Nõukogude Eesti 1. Nõukogude okupatsiooniaparaat. 1944. a kehtestati Eestis taas Nõukogude võim. Okupatsiooniaparaadi kolm peamist osa olid: · EK(b)P 1957.a EKP. Parteid juhtis N. Karotamm - EKP keskkomitee esimene sekretär. Kõik vabariiki puudutavad otsused tehti EKP keskkomitees, kuid suunised tulid Moskvast. · Täidesaatev võim kuulus ENSV Rahvakomissaride nõukogule, mis 1946.a kandis nime ENSV Ministrite nõukogu. · Seadusandlik võim kuulus ENSV Ülemnõukogule, mis ametlikult pidi olema kõrgeim riigivõimuorgan, kuid tegelikult oli kõige väiksema tähtsusega võimu organ nõukogude ühiskonnas. Ülemnõukogu saadikud pidid heaks kiitma juba varem valmis tehtud otsuseid
Uut haldusüksust asus juhtima Jaan Poska. Esimest korda oli eestlaste asuala ühendatud ühtseks haldusüksuseks, mida ka juhtisid eestlased: amentikud asendati venelastega, toimusid Maanõukogu valimised, eesti keel kuulutati ametlikuks keeleks, hakati looma Eesti rahvusväeosi. Enamlaste riigipöörde käigus sai kõrgeimaks valitsuseks Eestimaa Nõukogused Täitevkomitee. Tegelikuses oli komitee tegevus küll üsnagi piiratud, sest olulisemad otsused võeti vastu keskkomitees Petrogradis. Omavalitsused asendati enamlaste kontrolli all olevate töörahva saadikute nõukogudega. Miilitsa asemele asus Punakaart ja rahvusväeosi püüti asendata Punaarmee üksustega. Kohtute asemele rajati tribunalid, mis eirasid kõiki seadusi. Kujunes välja ühe partei diktatuur. Tugev tsensuur. Algas baltisakslaste ja eesti rahvuslaste arreteerimine. Majandusreformid algasid pankade riigistamisega. Hiljem ka suuremad ettevõtted. Kogu maa kuulutati riigi omandiks.
Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sisevägede juht kindralleitnant Pjotr Burmak (1901- 1973). 5. märtsiks selgus Eesti NSV SM-i järelpärimiste tulemusena, et Siberi tööstuspiirkondadesse on võimalik majutada täpselt 29 467 perekonda, mis tegelikult juba NSVL MN otsusega nr.390-138ss paika pandud suurusjärku silmas pidades oli muidugi ennustatav tulemus. Kõik tähtsamad otsused langetatigi Moskvas ÜK(b)P) Keskkomitees. "Priboi" üldiseks juhtimiseks paigutati Riiga operatsiooni staap, eesotsas NSVL RJM ministri 1. asetäitja kindralleitnant Ogoltsoviga "Priboi" kavatseti Baltikumis läbi viia ühe päeva jooksul. Eestis olid plaanid 17. märtsiks lõplikult valmis ning kõigisse maakondadesse komandeeriti EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikud, kes pidid suunama kohalike allasutuste tööd. ENSV SM-il tuli
1913. Aastal Molotov arreteeriti uuesti ja küüditati Irkutski, kuid 1915. Aastal ta põgenes ja naases pealinna. VARAJANE KARJÄÄR 1918. aastal saadeti Molotov Ukrainasse võtmaks osa niinimetatud kodusõjas (Ukraina-Nõukogude Liidu sõda aastatel 1918-1921). Kuna ta ei olnud sõjamees, ei võtnud Molotov võitlusest osa. 1920. Aastal sai ta Ukraina radikaalide erakonna Keskkomitee sekretäriks. Lenin kutsus ta tagasi Moskvasse 1921. aastal, edutades teda täieõiguslikuks liikmeks Keskkomitees ja pannes ta erakonna sekretariaati juhtima. 1922. aastal, sai Stalin radikaalide erakonna peasekretäriks, kusjuures Molotov oli ,,teine" sekretär. Stalini hoole all, sai Molotov poliitbüroo liikmeks aastal 1926. Võimuvõitluse ajal peale Lenini surma aastal 1924, jäi Molotov lojaalseks Stalini toetajaks tema igasuguste vastaste vastu: esiteks Leon Trotsky, hiljem Lev Kamenev ja Grigory Zinoviev ja lõpuks Nikolai Bukkharin. Paljud inimesed alahindasid
Mind arreteeriti mu Stalinit kritiseeriva artikli tõttu ja mulle määrati 8. aastane vangistus. Karl Vaino: Minu silmis oli see ka õige tegu! Olen pärit eeskujulikust kommunistidest eestlaste perekonnast Siberist, kus juba noorena astusin kommunistliku parteisse oma vanemate järel. Samal aastal tulin koos isaga Eestisse ja juba sama aasta lõpuks olin Tapa- Narva raudteelõigul vastutav ülem. Kuid ega areng ei tohi peatuda! Mõne aasta pärast olin juba EKP Keskkomitees kõrgel kohal ning 1960. aastal juhtisingi juba Eestit. Minu eelkäijad Karotamm ja Käbin ei suutnud oma tööd ilmselgelt täie tõsidusega teha ja just seetõttu, et mina suutsin NLKP Keskkomitte käske täita, sai ka minus Eesti NSV juht. Rainer Rääbis: Erinevalt Aleksander Solsenitsovist olen mina kogu oma elu olnud kommunismivastane ja võidelnud iseseiva Eesti eest! Olen hetkel Tartu Reaalkooli õpilane ja kuulun üliõpilaste salaorganisatsiooni Sini-Must-Valge
ühendav kaitseorganisatsioon- eestimaa nõukogude täitevkomitee. Enamlased lubasid sõja jätta, anda maad. Oktoobris alustasid enamlased ettevalmistusi relvastatud võimuhaaramiseks Venemaal. 26.oktoobril kukutati ajutine valitsus petrogradis. 27. oktoobril võttis enamlane Viktor Kingissepp võimu Jaan Poskalt üle. Kõrgemimaks kohalikuks valitusasutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille eestotsas seisis Jaan Anvelt. Kõik olulised otsused langetati enamlaste partei keskkomitees Petrogradis. Demokraatlikult valitud omavalitsused asendati töörahva saadikute nõukogudega. Miilitsa asemel alustas tegevust enamlik Punakaart ning Eesti rahvusväeosi püüti asendada Punaarmee üksustega. Kohtute asemel loodi revolutsioonilised tribunalid, mis eirasid kõiki seadusi. Enamlased piirasid oma poliitiliste vastaste tegevusvabadust, keelustasid nende koosolekud, sulgesid ajalehti, vangistasid juhte. Eestis kehtestati piiramisseisukord ja algas baltisakslaste ja eesi
sekretär Vaino Väljas. Sellega tõusis ka partei autoriteet, kuid hiljem langes taas tavaseisu. 1988.aasta 16.novembriks kutsuti kokku erakorraline istungijärk. Istungijärgul leidus erinevaid inimesi. Mõned olid rahulikud, nagu näiteks Arnold Rüütel. Aga mõned mitte, nagu presiidiumi sekretär Viktor Vaht Sellel erakorralisel istungijärgul arutati muudatusi Eesti NSV põhiseaduses. Vahetult pärast IME idee avalikustamist toimus EKP Keskkomitees nõupidamine. Osa võtsid komiteede esimesed sekretärid. K.Vaino mõistis hukka nelja mehe ettepaneku ja nõudis,et B.Saul ja A.Rüütel teeksid sama. Järgmisena oli päevakorras Nõukogude liidu põhiseaduse muudatust ja täienduste seaduseelnõu kohta. Ettekannetega esinesid A.Rüütel ja justiitsminister Advig Kirs. Sellega seoses esines oma ettekandega ka Arno Almann. Tema ettekanne oli väga pikk ja põhjalik nagu raamatus on mainitud
Ainuüksi Valgevenes on likvideerijate nimekirjadesse kantud 115493 hinge.Tervishoiuministeeriumi andmetel suri aastatel 1990 kuni 2003 tervelt 8553 likvideerijat niisis kaks meest päevas. 4 See kõik oli alles katastroofi loo hakatus.1986.aastal elanikke majas ei ole.Alles on mööbel,asjad,rõivad mida mitte keegi enam iialgi ei kasuta,sest see maja on ju Tsernobõlis... Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitees-oli otsustatud,et kohtuistung peab toimuma kuriteopaigas,st Tsernobõlis endas.Kohut peeti kohalikus kultuurimajas.Süüpingis istus kuus meest:aatomielektrijaama direktor Viktor Djatlov,vahutuseülem Boriss Rogozkin,reaktoritsehhi ülem Aleksandr Kovalenko, NSV Liidu Riikliku Aatomienergia Järelevalveameti inspektor Juri Lauskin. Publiku read saalis olid tühjad.Siin istus ainult ajakirjanikke.Linnas ju rahvast enam polnudki
ulemnoukogu-ev-ulemnoukogu/. 10 Liivik, O., Niidassoo, K., Ohmann, V., Pillak, P. ja Tarvel, E. (2000). Kõrgemad võimu vahendajad ENSV-s. Tallinn: Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus. Kasutatud 20.11.2015 http://www.okupatsioon.ee/et/tegevus/166-korgemad-voimu-vahendajad-ensv-s. 11 Loomeliitude ühispleenum (2014). Vikipeedia. Kasutatud 21.11.2015 https://et.wikipedia.org/wiki/Loomeliitude_%C3%BChispleenum. 12 Mälestus tööst EKP Keskkomitees: Valget maja raputab paleepööre. Karl Vaino venestamispoliitika algusaastad (1978–1980) (2015). Delfi: Elutark. Kasutatud 22.11.2015 http://elutark.delfi.ee/raamatud/malestus-toost-ekp-keskkomitees-valget-maja- raputab-paleepoore-karl-vaino-venestamispoliitika-algusaastad-19781980?id=72195891. 13 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee (2015). Vikipeedia. Kasutatud 20.11.2015 https://et.wikipedia.org/wiki/N
Ministrite Nõukogu esimehele Bruno Saulile). Lai avalikkus toetas neid nõudmisi. (Eesti ajalugu 2. M.Laur; T.Tanneberg; A. Pajur). Pleenumist: Avakõne pidas ürituse initsiaator ja Teatriliidu esimees Mikk Mikiver, tema järel kõnelesid Ignar Fjuk ja Indrek Toome. Üritusele oli kutsutud kogu ENSV juhtkond, kuid tulemata jäid nii Karl Vaino, Bruno Saul kui ka Arnold Rüütel. Etteandjad ja nende ettekanded olid kooskõlastatud EKP Keskkomitees. Kritiseeriti nõukogude süsteemi tervikuna ja Riiklikku Julgeolekukomiteed protestiaktsioonide mahasurumisel. Protestiti rahvuskultuuri arengu takistamise vastu ja analüüsiti eesti keele kasutamise probleeme ja isoleeritse põhjuseid. (T. Made; lk 104) 19. üleliidulisele parteikonverentsile saadetud deklarasioon sisaldas seitse üldise sisuga punkti (konkreetseid nõudmisi oli 19), mis soovisid: · teha muudatusi NSV Liidu konstitutsioonis,
riigiasutustesse ning punakaartlased asusid patrullima linna tänavail. 26. oktoobril, mil saadi teada Ajutise Valitsuse kukutamisest, anti tallinlastele teada, et pööre on korda läinud. 27. oktoobril võttis enamlane Viktor Kingissepp võimu kubermangukomissar Jaan Poskalt üle. Kõrgeimaks kohalikuks valitsusasutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt. Kõik olulisemad otsused langetati siiski enamlaste partei keskkomitees Petrogradis. Demokraatlikult valitud maakonna-, linna- ja vallaomavalitsused asendati enamlaste kontrolli all seisvate nõukogudega. Eesti rahvusväeosi püüti asendada Punaarmee üksustega. Kujunes välja ühe partei diktatuur. Enamlased piirasid oma poliitiliste vastate tegevusvabadust, keelustasid nende koosolekuid, sulgesid ajalehti, vangistasid juhte. Majandusreformid algasid pankade riigistamisega, peagi jõudis järjekord tööstusettevõtete,
raudteejaamadesse ja riigiasutustesse ning punakaartlased asusid patrullima linna tänavail. 26. oktoobril, mil saadi teada Ajutise Valitsuse kukutamisest, anti tallinlastele teada, et pööre on korda läinud. 27. oktoobril võttis enamlane Viktor Kingissepp võimu kubermangukomissar Jaan Poskalt üle. Kõrgeimaks kohalikuks valitsusasutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt. Kõik olulisemad otsused langetati siiski enamlaste partei keskkomitees Petrogradis. Demokraatlikult valitud maakonna-, linna- ja vallaomavalitsused asendati enamlaste kontrolli all seisvate nõukogudega. Eesti rahvusväeosi püüti asendada Punaarmee üksustega. Kujunes välja ühe partei diktatuur. Enamlased piirasid oma poliitiliste vastate tegevusvabadust, keelustasid nende koosolekuid, sulgesid ajalehti, vangistasid juhte. Majandusreformid algasid pankade riigistamisega, peagi jõudis järjekord
mis allusid NSV Liidu Kaubanduse Rahvakomissariaadile. 1941. Aasta alguses alustasid tööd NSV Liidu Naftatööstuse Peavalitsuse Vabariiklik Hulgikontor "Glavneftsbõt" ja Kohaliku Tööstuse Rahvakomissariaadi Toidu- ja Maitseainete Varustuse Komitee. Samal ajal likvideeriti kõik kaubanduslikud aktsiaseltsid ja hindade noteerimise börs. Kaubandus- Tööstuskoda oli oma tegevuse lõpetanud juba 1940. aasta juulis. EKP Keskkomitees moodustati kaubandusosakond eesotsas Dmitri Kuzminiga. Rahva elatustasemele mõjus halvavalt 1940. aasta novembris teostatud rahareform, mille käigus Eesti kroonid vahetati rublade vastu kursiga 1 kroon võrdub 1.25 rubla (tegelik kursivahe pidanuks olema 1 kroon 10 rubla vastu). Ühtlane valuuta soodustab kaubavahetust (Lisa 2), väärtuste takistamatut vahetamist, isemajandamist, loob stabiilsuse majanduses. Sellele järgnes tööstuskaupade ja toiduainete hindade järsk tõus
Ida- Berliinis toimus juunis 1953 suur tööliste meeleavaldus, ent nõukogude väed tegid sellele kiiresti verise lõpu. See meeleavaldus tegi aga ühtlasi lõpu Zeisseri karjäärile. Tal oli olnud niigi hulk vaenlasi, eeskätt Ulbricht (kes kartis konkurentsi enda kätte koonduvale võimumonopolile), aga ka ka ta enese abi Mielke, ning nüüd see meelevaldus tõi kaasa võimaluse puhastuseks nii Stasis, partei poliitbüroos (partei tähtsaim organ, mis moodustati keskkomitee liikmeist) kui keskkomitees (partei ametlik juhatus). Pieck ja Grotewohl jäid peale 1953. aastat ametisse, ent Ulbricht oli nüüd selgelt mõjukaim mees DDRis. Uueks Stasi juhiks tõusis Ernst Wollweber, kelle asetäitjaks jäi Mielke. Kuid ka Wollweber läks Ulbrichtiga tülli. 1957 lahkus ta ametist ning Mielke tõusis lõpuks Stasi juhi kohale, kuhu ta jäi sisuliselt kuni DDRi eksistentsi lõpuni. Stasi välisluure juhiks sai umbes samal ajal Markus Wolf. 1954 NSV Liit kinnitas DDRi sõltumatust iseseisva riigina
vabariigi taastamise järgsel aastal oli metsavendi üksvahe umbes pooltuhat, aga järgmistel aastatel on neid ja nende lähedasi toetajaid arvatud olevat vahest koguni 30 000, kellest relvastatud vastupanuliikumises osales ehk kolmandik. Sama palju metsavendi oli ilmselt Lätis, aga Leedus oli see arv kahekordne. Aktiivne partisaniliikumine oli uutele võimumeestele ebameeldivaks üllatuseks. Juba 1945. aasta hilissuvel arutati Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei keskkomitees “bändi itidevastase” võitluse teemal ja otsustati eraldada uusi väeosi metsavendade kasvupinnase hävitamiseks. Maakondadesse saadeti karistussalku, kes selleks, et saada metsavendi puudu- tavat teavet, arreteerisid massiliselt kohalikke elanikke. Metsavennad ründasid vene garnisone, sõjaväevoorc, julgeolekutöötajaid, vangieskorte ja -laagreid ning kohalikke parteiorganeid. Nii külvasid nad okupandis ebakindlust ja levi-
26. oktoobril, mil saadi teada Ajutise Valitsuse kukutamisest Petrogradis, anti tallinlastele teada, et ,,pööre on täitsa korda läinud". 27. oktoobril võttis enamlane Viktor Kingissepp võimu kubermangukomissar Jaan Poskalt üle. Kõrgeimaks kohalikuks valitsusasutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt. Täitevkomitee tegelik otsustamisõigus oli siiski piiratud, sest kõik olulisemad otsused langetati enamlaste partei keskkomitees Petrogradis. Järgnevalt asendati demokraatlikult valitud maakonna-, linna- ja vallaomavalitsused enam laste kontrolli all seisvate töörahva saadikute nõukogudega. Miilitsa asemel alustas tegevust enamlik Punakaart ning Eesti rahvusväeosi püüti asendada Punaarmee üksustega. Seniste kohtute asemele loodi revolutsioonilised tribunalid, mis eirasid kõiki seadusi ja lähtusid üksnes «revolutsioonilisest südametunnistusest". Kiiresti kujunes välja ühe partei diktatuur
kausta, võeti probleeme teadmiseks ja arutati parteijuhiga läbi (lahendus rahumeelne). Vajaduse korral oli võimalik kriitikale tuginedes vajalikke meetmeid kasutada. Liiduvabariigi juhtkonna „eneseanalüüs“ – Olulisimaks eneseanalüüsiks oli iga-aastane tegevuse aruanne Moskvale. Tegu oli sisulise aruandega parteiorganisatsioonide aasta tegevuse kohta. Need ei olnud formaalsed, vaid Moskva lasi liiduvabariigi juhtkonnal esitada oma nägemuse. Seda arutati Keskkomitees ja kui I versioon aruandest ei olnud nende arvates sobilik, tuli parteijuhil ja tema meeskonnal sellega edasi tegeleda (tihti eelnes lõppvariandile 2-3 mustandvarianti). See oli Moskva jaoks ka dokument, mida oli vajadusel võimalik edukalt liiduvabariigi parteijuhi vastu ära kasutada. NT: Karotamm suhtus aruannete kirjutamisse tõsiselt – lasi kokku koguda erinevat infot jms. „Valvsate kodanike“ teenete kasutamine – Soositi kõikvõimalikke pealekaebusi
Kuni aastani 1953 saadeti Eestist Taolise dokumentatsiooni hoidmist võidi sunnitöö ja vangilaagritesse kokku 25 00030 kvalifitseerida riigivastase tegevusena ja 000 inimest, kellest ligikaudsetel arvestustel vastavalt karistada. koju tagasi ei tulnud kuni 11 000. NLKP Oluliseks tegevussuunaks sai ka elanik Keskkomitees 1953. aasta suvel koostatud Eesti konna arvestuse sisseseadmine. 1944. aasta NSV olukorda puudutavas märgukirjas detsembri alguses võtsid EKP Keskkomitee ja osutatakse, et aastatel 194453 arreteerisid Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu julgeolekuorganid Eestis 18 772, prokuratuur ja
Kommunistlik (bolševike) Partei, 1925 al ÜK(b)P- Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei. Partei oli rangelt tsentraliseeritud, juhtkonna käsud mõeldud vaid täitmiseks, oli range kontroll parteiliikmete üle. Parteisisene demokraatia oli täiesti olemas, olid korralised parteikongressid, neile saatsid oma esindajad kõik kohalikud parteiorg-d, nende esindajate valimine toimus vabalt, kongressil valiti partei juhtkond, KK liikmed. Keskkomitees leidsid aset väga ägedad mõtete vahetused, diskussioonid. Samas demokr iseloomustas ennekõike partei juhtkonda. Mõjutada saadi ülevalt tulnud otsuseid väga kaudselt- valides oma esindajaid parteikongressile. Enamlaste juhtkonnas olid diskussioonid vahetpidamata. Nt Kamenevi ja Zinovjevi väljaastumine okt pöörde eel, siis vasakpoolsete kommunistide vastasseis Bresti rahulepingu ratifitseerimisele, ka väitlused tööstusettevõtete riigistamise või ühiskonnastamise üle
annaabi.ee 
