Maailma keeleline mitmekesisus hüve või nuhtlus? Keeled on inimkonna üks suuremaid saavutusi. Keelte vahendusel saame suhelda, emotsioone väljendada ning kanda edasi oma riigi kultuuri. Maailmas on hilisemate andmete kohaselt umbes 6000-7000 keelt, seega saab väita, et maailm on keeleliselt väga mitmekesine. Siiski on võimalik vaielda, kas suur keelte arvukus on ühiskonna jaoks pigem hüve või nuhtlus. Maailma keeleline mitmekesisus on hüve. Osates kõnelda erinevates keeltes, arendatakse erinevate väljendusviiside kasutamise oskust ning tehakse tutvust erinevate kultuuridega, mis laiendavad silmaringi. Teadusuuringud on tõestanud, et rohkem kui ühte keelt kõnelevad inimesed kasutavad rohkem avastavat ehk divergentset mõtlemist, on loovamad ja suhtlustundlikumad. Sellest saab järeldada, et maailma keeleline mitmekesisus on ühs oluline loomingulisemate ja sotsiaalsemate inimeste põhjus.
Keeleteaduse alused: kordamisküsimused 2016 kevadel. Eksam koosneb kolmest mõttelisest osast: 1. 2 essee-tüüpi küsimust järgneva 27 kordamisküsimuse hulgast (laiemad küsimused võivad olla pooleks jagatud). 2. 1 essee-tüüpi küsimus viie kohustusliku artikli kohta (vt allpool) (tuleb valida üks kahest küsimusest) 3. 10 terminit või nime kordamisküsimustes paksus kirjas olevate mõistete ja nimede hulgast – vastata ühe lausega. Isikute ja ajalooliste nähtuste puhul palun kirjutada ka sajand (20. sajandi puhul kas esimene või teine pool). Võimalikud on ka loomingulisemad boonusküsimused! Punasega kirjas olevad mõisted on alumised terminid. 1. India: keeleteaduse alged seoses veedadega, Panini grammatika (olemus, eripärad, tähtsus keeleteadusele);
· Olmekultuur - Kultuur kui olmeline ja igapäevast elu iseloomustav nähtuda kogum. Keegi on kultuurne, keegi on kultuuritu. Kultuur kui enese-määratlemise alus: see on meie kultuur, meie harjumused. See eristab meid kõikidest teistest. Kõrg, rahva, olme-kultuur, enesemääratluse alus, eristavad märgid (kultuuri sokk). Kas kultuur on jagatud: kas see on ühine ja omane mingile inimgrupile? Kas kultuuri puhul on oluline grupiline tegevus, või on oluline kuidas mina üksikisikuna läbi kultuuri ühiskonda mõistan. Võtame omaks Clifford Geertzi ühe antropoloogilise: ,,Sotsiaalteadused tegelevad inimeste vaheliste suhetega, kuid kultuuri uurimised on rõhuasetus tähenduse uurimisel. Kahes erinevad inimgrupis võivad olla mingid väga sarnased suhted, kuid inimesed kodeerivad neid oluliselt erinevalt. Näiteks võim: kas jumalalt või inimeste abiga tulnud võimule. Mõlemad valitsejad võivad olla nii diktaatorid kui lahked,
samuti pole kultuurilistel avaldustel enamasti täpselt samasuguseid piire. Nt venelaste ja eestlaste kultuuriregioonid omavad ühiseid (toit) aga ka erinevaid (usk, keel) jooni. Piirid pole enmasti tervad ja kaks kultuuriregiooni pole samasuguse geo. Levikuga. Parem on rääkida piirialadest kui piiridest ning tuumaladest ja perifeeriast. 2) talituslik- pole enamasti kultuuriliselt homogeene. Tegemist on alaga, mis on organiseerunud poliitiliselt, sotsiaalselt või majanduslikult. Nt linn, kogudus, talu jne. neil on olemas enamasti sõlmpunktid või keskuskohad, kust koordineeritakse ja juhitakse regiooni. Linnas-linnavalitsus, kirik- pastoraat. Saarnaselt ametlikule kultuuriregioonile saab rääkida tuumaladest ja perifeeriast. Tihti on olemas kindlad piirid: riigipiir, talupiir. Samas võivad piirid olla ka hägused. Nt ajalehed- tehas on sõlmpunkt, kui lehtede levik on ebaühtlane, interneti puhul levik eriti raskestimääratav
Autor: Søren Kristensen, PhD Õpiränne on: Teadmiste ja oskuste omandamine välismaiste õpingute kaudu, mille kaudu suurendada enda karjäärivõimalusi ning isiklikku arengut läbi silmaringi laienemise ning multikultuurilise aspekti. Üldiselt saab õpirände mõju jagada kolme rühma: Kognitiivse loomuga teadmised, oskused ja pädevused on tihti otseselt nähtavad ning seega mõõdetavad. Nende hulka kuuluvad võõrkeele- ja kutseoskused. Saab korraldada katseid või neid oskuseid hinnata, võrrelda tulemusi tunnustatud skaalal või koolitusprogrammide õppekavadega. Mitmel juhul on võimalik neid tulemusi arvestada formaalse õppe osana. Keerulisemate õpiväljundite, nagu kultuuridevaheline teadlikkus, isiklik areng, loovus jt, hindamine on palju keerulisem. Selliste õpiväljundite määratlused on ebamäärased ning mõõtmisviisid hõlmavad keerulisi katseid ja/või mitme andmeallikaga
Ja viimases osas seostame sotsiolektide problemaatika normikeelega. Käesoleva ülevaate esimese osas kirjutamisel on kasutatud keskseid rahvusvahelisi uurimusi ja kokkuvõtvaid õpikuid. Teise osa kirjutamisel on toetutud eesti lingvistide uurimustele ning siinse töö autori enda uurimustele, millest osa on trükis ilmunud, osa aga käsikirjalised materjalid. Teksti üldteoreetilise osa kohta on tekstiviiteid toodud ainult juhul, kui on vaja osutada mingile konkreetsele allikale või tekstikohale. Üldjuhul leiab kirjeldatavaid seisukohti klassikalistest uurimustest ja õpikutest, mille nimestik on ära toodud kirjanduse loendis. Eesti uurimuste puhul on osutatud kasutatud allikatele tekstis. Kui seal viited puuduvad, on tegu üldlevinud seisukohaga või autori enda arusaamadega. 3 I. Sotsiolektid ja sotsiolingvistika 1. Sotsiolektid teoreetiliselt
,,Filosoofiaks me võime nimetada kõike seesugust inimlikku järelemõtlemist, mille abil ta püüab jõuda selgusele iseenda ja oma olemasolu kohta maailmas aga samuti ka sellesama maailma olemuses, tähenduses ja seaduspärasuses." 5. Filosoofia põhiprobleemid ja valdkonnad: Albert Calmus(1913-1860) ,,On üksainus tõesti tõsine filosoofiline probleem: enesetapp. Otsustada, kas elu väärib elamise vaeva või ei vääri, tähendab vastava filosoofia põhiküsimusele. Kõik muu see, kas maailmal on kolm mõõdet, kas vaimul on üheksa või kaksteist kategooriat, tuleb teises järjekorras. See on lihtsalt mäng; enne tuleb vastata." 6. Põhiprobleemid sõltuvad koolkonnast Filosoofilis probleeme käsitletakse üldjuhul koolkondades. Koolkondi/filosoofiavoolusid seob ühine eeldus filosoofia tegemise viisidest,
Kierkegaard järeldab elustaadiumitest seda, et inimese elu Jumalaga võimaldab inimesel igas situatsioonis valida vabaduse tee. Kui langetada keeruline otsus Jumala usus, siis see pole raske. Sellest võib tulla midagi head, isegi kui esmapilgul see nii ei tundu. Samuti ütleb Kierkegaard, et me ei saa põgeneda minevikku, vaid peame elama olevikus, sest minevik ei kaitse meid oleviku eest. Inimene ei peaks küsima, mida saab teha riik või kirik. Ta ütleb, et me peaksime küsima, mida mina ise saan ette võtta. Kierkegaard näeb elu kui võimalust, kui kingitust. Kierkegaardi kirjutistes domineerivad kaks mõistet: hirm ja hüpe. Hirm võib meie ellu tulla äkitselt, näiteks ehmatusena, ent see võib olla meis ka pidevalt. Sel juhul on inimene meeleheitel. Samas tõestab hirm, et me oleme määratud millegi kõrgema jaoks. Hirmu puhul lõikuvad inimeses kaks maailma (Jumal ja loom)
Kõik kommentaarid