismile äärmiselt suuri nõudeid,
eeldab head tehnilist, funktsionaalset ja mobilisatsioonilist (kokkuvõtvat) valmisolekut. Seepärast on võistlustingimustele
lähedaste režiimide kasutamine soovitav alles teatud ettevalmistuse etappidel . Põhimõtteliselt on vaja
esmalt luua eeldused kiiruse avaldumiseks, alles seejärel kasutada maksimaalseid kiirustreeningu režiime.
Reaktsioonikiiruse arendamise metoodika
Sportlase reageerimist liigutusliku tegevuse alustamiseks võib skemaatiliselt ette kujutada kui liigutuslikku
reaktsiooni, mis koosneb peiteperioodist ja motoorsest ehk liigutuslikust komponendist. Reageerimise peiteperiood
koosneb ajju tuleva informatsiooni (näiteks stardipauk) aktiivsest vastuvõtmisest, tema eesmärgipärasest
ümbertöötamisest ja vastavate vastusliigutuste ülesehitusest (näiteks kiire lähtumine stardipakkudelt). Reaktsioonikiiruse
täiustamise metoodikas lähtutakse analüütilisest lähenemisest: algul täiustatakse eraldi motoorset
komponenti (liigutuste tehnikat ) ja peiteperioodi aega, edasiselt parandatakse koordinatsioonilist koostööd peiteperioodi
ja reaktsiooni motoorse komponendi vahel. Võistlustegevuse käigus reageerib sportlane liikuvatele
objektidele (pall, partner , vastane jt), aimates ette nende ruumilisi ja ajalisi ümberpaiknemisi, mis asuvad tema
nägemise, kuulmise jm väljas, aga ka ekstrapoleerib enda tegevust varasemate kogemuste põhjal ilma nägemisvõi
teiste retseptorite kontrollita . Põhimõtteline üldmetoodiline suunitlus seisneb liht- ja diferentseeritud (valikuliste)
reaktsioonide järjestikuses täiustamises:
1) vähendada vastuvõtu motoorse komponendi aega,
2) vähendada peiteperioodi aega,
3) täiustada ajalist ja ruumilist koostööd etteaimamisoskuse parandamiseks.
Stardikiirenduse arendamise metoodika
Stardikiirenduse energeetiliseks aluseks on maksimaalne alaktaatne võimsus. Sellest tulenevalt on stardikiirenduse
arendamise metoodikas põhirõhk plahvatusliku jõu arendamisel, kusjuures arvestatakse võistlusharjutuse
liigutuslikku spetsiifi kat. Näiteks kiirjooksjal on selle ülesande lahendamiseks peale stardikiirenduste väga kasulikud
ka paigalthüppeharjutused – kolmik , viisik jt ning plahvatusliku iseloomuga jõuharjutused tõstekangi jms
vahenditega.
Kiirusvõimete testimine
Kiirusvõimete erinevad komponendid (reaktsioonikiirus, liigutuste kiirus ja liikumiskiirus ) on suhteliselt iseseisvad.
Seetõttu on ka kiirusvõimete testid küllaltki spetsiifi lised.
Reaktsioonikiirust saab hinnata reageerimise ajaga heli või valgusärritajale. Testimisel tehakse viis katset, millest
parim ja halvim jäetakse välja ning tulemuseks loetakse järele jäänud kolme katse keskmine näit.
Liigutuste sageduse kaasaegseks määramiseks on sobiv kasutada videotehnikat. Teades sekundis võetud kaadrite
arvu, saame määrata liigutuste vaheldumise kiirust (sagedust). Lihtsaks mooduseks sammusageduse hindamisel
on sammude arvu lugemine mingil distantsilõigul koos samaaegse selle lõigu läbimise aja fi kseerimisega. Saame
leida sammusageduse ühes sekundis. Üsna levinud käte liigutuskiiruse testiks on nn koputamistest. Kümne
sekundi vältel koputatakse maksimaalse sagedusega paberilehele ning seejärel loetakse saadud punktikeste arv.
Lähtekiirenduse testiks kasutatakse 30 m jooksu püstilähtest. Elektriline ajamõõtja käivitub jala liikumahakkamise
momendist.
Maksimaalse kiiruse testiks kasutatakse 20 m või 30 m jooksu lendlähtest elektrilise ajavõtuga (0,001 sek täpsusega).
Kiirusliku vastupidavuse hindamiseks on võimalused suhteliselt tagasihoidlikud, sest tavalised testimistingimused
ei taga küllaldast motivatsiooni. Seetõttu soovitatakse sprinteritel määrata viimase 30 m läbimise aeg 100 m
või 200 m jooksu ajal.
Laboratoorsetes tingimustes on võimalik kiirusomadusi hinnata nende aluseks olevate energiamehhanismide
võimsuse ja mahutavuse määramise põhjal. Levinud testid on Margaria trepitest ( anaeroobse alaktaatse võimsuse
hindamine) ja Bosco üheminutiline hüppetest (laktaatse võimsuse ja mahutavuse hindamine). Kiiruslikku
vastupidavust saab hinnata vere laktaadi kontsentratsiooni ja pH taseme põhjal.
Oluline on koos kiirusvõimete hindamisega testida ka jõuvõimeid. Nende testide omavaheline võrdlemine aitab
hinnata kiiruse üksikkomponentide taset. Kui näiteks kiirusliku jõu tase on hea, aga kiirus kehv , võib olla põhjuseks
halb tehnika. Kui aga kiirus on hea ja kiirusliku jõu tase kehv, tuleb enam tähelepanu osutada jõutreeningule,
et luua võimalusi kiiruse parandamiseks.
Kasutatud kirjandus
https://docs.google.com/viewer?a=v&q=cache:0EyDEVy_M0cJ:treener.eok.ee/dokument_open.php?dokument_id%3D301%26SESSION_OIS%3Docslqvktmsczjigs+kiirusv%C3%B5imed+ja+nende+arendamise+metoodika&hl=et&gl=ee&pid=bl&srcid=ADGEEShBOSARnHDi3Ei4nK905qjbGH_fbzSOmAH_-Ev2e9jJTr0MM1lUQ-FkfKMO-1a0I9nFWQSX3iiZC-81ZJDbRy_wDlIgm5yOPprYJMt1QrhLGVtpMu7ZyyeWzLLdLuJrIpe66q72&sig=AHIEtbQ5AyhBMgW6DjRegIzB-uD3WDo7Ng
http://et.wikipedia.org/wiki/Kiirus