Kõne on loomulikuna näiv nähtus, kuid tegelikult pole see sugugi nii. Kõnelema õppimise protsess on keeruline ning sõltub paljuski kultuurist. Kõnelema õppimist võib mõista kui õppimist mõtteid vahetama teatud ühiskonna kultuurilise traditsiooni järgi. See on hoopis erinev kõndima õppimisest, kuna kõndimine on bioloogiline funktsioon, kuid kõnelemine on mitte-instinktiivne tegevus. Ühe tuntud definitsiooni järgi on keel häälikuliste sümbolite kokkuleppeline süsteem. Seda ei ole tahetud tihti tunnistada, kuna keeles esinevad erinevad häälitsused, mis on instinktiivsed, kuid mitte sümboolsed. Viimaseid ei tohi aga segi ajada hüüdsõnadega (nt ,,oh!", ,,ah!", ,,tss!"), mis on kokkuleppelised ja seetõttu osa sümbolite süsteemist ehk keelest. Siiski võib selliseid hüüdeid pidada instinktiivselt aluselt väljakasvanuteks, kuna need sarnanevad suuresti erinevates keeltes. Hüüdsõnu on keeles võrreldes teiste sõnaliikidega vähe. Seetõttu ei saa ka...
perioodina, mis sai alguse Saksamaal noorte keeleuurijate aktiivsest kriitikast senise keeleteaduse põhimõtete ja meetodite pihta. (Õim 2000: 11) Üks noorgrammatikute põhiteese oli: ükski keeleuurimus, mis ei ole ajalooline, ei saa olla teaduslik. Noorgrammatikud arendasid keelenähtuste ajaloolise uurimise tehnika. Selle najal sündisid mitmed 5 uurimisalad, mis tänapäeval on keeleteadused lahutamatud osad murdeuurimine, keelegeograafia jne. Lõppkokkuvõttes uurisid sajad keeleuurijad üksikute keelte üksiknähtuste arenemist läbi aja, ent keel kui tervik, keele olemus kadus keeleteaduse vaateväljast. Tähelepanu oli nihkunud sisult vormile. (Õim 2000: 12) 6 3. Tänapäeva keeleteadus 3.1 Strukturaallingvistika Strukturaallingvistika kujunes välja 20
arbitaarsusele ( motiveerimatusele). Onomatopoeetiliste sõnade osa leksikas on tavaliselt üsna väike. Eesti ja soome keeles esineb sellist sõnavara rohkem, kui lähemates indoeuroopa keeltes. Loengu materjal, küsimused loengute põhjal 1. Keeleteadus e lingvistika; üldkeeleteadus; teoreetiline keeleteadus Keeleteadus e lingvistika on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Mõiste keeleteadused ühendab kõiki keelt lingvistilistest aspektidest uurivaid teadusharusid. Kõigi lingvistide ühine lähtekoht on, et keel on süsteem, kuid eelkõige on ta sotsiaalne objekt. Üldkeeleteadus käsitleb loomulike keelte kirjeldamise üldisi teoreetilisi probleeme ning arendab ja analüüsib keeleteaduse uurimismeetodeid. Põhiliselt tegeletakse loomuliku keele analüüsiga üksikkeelte omaduste baasil. Eesmärgiks on vastata küsimustele: Mis on loomulik keel
võrdlev, ajalooline. Juurte otsimine Indiast hakkas 18. sajandil. Avastati, et maailmapilt tegi otsustava pöörde: Voltaire hakkas propageerima Hiina kultuuri. Avastati, et hiinlased on eurooplastest targemad. India oli eurooplaste jaoks siiski tähtsam. Leiti, etpalju kõrgemad kultuurid olid palju varem, kui antiikkultuur. Tekkis mõiste indo-euroopa keeled (germaani keeled). 19. saj. arenes loodusteaduste lipu all. Romantiline keeleteadus väitis, et keeleteadus on loodusteadus. Aga keeleteadused ei allunud rangetele reeglitele, seadustele, nagu alluvad loodusteadused. Hakati rakendama seadusi keeles: 1. Grimmi seadus: p f . Inglise keeles foot, hollandi k. voet, saksa k. Fu, rootsi k. Fat; sanskriti keeles pda, leedu keeles peda, ladina keeles ps. Miks mõnes keeles on P ja mõnes F ? Üks hüpotees on, et üks täht arenes teisest või teine, et mõnedes keeltes asendas täht p-kuju, mõnedes f-i. Ladina k. pater, saksa k. vater [fater].
annaabi.ee 
