Kas massiimmigratsioon ohustab või rikastab Euroopat (0)

Kas massiimmigratsioon ohustab või rikastab Euroopat?
Parem karta kui kahetseda
09.10.2015
Viimasel ajal kajastavad erinevad meediaväljaanded pagulaste massilist sisserännet Euroopasse. See on jaganud meid kahte leeri: inimesed, kes on valmis immigrante aitama ning teised, kes on totaalselt nende vastu. Pagulasrände pooldajad peavad normaalseks, et Somaaliast, Süüriast ning teistest arengumaadest sealsete raskete olude eest Euroopasse põgenevad inimesed tuleb avasüli vastu võtta. Pagulasvastased aga leiavad, et neid ei tohiks siin aktsepteerida ega kuidagigi toetada, vaid hoopis tagasi saatma sinna, kust nad tulid. Selles, kas immigrandid siis ohustavad meid või on nad hoopis vajalikud Euroopa rikastamiseks, pole ühisele selgusele veel jõutud.
Suur miinus , mille massiimmigratsiooni pooldajad arvatavasti kahe silma vahele jätavad, on pagulaste mõju Euroopale pikemas perspektiivis. Alguses võime ju muidugi mõelda endeist kui maailmaparandajaist – pakume ulualust pagulastele, kes tulevad riskides oma eluga meie juurde ainult selleks, et ometigi kriisikoldest pääseda. Me oleme nõus hoidma kokku oma enda inimeste pealt ning kulutama ühele pagulasperele keskmiselt 25000 eurot aastas, kui ometigi pole kõik nii roosiline.
Pagulased tulevad Euroopasse täiesti teisest kultuuriruumist, kus kombed ja tavad erinevad nendest , mis meile omased on. Seal, kus nemad on harjunud elama, on tihti normaalne, et probleeme lahendatakse vägivallaga . Mõnes paigas ei pilguta keegi silmagi tapetud või vägistatud inimest nähes. Siia tulles ei kujuta nad tegelikult ette, mis neid peale sotsiaalabi ees ootab. Me paneme pagulased elama suurlinnadesse, kus meie arvates toimub nende kiirem integratsioon ühiskonda, kuid selle tõeline tagajärg võib olla hoopis teistsugune. Ka nendel on siin, uues keskkonnas, väga harjumatu ja keeruline, alustades jahedast kliimast ning lõpetades sellega, et tänavatel liiguvad peamiselt valged inimesed. Kõik suured erinevused kodukohaga tekitavad sisserännanus stressi, millega teatud osa kindlasti toime tuleb, kuid alati on meie seas ka nõrgemaid inimesi. Nad ei pruugi omaks võtta meie käitumismaneere ning tavasid, tekitades sellega probleeme. Esiteks muidugi stressi näol, mis suure tõenäosusega avaldub vägivallana, kuid teiseks hakkavad aja jooksul nemad mõjutama ka meie kultuuri, hävitades selle, mille me praeguseks oleme suutnud saavutada. Ilmselt ei ole mõistlik neid pimesi usaldada ning naiivselt loota , et paari põlvkonna pärast ei ole aktuaalne näiteks lahendada probleeme vägivalla teel.
Eesti vanasõna ütleb, et kui annad sõrme, võtab terve käe. Sama võib olla pagulastega. Majutame esimesed tuhat , tulevad järgmised, kuid neid siis seekord kümme korda rohkem. Saades teada, kui lahkelt me nendesse suhtume, imbub neid ainult juurde. Aina tulevad ja tulevad oma probleemide ja hädadega. Algul on nad valmis oma hinge müüma ühe korteri eest. Järgmiseks küsivad nad juba riideid ja natuke uurivad, kas saaks kusagil äkki töötada. Siis, kui nad end juba mugavalt hakkavad tundma, oskavad nad ka rohkem nõuda. Näite saab tuua meie põhjanaabritelt, kus alles oktoobri alguses hakkasid pagulased mässama, sest neile pakutav söök ei sobinud. Tuleb ära mainida, et pagulastele anti sama toitu, mida selle linna kooli- ja lasteaialastelegi. See on ilmselgelt märk sellest, et nad tunnevad ennast juba praegu liiga kindlalt, sest me oleme nende vastu liiga head olnud.
Siinkohal tuleks meeles pidada traditsioonilist ütlust „parem karta kui kahetseda“. Euroopa ei tohiks võtta riski pagulaste majutamise ning rahalise abi osutamise näol ning massiimmigratsioonile tuleks leida mõni muu lahendus. Mõistlik oleks nad siiski oma kodumaale tagasi saata ning lasta neil oma riigisisesed asjad ise korda seada, sest nagu me kõik teame, ei ole põgenemine iialgi lahendus probleemile.