KAS MEEDIAKUNSTI KREATIIVSED TEHNOLOOGIAD VAHETAVAD TULEVIKUS VÄLJA PINTSLI JA VIIULI? (0)

Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor
Disaini õppetool
Graafilise disaini eriala
Kristiina Seim
KAS MEEDIAKUNSTI KREATIIVSED TEHNOLOOGIAD VAHETAVAD TULEVIKUS VÄLJA PINTSLI JA VIIULI?
Essee
Pärnu 2012
Tänases tehnoloogiliselt kiirelt arenevas ning globaliseerunud maailmas jääb üha vähem aega selleks, et vaadata tagasi ja meenutada seda, mis kõik on olnud varem. Kui seda aga teha, siis leiame sealt mahuka pagasi, mis sisaldab endas ülimalt kiirelt muutuvat tehnoloogilist arengut. Palju on muutunud ajas see, mis mõnel konkreetsel hetkel on uudne ja värske. Sellega seoses on muutunud ka kunstis käsitletavad teemad ning emotsioonid , mida nad meis tekitavad. Vaadates tagasi ning mõeldes olevikule on väga keeruline ette kujutada, kuhu viib meid homne päev. Kas on võimalik, et tehnoloogia ning sellega koos ka meediakunst , levib lõpuks nii laialdaselt, et unustuste hõlma vajuvad nii kujutava kunsti kui muusika esialgsed meetodid ning kasutamisviisid? Võib-olla mitte, kuid võimalus selleks jääb siiski.
Nii nagu varem loodi maalikunsti ja muusikat järjest laiemale publikule ning ehitati üha suuremaid näitusesaale ja kontserdimaju, nii muutub ka maailm täna aina pluralistlikumaks ning kunstniku võimalus jõuda publikuni üha suureneb. Reaalsete hoonete osatähtsus kunsti levitamiseks ja selle esitamiseks väheneb ning küberruumi oma suureneb. Kunst , mille nägemiseks tuli varem ette võtta pikki teekondi, on nüüd küberruumist leitav vaid mõne minuti ning väheste materiaalsete vahenditega. Kunstnikud innustuvad sellest, et kontakti leidmine suurema publikuga on lihtne ning nõuab vähe aega ning see on kindlasti üks põhjuseid, miks kunstnikud ja ka publik pöörab pea üha rohkem meediakunsti suunas.
Meediakunst ümbritseb meid kõikjal, kas soovime seda või mitte. Me oleme sellega juba niivõrd harjunud ja selle poolt mõjutatud, et ei pruugigi mõista, et kunagi varem on olnud elu ka ilma selleta iseenesestmõistetav. Kui esialgu oli meedia vaid väike osa kogu kunstimaastikust, siis mida aeg edasi, seda enam on ta seda maastikku omanäolisemaks kujundama hakanud. See on olnud võimalik läbi erinevate kunstiliikide ühendamise ning kombineerimise, mis on omakorda saanud võimalikuks tänu tehnoloogia arengule. Kunstnikud otsivad uusi väljendusvahendeid ning leiavad neid sageli just meediakunstis, mis võimaldab jõuda oma mitmekesisuse ning võimalusterohkuse tõttu laiema publikuni. Samuti pakub looming läbi erinevate vahendite, tehnoloogiate ja programmide ka kunstnikule endale vaheldust ning uusi mängumaid. Erinevate teemade ning mõtete ülestähendamine meediakunsti kreatiivsete tehnoloogiate kaudu annab kunstnikule varasemast rohkem kombineerimisvõimalusi ning vabadust. See omakorda tähendab, et tõenäosus, et kunstniku mõtteid analüüsitakse ja mõistetakse nii, nagu ta seda soovib, on suurem. Publiku jaoks tähendab see aga eredamaid emotsioone ning võib-olla ka äratundmist.
Kreatiivse tehnoloogia kiire arengu juures jääb vaid soovida , et kunstnikud jätkaksid meedias oma kaasaegsete meediumite kombineerimist ka traditsiooniliste kunstidega ning ei unustaks kunsti algupärast olemust. Traditsiooniliste kunstide ja nende meetodite all pean eelkõige silmas maalimist, joonistamist, skulptuuri, graafikat ja nende alavorme, mis on kõik seotud käelise tegevusega , et mitte öelda käsitööga. Traditsiooniliste meetodite kasutamine ja tehnoloogiliste vahenditega liitmine on kindlasti oluline nii kunstnikele kui ka publikule – seda mõjuvam ning sügavam on tulemus ning seda selgemalt on võimalik avada töö sisu ja autori mõtted. Traditsioonid võivad lisada tööle oma müstilise sügavuse, mille mõistmiseks on vaja neid tunda, see annab aga loodavale veel ühe mõõtme juurde.
Traditsiooniliste vahendite tundma õppimine on oluline kindlasti ka noorte ning kunsti juurde alles teed leidvate inimeste seisukohast , kuna see aitab neil paremini mõista ning kõrgemalt hinnata progressi, mis on võimalikuks teinud tänapäevaste vahendite kasutamise loometegevuse juures. See on ka põhjus, miks peaks enne arvutihiirt andma kujutava kunsti huvilisele kätte pliiatsi või pintsli. Sama kehtib ka muusika kohta – oluline on tunda seda, mis on loodud varem ning alustama peaks näiteks nootidest, mitte mikserpuldist. Antud juhul on mõlema kunstiliigi puhul võimalik tuua hulgaliselt näiteid – nii halbu kui ka häid – vastupidise kohta. Eks erand kinnitab ikka reeglit. Mõne kunstniku jaoks võib eelneva tundmine teda hoopis kammitseda.
Raske on öelda, kas meediakunst võrreldes traditsiooniliste kunstidega soosib või pidurdab omanäolisust. Olgu meedium milline tahes, kunstnikul on sellegipoolest oma stiil, kuid küsimus on pigem selles, kui palju on seda stiili mõjutatud või palju on kunstnik lisanud oma töödesse inspiratsiooni teiste autorite töödest. Meediakunst on kindlasti painduvam kui traditsiooniline kunst. Samas on ta aga oma kättesaadavuse tõttu suure mõjuvõimuga ning erinevad autorid „kasutavad“ teineteist seda ise teadmatagi. Kui mõelda tänapäeval traditsioonilist kunsti ümbritsevat keskkonda, siis usun, et teineteise tahtmatut mõjutamist esineb vähem just seetõttu, et enamuse meid ümbritsevast keskkonnast moodustab pigem meedia kui traditsiooniline kunst. Samas on enamus meid ümbritsevast meediast nii öelda „keskmisele maitsele“ suunatud ning seetõttu võib-olla ei lasegi kunstnikud end sellest niivõrd häirida. Võib ka olla vastupidi – kunstnikud lasevad selle endale lausa nii ligi, et hakkavad ka ise tahtmatult looma „keskmist“ kunsti. See aga võib summutada nende loomingu innovatiivsuse täielikult.
Enne kui võtta seisukoht, et meediakunsti vahendid üksi suudavad pakkuda kordi originaalsemaid lahendusi kui traditsiooniline kunst iial on suutnud, tuleks mõelda kunstile kui kellegi loomingule. See, kui uuenduslik või omapärane on looming, tuleneb ikkagi kunstnikust, mitte ainult valitud vahenditest. Nii traditsioonilises kui ka meediakunstis on võimalik luua korduvalt kasutatud klišeesid ning samuti on mõlema variandi puhul võimalik luua midagi täiesti enneolematut.
Kuna nii traditsioonilise kui ka meediakunsti kättesaadavus on tänapäeva ühiskonnas järjest lihtsam, siis on ka kunstnike ootused oma publikuni jõudmise puhul järjest suuremad. Tõenäoliselt on kergem jõuda publikuni läbi meediakunsti, mis levib pea kõikjal ning on küberruumist kergelt kättesaadav. See aga ei tähenda, et tohiks alaväärtustada traditsioonilist kunsti, mis on tegelikult aluseks sellele, mida me täna loome . Kuigi me ei saa välistada, et tulevikus kaob traditsioonilise kunsti loomine täielikult, peame lootma , et tänased ning tulevased kunstnikud väärtustavad seda vähemalt nii palju, et sellest eeskuju võtta ning kasvõi õppe-eesmärkidel kasutada. Traditsioonilise kunsti ja selle ajaloo tundmine annab loomingule suure lisaväärtuse ning mõõtme, mida mõistavad vaid need, kes on traditsioonilise kunstiga tuttavad. Meediakunst on väga painduv ning usun, et mida rohkem sisaldab see endas kunstniku mõistmist minevikust, seda mitmetahulisem on looming. Isegi kui kreatiivsed tehnoloogiad peaksid kunagi traditsioonilise kunsti täielikult välja vahetama , siis elab see edasi neis kunstnikes, kes tunnevad selle maailma tausta , milles nad oma loometööd teevad.