Noored parematel jahimaadel (0)

Noored parematel jahimaadel
Seiklushimuline hing on üks paratamatu noore inimese osa. Ta tahab kõike teha, kogeda, tunda end iseseisvana, enda eest ise vastutada ja seni kuni tal pole finantskoormaid ega lapsi, ei hoida teda justkui miski ühe koha peal. Aastaid oleme kuulnud meediast, kuidas noored lahkuvad Eestist „parematele jahimaadele“. Enamus läheb välismaale õpingute jätkamiseks või tööle. On ka neid, kes võtavad pärast keskkooli aasta vabaks, et avastada iseennast ja maailma väljaspool kodumaa piire , puhata ning näha elu. Kuid kas see on vaid aasta või on võimalus, et noor ei naasegi enam tagasi kodumaale?
Välismaale õppima minevad noored toovad sageli põhjuseks selle, et sealset haridust peetakse paremaks ja soovitakse saada uut ning huvitavat elukogemust. Kindlasti tuleb võõras keskkonnas elamine inimesele kasuks, pannes teda proovile, ja avardades tema silmaringi, ent ometi ei saa öelda, et võõramaised koolid meie omadest paremad oleksid. Eesti ülikoolid on küllaltki mainekad ning kindlasti annavad võrdväärselt kvaliteetse hariduse. Kui Eesti ülikoolide miinustest rääkida, siis võib välja tuua selle, et siin ei saa õppida huvitavamaid ja spetsiifilisi erialasid ning neid tulebki sageli just välismaalt otsima minna.
Piiride taha tööd otsima minevaid noori meelitavad suured palgasummad. Palju on neid, kes käivad pidevalt kahe riigi vahet, enamasti Soome-Eesti, kuid on ka inimesi, kes lähevad, et jääda. Muidugi ei saa kodanikke süüdistada selles, et nad paremat elu soovivad, kuid kindlasti tuleks ka arvestada välismaiste kallimate elutingimustega. Kui näiteks 3600 eurot on Eestis vägagi suur palk, siis Soomes on see keskmine, täpselt nii palju, et ära elada. Lahkumine ei pruugi alati tulu tuua.
2009. aastal ilmus Postimehes artikkel, mis kandis pealkirja „Eesti probleem pole mitte väljaränne, vaid mitte-tagasitulek“ Seda toetab ja tõestab täiesti 2013. aastal ilmunud artikkel „2012. aasta küsimus: miks Eesti inimesed järsku lahkuma hakkasid?“ millest võis välja lugeda, et tol aastal oli meie riigist välja rännanud 10 873 ja kodumaale naasnud vaid 1673 eestlast. Mis omakorda tõestab seda, et Eestil pole seda miskit, mis meelitaks ära sõitnud noori ja muidki inimesi siia tagasi tulema. Kui lähiajal midagi ei muutu, siis ei julge eestlasena tulevikku vaadatagi.
Põhiline on Eestist lahkunud noorele näidata, et tal on koht, kuhu tagasi tulla ning võimalus endale Eestis inimväärne elu rajada. Ainuüksi sellest ei piisa, et riik neid noori siia tahab – noored peavad ka ise tahtma siia tagasi tulla ning see soov peaks tulema arusaamast, et kodumaa hoiab ja väärtustab neid. Seni kui Eesti riik selle jaoks midagi ette ei võta, ongi noortel parematel jahimaadel suuremad võimalused läbilöömiseks.