Kas praegused Eestist lahkujad on mugavus- ja lodevuspagulased või hoopis enese eest võitlejad? (0)

Lota Aadla
12.B klass
Kas praegused Eestist lahkujad on mugavus- ja lodevuspagulased või hoopis enese eest võitlejad?
Tänase päeva üks suurimaid Eesti ühiskonna probleeme on inimeste lahkumine oma kodumaalt ehk tööjõu lahkumine riigist. See on igapäevane nähtus, kus inimesed lahkuvad kas üksi või koos oma peredega ning see ei puuduta ainult noori vaid erinevas vanuses inimesi. Kuid mis on selle põhjuseks? Kas tõesti Eestist lahkujad on mugavus- ja lodevuspagulased või hoopis inimesed, kes otsivad inimväärset elu, et tulla ots-otsaga kokku?
Alustame siiski noortest . Miks noored lahkuvad ja kas see on hea või halb? Kõik oleneb millisest vaatenurgast vaadata. Noored jagunevad esialgu kaheks, need kes tahavad minna ja jääda, mis on väga väike osa ning noored, kes moodustavad suurema osa ehk tahavad minna ning tulla ühel päeval tagasi. Kuid miks siiski lahkutakse? See on taaskord koht, kus noored jagunevad peamiselt kaheks suuremaks grupiks, ühed kes lähevad raha ja paremate töö pakkumiste pärast ning teised, kes lähevad end harima ja kogemusi saama. Kui vaadata riigi vaatenurgast siis saame seda käsitleda rohkem halvana. Riik koolitab noori, ehk annab tasuta põhihariduse, keskhariduse ja kui vähegi pingutada siis ka kõrghariduse või kutsehariduse. Siinkohal ärgem kalduge kõrvale teemaga , et maksumaksja maksab hariduse eest, kaudselt jah kuid otseselt on see siiski riik. See tähendab, et riik koolitab enda jaoks tööjõudu ning ootab vastu head ja tarka töötavat rahvast, kuid kui noored, kooli lõpetajad lähevad välismaale, läheb ka koolitatud tööjõud sellega riigist välja ning võib öelda, et riik kaotab sellega palju. Lohutuseks saab ju mõelda, et ühel päeval tulevad äkki noored tagasi veel targemate ja tublimatena ning suurte kogemustega ja hakkavad rikastama Eesti ühiskonda ja tööjõudu, kuid see protsess kestab aasta-kümneid ning niikaua peab keegi ka Eestis korvama kahju. Kui käsitleda aga noorte vaateväljast välismaale minekut, siis need, kes lähevad mõttega, et ennast täiendad on see siiski positiivne. Noorus on aeg, kus tuleb avastada enda jaoks kõik mis huvitav ehk minna välismaale, tutvuda erinevate kultuuridega, õppida, harida, et tulla ühel päeval tagasi ja olla eriti väärtuslik oma riigi jaoks, kuid see on positiivne vaid siis, kui inimese väärtus hinnangud on paigas. Mis mõttes väärtus hinnangud on paigas? See tähendab, et noor läheb välismaale õigetel eesmärkidel, mitte raha pärast vaid selleks, et saada uusi kogemusi enda harimiseks. Neid noori kes lähevad oma mugavuseks ja rahapärast võibki kutsuda mugavus-ja lodevuspagulasteks. Need on noored, keda ei hoia kinni nende juured, nad ei mõtle neile ning nende väärtus hinnangud on paigast ära. Kuid need on on põhjused noorte lahkumisele, mis võiks olla aga põhjused natuke vanema generatsiooni jaoks?
Peamiselt võime näha, et 30-40 aastastest inimestest lahkuvad välismaale peamiselt need, kellel on olemas oma pere ja oma kodu. Klassikaline on siiamaani olnud see, et lahkub üks täiskasvanutest ehk siis kas pereema või pereisa , kuid uueks kasvavaks trendiks on lahkumine kogu perega, sest edasi tagasi pendeldamine on väsitav ja kurnav ning üksinda välismaal elav inimene kulutab juba elamis tingimuste peale mingi teenitud summa, tänu millele välismaal töötatud tulu väheneb. Kuid mis on lahkumise peamiseks põhjuseks? Võib öelda, et siinkohal on selleks raha, kuid mitte alati ei tähenda see lihtsalt mugavama elu pärast välismaal raha teenimist vaid selleks, et ära elada. Muidugi jagunevad inimesed taaskord nendeks kes teenivad välismaal raha, et elada mugavamalt ja nendeks, kes teenivad, et tulla toime ja elada inimväärset elu. Näiteks olukord, kus peres on isa, ema ja kaks väikest last, ema töötab vastavalt oma kõrgharidusele kõrgeimal kohal, mida talle pakutakse, ehk hooldekodu juhatajana ja teenib kuus keskeltläbi 700 eurot ning isa käib tööl Soomes keevitajana, sest Eestis pakutud tööd ei lasknud perel ots-otsaga kokku tulla. Vaja on maksta erinevaid arveid, laene ja liisinguid, mida on võetud. Seega käib pereisa Soomes tööl, et oma pere ära elatada ehk, et perel oleks elamisväärsed tingimused. Esimesel võimalusel töötaks ta Eestis, kui leiaks töö, et pere vähemalt ära saaks elada normaalselt, ilma, et peaks igapäevaselt mõtlema kas viimasel nädalal on ikka raha, et osta poest pakk makarone. Selline pereisa on pigem enese eest võitleja, kui mugavus-ja laiskuspagulane, sest ta ei saa füüsiliselt hakkama oma riigis. Tema töökogemus on suur ja riik ei suuda talle pakkuda tööd. Teiseks näiteks võiks tuua teise perekonna, kes kolis Soome, kuna pereemal ei olnud piisavat haridust ning pereisa oleks pidanud end täiendama veel mõne koolitusega, et saada hea palga peale. Kuna ta seda teha ei viitsinud otsustati, et kolitakse Soome, kus pakuti head töökohta ning veel paremat palka. Sellisel juhul, kui oma riik ehk riigi tööturg võimaldab töökoha, peale väikeseid pingutusi ei saa rääkida enese eest võitlejates, vaid laiskuses ja mugavusest, mille õnge inimesed lähevad. Siinkohal võiks välja tuua ka prioriteetide vale järjestuse, jätta oma kodumaa, sõbrad, sugulased maha, koha kus on sinu juured, sest ei viitsita pingutada, et endale head töökohta leida. Enamjaolt kalduvad aga olukorrad kahjuks esimese näite poole, kus lihtsalt riik ei suuda tagada töökohti, kus inimesed saaksid elada täisväärtuslikku elu, mitte lugeda igat senti, mis nende rahakotis on ja palvetada, et kuu lõpus oleks ikka midagi kasvõi kartulikoori ja makarone lauale panna, sest palgad on Eestis väiksed ja elu tingimused kallid. Jällegi võib öelda, et inimesi on erinevaid, kuid siiski peaks enne hoolega mõtlema, kas lahkuda oma kodumaalt vaid hea palganimel, kui on võimalus ikka hakkama saada ka siin oma kodus Eestimaal.
Kuid kuidas elavad inimesed Eestis, kes on otsustanud jääda oma juurte juurde? On väike grupp inimesi, kes elavad väga hästi ja rikkalikult, on suur grupp, kes elab enamvähem toimetuleku piiril ja on väike grupp, kes elab vaesuspiiril, ehk miinimum palgaga tuleb kuus hakkama saada ning enamjaolt pole abi kuskilt loota . See väike grupp on tegelikul 30,1% mis teeb ligikaudu 400 000 inimst mis on väga suur arv. Kõik kes on jäänud Eestisse on omas mõttes kangelased, sest nad kõik pingutavad, et hakkama saada ning enam jaolt saavadki. Selle põhjuseks on see, et neil on olemas töökoht vastavalt oma võimetele, ilma selleta nad ei saaks hakkama. Muidugi peab mainima, et välismaale minemine on ka oma mugavustsoonist välja astumine , uus keskkond, uus keel ning alguses on see üpriski raske, kuid kindlasti ei saa öelda, et need kes jäävad on laisad, vastupidi.
Tulles tagasi algselt esitatud küsimuse juurde, mis põhjustab siis lahkumist ,kas tõesti on Eestist lahkujad mugavus-ja laiskuspagulased või enese eest võitlejad? Ilmselt võib öelda, et eks ole kõike, nii mugavus-ja laiskuspagulasi kui ka enese eest võitlejaid, kuid ka neid , kes tahavad end lihtsalt täiendada ja avastada, et hiljem tagasi tulla ja oma riigile ning ühiskonnale peegeldada seda, mida on nähtud ja kogetud mujal. Ehk siis ei saa võtta kindlat seisukohta, miks inimesed lahkuvad, igal ühel on rääkida oma lugu ning jääb vaid loota, et ühel päeval on tulevad inimesed tagasi ning avastavad oma riigi uuesti, leiavad enesele väärilise töökoha ja jäävad ikka siia, kus on nende kodu.