Keele mitmetimõistetavus- kas pahatahtlik mainpulatsioon või paratamatus? (0)

Keele mitmetimõistetavus- kas pahatahtlik mainpulatsioon või paratamatus ?
Iga inimene sünnib siia maailma ilma ühegi sõnata. Kasvades ja arenedes õpib uus keeleriigi kodanik alguses tundma sõnu, pärast lauseid ning hiljem keerukama struktuuriga liitlauseid ja tekste . Selle arengu juures mängib suurt rolli see, kus laps ülese kasvab. Kasvades üles perekonnas, kus inimesed räägivad rikkalikku keelt, hakkab ka laps taolist sõnavara kasutama. Peres, kus vanemad kasutavad lihtsamat ja väljendite poolest vaesemat keelt, omandab laps sarnase kõnepruugi. Kool üritab selliseid konarusi tasandada, kuid vaod jäävad suuremal või vähemal määral sisse. Mis toob kaasa endaga mitmetimõistetavuse ja erimeelsused. Erimeelsused just ellu suhtumise , selle mõistmise ja tõlgendamise osas.
Teisitimõtlemisega avastati tänapäeval olemas olevad tehnika, teaduse ja füüsika alased teadmised ning esemed, milleta me elu ette ei kujuta. Iga teadlase ja leiutaja teisitimõistmine tõi endaga kaasa elektri; aatomi ja selle osakeste avastamise; teadmise, et maa ei ole päikesesüsteemi naba ... See kõik oleks olemata, kui poleks erinevaid tõlgendusi ja erineva mõttemaailmaga geniaalseid inimesi.
Me suudame teisi mõjutada hääletoonide ja emotsioonidega. Hääletooni ja emotsiooniga saame panna sõna elama ja jutustama meile loo. Loo tähenduse peab igaüks ise välja selgitama. Sisu välja selgitamiseks on antud meile palju sünonüüme, mille kasutamine oleneb kuulajast. Tuues ühe näite lastevanematelt: iga hea vanem tahab oma lapsele parimat, kuid selle parima andmiseks peab ta mõni kord tõstma häält, et suunata last õigele rajale. Eriti nooruk võib seda valesti mõista, arvates, et ema või isa tahavad tema peale viha välja elada ja teda ainult kamandada. Kurja hääle taga võib peidus olla mure ja hool, mida vanem tunneb oma lapse käekäigu pärast.
Tänapäeva poliitika pole muud kui sõnade väänamine ja kokku, lahku murdmine vastavalt poliitiku vajadusele. Enne valimisi kasutatakse rahvast kõigutavaid valimislubadusi, mis peale valimisi unustatakse. Eestis teavad enamik inimesi Ansipi valimis lubadust: „Viime Eesti viie rikkama riigi hulka“. Kas peale valimisi on lubadus täitunud, ei ole. Või on see juba täidetud? Võib-olla ta mõtles rikkuse all midagi muud peale rahalise rikkuse? Eesti keel sisaldab palju rikkust, näiteks rahvaluule, regilaulue, vanasõnu, sünonüüme, häälikuid... Nendes asjades oleme me tõesti Euroopas esiviisikus. Mingi osa valimislubadusest on täidetud, kas me ikka ootasime keelelist rikkust? Tõenäoliselt mitte. Ajakirjandusega on sama asi. Ajakirjanik tõlgendab vastavalt vajadusele tekste ja intervjuusid, muutes neid kollast ajakirjandust nautivale persoonile loetavaks ning kirjutad juurde puuduvad kohad. Advokaatide ülesanne on sarnane, lugeda ridade vahelt seaduste kirjutamata tõlgendusi. Ja välja loetuga saata korda imesid, mis nii mõnelegi tundub üle kohtune. Seega võime järeldada, et poliitikud ja veel mõnede valdkondade esindajad kasutavad mitmetimõistetavust manipulatsioonina, mängides inimeste emotsioonidel nagu kassid lõngakeradega.
Keele mitmetimõistetavus ei ole alati pahatahtlik manipulatsioon vaid osa meist, mis paratamatult meid kõiki iseloomustab ja eristab teistest. Ühiskonnas on kindalsti palju inimesi, kes soovivad meiega keeleliselt manipuleerida, aga kas me ka laseme, seda teab inimene ise.
Eda Türi
10R
15. september 2011