Keelekorralduse põhimõtted (0)

Keelekorralduse põhimõtted
Keelekorraldus on eriala, kus ei ole võimalik liigitada midagi õigeks või siis vastupidiselt täiesti valeks. Seejuures peitub aga paljudes meis kooliajal sisse süstitud veendumus , et kuskil on see ainuõige ja hea kirjakeel , mida emakeeleõpetaja on õpetanud meid väärtustama ja mida me kõik peaksime oskama. Paljude argiarusaamad keelekorraldusest pärinevad aga veel suuresti 100 aasta tagusest ajast, kuid nende arusaamade järgi meid ju õpetataksegi.
Paljude kuldmedalistide ja isegi professorite kirjutistes võib kohata traditsiooni mõistes niinimetatud „vigaseid” keelendeid, mida on aga näiteks neile eelnenud põlvkondade puhul võimatu leida. See viitab omakorda sellele, et aeg on kirjakeelt tugevalt muutnud. Selle põhjuseks võib pidada meie igapäevast kõnekeelt ja sellega kaasnevaid muutusi.
Igas ühiskonnas kehtivad erinevad normid, mis omandatakse tavaliselt sellest samast keskkonnast, kus parasjagu viibitakse. Osades asjades vajame me aga nõu. Ka kirjakeelega on nii. Me omandame põhilise osa oma teadmistest keskkonnast teiste inimestega suheldes, kuid mõnes asjas vajame me aga abi: uurime sõnastikke ja erinevaid käsiraamatuid. Kui mingisugune norm aga puudub ja seda ühiskonnast endast omandada võimalik pole, kehtestatakse norming . Nii on loodud terveid valdkondi nagu näiteks liiklus.
Nii nagu normid esinevad meie ühiskonnas, esinevad ka kirjakeele sõnavaral ja ka näiteks grammatikal. Näiteks inglane kirjutab nädalapäevi ja sakslane iga nimisõna suure tähega , meie väiksega. Hispaanlane paneb meie mõistes tagurpidise küsimärgi küsimuse ette.
Mis puudutab veel „õige-vale”-vastandust, siis kiputakse seda kehtestama veel ka kirjutustavades nagu oleks olemas vaid üks variant, kuidas midagi kirjutada tohib. Toome näiteks ühe Jaapani sünonüümi. Hüüdnimena saab seda kirjutada nagu nime ehk läbiva suurtähega (Tõusva Päikese Maa). Saab toetuda ka kohanimereeglile, kus liigisõna käib väikse tähega (Tõusva Päikese maa), ja pidada väljendit ümberütlevaks nimetuseks ehk tõlgendada teda tavalise metafoorina (tõusva päikese maa). Paistab siiski, et variante on küll ja veel ning pole olemas seda üht, ainsat ja õiget. Sellega seoses võiks keelekorraldus soosida just mõnda sellist varianti , mis laialt levinud pole.
Seega ei maksa keelekorralduse puhul arvata, et üks või teine tõde ei saa korraga kehtida. Mõlemal võib omal kombel õigus olla. See kui üks neist võib-olla vähem levinud on, ei tee seda veel valeks.