Kas iga vaba aja tegevus on rekreatsioon? (4)

TALLINNA ÜLIKOOLI RAKVERE KOLLEDZ RSP-I
Sotsiaalpedagoogika RKS-I

Vaba aja ja rekreatsiooni teooriad

KAS IGA VBA AJA TEGEVUS ON REKREATSIOON ?

Essee

Merilin Uder

Õppejõud:
Joe Noormets
MAARDU 2009
Aja väärtus seisneb
tema õiges kasutamises
mitte tema rohkuses.
Ööpäevas on kakskümmend neli tundi, millest kaheksa on määratud tööle, kaheksa puhkusele ja kaheksa kasutamiseks oma tahte järgi. Viimast ehk vaba aega on meil vaja hinge ja vaimu toitmiseks ja arendamiseks . Vaba aega saab inimene kasutada vastavalt oma soovile ja võimalustele, kui teeme rekreatiivseid tegevusi, on aeg väärtuslikult kasutatud. Iga vaba aja tegevus ei ole aga rekreatsioon.
Rekreatsiooni all mõistetakse kogu maailmas virgutavaid ja taastavaid vaba aja tegevusi, aktiivset puhkust, mille eesmärk on inimese töövõime taastamine, tema enesetunde parandamine, ülemäärasest pingest vabastamine ning keha ja vaimu tasakaalustamine . Sellised on näiteks igasugused sportimistegevused ja eneseharimisvõimalused, nagu male , ristsõnad, teatri- ja kinokülastused jne. Rekreatsiooni puhul on minu arvates väga oluline, et inimene teeks seda vabast tahtest. Mingil juhul ei saa rekreatsiooni peale suruda. Kui laps vägisi muuseumi tirida, ei pruugi sel olla rekreatiivset toimet, sest külastus ajal on tal paha tuju ja ta teab, et ta peab seal olema. Veel parem näide on spordiüritusted. Kui Erna retk on selle osalejatele väga hea rekreatsioonivõimalus, sest see viib mõtted argipäevast eemale, osalejad saavad tunnustatud ja füüsiliselt proovile pandud, siis spordivõõrastele või haigetele inimestele ei avalda taoline ellujäämiskursus säärast positiivset mõju, sest nad võivad tunda end meeskonna pidurina ja teistest kehvemana. Füüsiliselt on see retk neile liiga raske ja vaimselt liiga rusuv. Sellised olukorrad pigem vastanduvad rekreatsioonile.
Erinevad inimesed vajavad erinevaid rekreatsiooni võimalusi. Mis on ühele vabastav ja innustav, on teisele ebameeldiv ja tundub pigem kohustusena. Seega peavad rekreatsiooni korraldajad arvestama grupi iseärasustega ja püüdma neile leida kõige parem võimalik lõõgastusviis. Peale iseloomuomaduste ja füüsiliste võimete, on vaja kindlasti arvestada ka kultuuriliste ja etniliste külgedega. Kui tegevused lähevad vastuollu inimese uksumuste või traditsioonidega siis satub hing segadusse ja jällegi ei pruugi olla oodatavaid tulemusi. Näiteks ei saa kuidagi loomakaitsjatele olla heaks vaba aja tegevuseks jahipidamine. Kuigi ta võib olla füüsiliselt kosutav (värske õhk ja jalutuskäik metsas), ei mõju selline üritus loomakaitsja vaimule sugugi hästi.
On tegevusi, mida rumalam ühiskonna osa justkui peab rekreatsiooni nime vääriliseks, nagu näiteks peod rohke alkoholi või narkootikumidega. Noored armastavad ka lihtsalt tänavaid mööda ringi jõlkuda ja lollusi korda saata. Nad ise võivad ju väita, et alkohol aitab neil lõõgastuda ja eks see ole ka tõsi, kuid kindlasti mitte sellistes kogustes nagu ära juuakse . Või et prügikastide ümberlükkamine ja tagumine on hea pinge maandamiseks, sest aitab viha välja elada. Kuid rekreatsiooni puhul on väga oluline, et ei tehtaks kahju iseendale ega teistele. Seega ei kuulu ennast hävitavad või teisi ohustavad tegevused kasulike tegevuste hulka. Praegu on Eestis täiesti olemas kontingent, kelle põhiliseks meelelahutuseks on seltsis alkoholi tarbimine, tähtis ei ole ei koht ega joodav jook.
Lastega tegelevad inimesed peaksidki pöörama tähelepanu sellele, kuidas noored oma aega sisustavad. Mida varem hakkab pihta logelemine ja tegevusetus, seda tõenäolisem on, et tulevikus saab see joomarlust armastav seltskond lisa. Huviringid ja treeningud on parimad viisid õpetamaks noortele tõelisi rekreatiivseid tegevusi. Neid juhendades ja neile erinevaid võimalusi näidates, saavad nad pisiku, mis aitab neil tulevikus õigesti ja kasulikult aega sisustada.
Oma osa on ka riigil ja kohalikel omavalitsustel, kes peaksid kõikidele lastele, olenemata vanemate maksujõulisusest, võimaldama meelepärase huvitegevuse. Kindlasti on igal pool palju seliseid juhtumeid, kus lapsele, kui ta tahab kunstiringi minna, üteldakse, et ei saa, liiga kallis. Halvimal juhul ei pea vanemad üldse oluliseks, et lapsel oleks korralikud hobid ning siis ei ole lapsel mingit võimalust neilt raha saada. Nii jäävadki riskigrupid (vähekindlustatud lapsed ja vanemliku hoolitsuseta lapsed) tänavale hulkuma ja võivad kergemini leida vaba aja sisustamiseks mitte rekreatiivseid tegevusi selle kõige halvemas tähenduses.
Ühiskonna mõistes ongi rekreatiivsed tegevused sellised, mis ei kahjusta teisi ühiskonna liikmeid ega neid ümbritsevat maailmaruumi. Kitsamalt on rekreatiivsed tegevused määratletavad inimese enda ellusuhtumise, eluala , iseloomu ja füüsiliste võimete järgi. Nende tegevuste rekreatiivsus sõltub sellest, mis aitab sellel kindlal inimesel, kes seda tegevust teostab , rutiinist välja tulla, jõudu koguda ja meelt lahutada. Need vastused peab iga inimene endas ise leidma, et aega väärtuslikult ära kasutada.
3