Kas Eesti on heaolu riik? (2)

Kas Eesti on heaoluriik ?
Heaoluriik on riik, mis garanteerib kodanike poliitilisi ja sotsiaalseid õiguseid. Otseselt ei sekku riik turumajandusse, kuid vähendab oma kodanike omavahelist sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust maksu-, majandus-, ja sotsiaalpoliitikaga. Heaoluriigi tekkega kaasneb ka üldise elatustaseme tõus ja suureneb keskklassi osakaal ühiskonnas. Heaoluühiskonnale omased tunnused on vaesuse leevendamine, sotsiaalse tõrjutuse vähendamine, igale indiviidile võimetekohase tasuta hariduse tagamine, inimõiguste kaitse, töötute ühiskonnas järgi aitamine ning muud sätted ja põhimõtted, mis põhinevad hoolivuse, võrdsuse, sallivuse ja inimväärse elu ideedest.
Ludwig Erhard , Saksamaa majandusminister aastatel 1949-1963, pani aluse Saksamaa majanduslikule stabiliseerumisele pärast II maailmasõda. Paljud on seda nimetanud majanduslikuks imeks. Ludwig Erhard võrdles riigi ja majanduse seost jalgpalliga . Riik loob mängureeglid, hoolitseb iseenda püsimise eest ja on kohtunik . Nii nagu kohtunik ei saa mängus kaasa lüüa, ei tohiks ka riik ise majanduses osaleda. Sellest on tingitud ka soovitus orienteeruda nii palju kui võimalik erasektorile ja privatiseerida enamik olemasolevaid riigiettevõtteid. Erhard ütles, et heaoluühiskonna kujunemise aluseks on laiade rahvahulkade sissetuleku suurendamine , mille aluseks omakorda on tootlikkuse kasv ja stabiilsed hinnad. Selline süsteem aitas ka Saksamaal kujuneda heaoluriigiks.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 10. osutab sotsiaalriiklusele viide õigustele, mis on põhiseadusega kooskõlas ja vastavad sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõttele.
Euroopa Liiduga liitumine oli Eesti jaoks üheks oluliseks lävepakuks meie riigi ja rahva arengu teel. Euroopa Liidu toetused on aidanud Eestil liikuda järjest jätkusuutlikuma heaoluriigi poole. Meie SKT on aastast-aastasse ÜRO raportite andmeil aina tõusnud. Siiski on riike, kelle kõrval on näha, et meil on veel pikk tee minna tõelise heaoluühiskonnani. Võttes võrdlusena kõrvale mõne Eesti naaberriikidest, paistab Soome koheselt oma finantsalase kindlustatusega silma. Nende käibemaks ületab Eesti oma 2 protsendiga. Nende tubaka- ja alkoholiaktsiisid on Eestiga võrreldes lagikõrged. Samas on nende elatustase võrreldes Eestiga ka kordi kõrgem. Soomes on koguni välja kujunenud väljend ''rakentellinen työtömuus'' – sisseehitatud töötus, mis ei sünni kuidagi muul moel kui vaid süsteemi läbi. On inimesi, kes on varsti juba pensionieas, kuid pole ühtegi päeva oma elus töötanud, kes saavad paremini palka kodus magades , kui näiteks ülikoolis õppija. Töötuskindlustust ei tohiks maksta nii, et inimestel kaob motivatsioon kunagi üldse tööle minna. Kuid võrreldes seda probleemi selle vastandiga, kus inimesed tahavad teha tööd aga tööd ei ole, siis kahaneb see mikroskoopiliseks.
Paremal järel olevad inimesed, heaoluühiskondade kodanikud, kellel on olemas kindlad tööd, kellel on head tutvused ja kes pole kunagi pidanud vaesuses virelema on sageli pimedad probleemidele, mis ümbritsevad meid meie ühiskonnas, kus näiliselt oleks nagu hea elada. Nad ei vaata inimesi, kes teenivad ebainimliku töötasuga elatist prügikastidest pudelite korjamisega, nad ei näe inimesi, kes on sunnitud sööma toitu, mille keegi on juba varem söömiskõlbmatuks kuulutanud ja nad ei pruugi endale ette kujutada, et on inimesi, kes kannavad jope all ajalehti, et end karmi ilmastiku eest kaitsta.
Eesti tänane areng ja majandusstruktuur on paremal juhul võrreldav Soome 1980. aastate alguse omaga . Seega on sisuliselt mõttetu võrrelda Eesti heaoluriigi mudelit hetkel teiste Euroopa riikidega, kuid arengu protsess jätkub ning võib uskuda et Eesti riik võib kümne aasta pärast julgelt kinnitada ,et oleme täielikult heaoluriik kõigi oma hüvedega, kuid hetkel ei ole meil majanduslikult võimalik täita kõiki heaoluühiskonna tingimusi.
Heaoluühiskonna algne eesmärk – pakkuda kõigile oma liikmetele turvalist elu – on tänapäeva riskiühiskonnas siiski ilmselt täitumatu igatsus. Postmodernne heaoluühiskonna poliitika ei taotlegi üldrahvalikku konsensust, aga väldib samas ka leppimatuid konflikte, ideoloogiliste vastandumiste fataalsust, klasside või rahvuste igipõlist viha. Tunnustatud on olukordade, huvide, identiteetide mitmesus. Igaühelt on oodatud valmisolek võtta vastu uusi väljakutseid, leida igas uues probleemsituatsioonis parim võimalik valik.
Eesti on riik, millel on heaoluühiskonnale omaseid tunnuseid, kuid Eesti ei ole heaoluriik.