Kas karskusliikumine Eestis on ajast ja arust? (0)

Kas karskusliikumine on Eestis ajast ja arust?
Eriti noorte kui ka üleüldisel kasvaval alkoholitarbimisel ei paista lõppu olevat. Alkoholi tarbimine on saamas tavaliseks järjest nooremate inimeste seas, alkoholijoobes juhitud sõidukid tapavad aina rohkem liiklejaid ning alkoholi liigtarvitamine toob kaasa paljudele tervisehädasid või saadakse viga alkoholijoobes tekkinud õnnetusjuhtumistes. Kas saab üldse mõelda teistmoodi, kui, et karskusliikumise areng peab jätkuma?
Organiseeritud karskusliikumine Eestis sai alguse 19.sajandi lõpus, kui asutati Eesti esimene karskusselts „Täht“. Seltslaste põhimõte polnud alkoholi täielik keelustamine, sest see tundus ka tol ajal vastuvõetamatu, vaid taheti piirata alkoholi liigtarbimist ning sellega seonduvaid probleeme, näiteks alkoholi liigtarvitamisest tulenevaid tervisehädasid. Karskusseltside laia ning hoogsat levikut soodustas muusika - ning lauluseltside leviku riigipoolne piiramine, sest neid loeti rahvuslikuks liikumiseks. Kuna igasugune seltsitegevus koondas hakkajaid inimesi, siis ka karskusseltsides aeti edaspidi alkoholi vastase liikumise kõrval ka venestamis vastast ärkamisaegset rahvapoliitikat.
Karskusliikumine on olnud taas tõusuteel juba umbes kümme aastat, inimesed hakkavad aina rohkem mõistma alkoholi kui kasvavat probleemi ning seda probleemi soovitakse lahendada.
Praeguses Eestis on suurimaks alkoholiga seonduvaks probleemiks noorte suur alkoholi tarbimine. Mõtlematus, iidoli järgmine, huvi või sarnane põhjus on alkoholiga tutvuse tegemiseks ning üldiselt päris eemale sellest ei saadagi. Noores kehas võib alkohol põhjustada tervisehäireid ning alkoholist võidakse saada julgust ka kuritegudeks.
Eelnevast loetust võib ju lihtsalt järeldada, et karskusliikumine ei saa olla ka praegu ajast ja arust. See on väga tähtis, sest probleeme, mida lahendada, jagub kindlasti pikaks ajaks. Meie riik on mõningaid muudatusi ka teinud. Näiteks on tunduvalt tõstetud alkoholi aktsiisi, mis on viinud alkoholi hinnad poodides väga kõrgeks. Sellise otsuse üle on vaieldud mitmeti, karskusliikujad arvavad , et alkoholi tarbimine väheneks vaid siis, kui hindu kergitada vähemalt 50%, samas selline otsus aitaks kindlasti kaasa „salaviina“ toodangule ja müügile ning liigtarvitajad siiski oma joogid kätte saaks ning muudatus tuleb rohkem kahjuks tavatarbijale , kes peale sauna õlut joob. Teine palju kära enda ümber teinud muudatus on öine alkoholi müügikeeld. Nüüd kui seadus muudeti üleriigiliseks on vähemalt kadunud nö alkoholiturism, kus käidi öösiti, tihti ka joobes olles, kõrvalregioonidest, kus keeld polnud jõus, alkoholi ostmas. Samas ostetakse alkoholi nüüd kastidena varudeks ja tegelik alkoholi tarbimine palju ei vähene. Taas võib kannataja olla taas lihtne tavatarbija, kes õhtuks veini tahab osta. Muidugi üritatakse piirata alkoholi reklaamimist nii teles kui ka igal pool mujal, kuhu nooremad inimesed sattuda võivad.
Tegelikkuses aga siiski ei suuda ükski „keeld“ inimesi muuta. Näiteks väga juhuslikult pereringis teemat mainides oskas minu neljakümnendates onu rääkida seigast, kus 80´lõpus keelati alkohol pudelis avalikes kohtades ning kuidas siis restoranides viina lausa kannudega jagati. Isegi inimesed, kes muidu ei joonud, jõid viina vaid sellepärast, et see keelatud oli ning kui hakati piirama alkoholi müüki siis osteti hiiglaslikkudes kogustes varusid, kuigi neid vaja ei olnudki. Ka oli nö „mürke“ ehk salaviina võimalik väga kergelt hankida, sest seda toodeti palju, kui poest osta ei saanud. Tema arvas , et olukord on kindlasti isegi hullemaks läinud kui sel ajal. See näitab, et ainus võimalus olukorda parandada on see, kui muutub tarbija enda mõttemaailm. Seda ei saa siiski hetkega muuta ning see on palju kinni inimeses eneses, kuigi tean paljuid inimesi kes on muutunud täiskarsklasteks peale mõnda õnnetust, milles on alkoholil oma osa olnud.
Kõige lihtsam on inimest muuta siiski noores eas, aga kui ümberringi vohavad kirevad alkoholireklaamid ning juba varases nooruses mõnel põhjusel alkoholiga tutvutakse, siis ei ole eriti helgemat tulevikku kahjuks näha. Väga palju on kinni kindlasti laste perekondade suhtumine ning abivalmidus. Kui näiteks väike poiss näeb iga õhtu oma isa õllepudeliga, saab ta sellest nii aru, et nii peabki olema, ning ta ei karda alkoholi.
Kahjuks aga tänapäevase Eesti riigi valitsus ei hooli ennekõike inimestest, meie rahvuse säilitajatest, vaid kõiksetähtis on siiski raha. Olles toetatud alkoholitootjate poolt, ei saada ja ei taheta teha pöördelisi samme paremuse poole, vaid üritatakse ikka vaadata oma rahakotile ning võimalusele seda suurendada.
Ei saa ükski inimene väita, et meie riigis alkoholiga probleeme pole. On tähtis probleemidega tegeleda ning võidelda alkoholi liigtarbimise vastu, kuid siiski on kõige suurem jõud enda muutmiseks inimesel endal ning me kõik peame koos aitama probleemi lahendada. Vaid rahva jõuga, üksteist toetades on võimalik saavutada edu.