Kas tõerääkimine päästab maailma? (3)

Kas tõerääkimine päästab maailma?
Kurb on mõelda, et maailm meie ümber ei ole aus. Igapävaselt kohtume me valelikkusega isiklikult, see on paratamatu, kuid vahel on lihtsalt parem, kui kõik ei teaks . Me oleme nii erinevad iseloomude ja põhimõtete poolest ning olude sunnil tuleb vahel varjata, sest kunagi ei või keda täiesti usaldada . Võttes kasvõi näiteks riigisaladused, kus ülisalajasi ning tähtsaid fakte teavad ainult usaldusisikud. Eesti varal võib näite tuua Herman Simmist, kes edastas Vene luurele meie koduriigi ülisalajast informatsiooni näruste kopikate eest. Tekib küsimus kus on austus ?
Mihhail Bulgakovi ,,Meister ja Margarita’’, on näiline streik kahekümnendate-kolmekümnendate Venemaa vastu, kus ei nõustutud muudatustega, hinnatud õigeid väärtusi ning vihati teisitimõtlejaid. Raamatu peategelane kirjanikust Meister, püüdis edasi elada revolutsioonieelsete põhimõtete ja harjumuste järgi, kuid sattus konflikti kommunistliku maailmavaatega. Looja, kes kirjutas raamatu Pontius Pilatusest, kuid selle teose kriitilise sisu tõttu ei avaldatud seda ning kaotas ka loomingulise vabaduse. Meistri osaks said hoopis karmid kriitikalained. Seesugune vastukaja tema teose kohta viis mehe vaimselt tasakaalust välja, millele järgnes hullumaja . Ta ei suutnud taluda seda, et riik ei austanud tema printsiipe ning mõttemaailma, seda, mis on tegelikult tõsi.
Raamatu kirjutamise ajal oli Meistri elus olemas kõik, mis ta õnnelikuks tegi: toetav ja armastav naine Margarita, Meistri soovidele ka vastav väike elukoht, ta oli hingelt kõigega oma elus rahul. Teada saades, et tema raamatut ei avaldata, põletab Meister oma käsikirjad ja loodab sellega põletada ka kogu mineviku, kaheldes seejuures, kas Margarita teda enam üldse väärib.
Meister püüdis elada oma elu õieti ning tegi seda mis talle meeldis, elu oli nii paigas, et ei osanud enam midagi muud tahtagi. Leppis sellega mis oli ning väärtustas kõike millel on päriselt hind. Kõige selle lõi paigast raamat, mida ta oli oma hinge ja armastusega valmis kirjutanud, see kõik andis talle suure emotsionaalse löögi millega ta ei osanud toime tulla. Kõik see tekitas temas tunde, et inimesed ei julge tõele näkku vaadata, ega tunnistada seda mis tegelikult on olnud ning see tegi talle haiget. Justkui ehitades õhulosse peaaegu olematutele alustaladele, välja elades tundeid, probleeme mis on jäänud poolikuks, tunnistamata, lahenduseta õhkku aina kogudes endasse juurde seda viha ning seda süütute peale välja valades.