Keele definitsioon (0)

Kõne on loomulikuna näiv nähtus, kuid tegelikult pole see sugugi nii. Kõnelema õppimise protsess on keeruline ning sõltub paljuski kultuurist. Kõnelema õppimist võib mõista kui õppimist mõtteid vahetama teatud ühiskonna kultuurilise traditsiooni järgi. See on hoopis erinev kõndima õppimisest, kuna kõndimine on bioloogiline funktsioon, kuid kõnelemine on mitte-instinktiivne tegevus.
Ühe tuntud definitsiooni järgi on keel häälikuliste sümbolite kokkuleppeline süsteem. Seda ei ole tahetud tihti tunnistada, kuna keeles esinevad erinevad häälitsused, mis on instinktiivsed, kuid mitte sümboolsed. Viimaseid ei tohi aga segi ajada hüüdsõnadega (nt „oh!“, „ah!“, „tss!“), mis on kokkuleppelised ja seetõttu osa sümbolite süsteemist ehk keelest. Siiski võib selliseid hüüdeid pidada instinktiivselt aluselt väljakasvanuteks, kuna need sarnanevad suuresti erinevates keeltes.
Hüüdsõnu on keeles võrreldes teiste sõnaliikidega vähe. Seetõttu ei saa ka järeldada, et kogu keel oleks nendest välja kasvanud. Samuti ei vii onomatopoeetiline keelepäritolu teooria meid keele instinktiivsele tasandile lähemale, sest see põhineb imiteeriva iseloomuga häälte uurimisel ehk hääled ei tule otse loodusest, vaid on sellest inspireeritud.
Parem keele definitsioon oleks, et „keel on vaid inimesele omane mitte-instinktiivne meetod ideede, emotsioonide ja soovide vahendamiseks tahtlikult loodud sümbolite süsteemi abil.“ Need sümbolid on auditiivsed ja tekivad „kõneorganite“ abil. Õigupoolest pole „kõneorganeid“ kui sellised olemas, sest tegelikult on tegemist teisteks otstarveteks vajalike organitega, mis on kohanenud selleks, et tekiks kõne.
Keel ei saa olla täpselt lokaliseeritud, sest ta koosneb omapärastest sümbolisuhetest kahe osapoole vahel: kõikvõimalikud teadvuse elemendid ühelt poolt ja teatud kindlad valikulised elemendid, mis asuvad auditiivses, motoorses ning teistes aju- ja närvikeskustes, teiselt poolt.
Keel ja mõte on küll seotud, kuid keel ei ole mõte ei ole rangelt kattuvad. Keel võib olla mõtte tulemus, kuid tingimata ei pruugi. Keel on pigem mõtlemiseelne instrument. Mõte on keele sisu kõrgeim väljendus.
Kõne on sümbolite auditiivne süsteem. Motoorne aspekt jääb tagaplaanile. Auditiivsete lähtekujundite ja lõplike tajude vastavus tagab eduka kommunikatsiooni. Selle protsessi tüüpiline kulg võib läbi teha mitmeid modifikatsioone. Neis modifikatsioonidest on olulisim mõtlemises oleva kõneprotsessi lühendamine.
Auditiiv -motoorse süsteemi kõrval on ka teisi. Näiteks artikulatoor-visuaalne süsteem, mille puhul inimene mitte ei kuule tekkivad häälikuid, vaid näeb neid.
Suulise kõne kõrval leidub mitmeid ülekandeliike. Kirjalikud vormid on hääldatud sümbolite sümbolid. Lisaks neile on veel teisigi süsteeme. Tuntud on Morse telegraafi kood, milles igale tähele vastavad punktid ja kriipsud ehk tegemist on sümboli sümboli sümbolitega. Samuti on huvitavad erinevad viipekeeled.
Keele märkimisväärseim omadus on selle universaalsus. Pole ühtegi rahvast, kellel ei oleks täielikult arenenud keelt. Keele universaalsuse ja mitmekesisuse taustal võib järeldada, et keel on inimkonna vanim pärand.
Kirjandus:
Edward Sapir „Keel“ Tallinn 2009 – ptk Sissejuhatuseks: keele definitsioon (lk 13-33)