Kas e-õpikud kergendavad kooli- või rahakotti? (0)

Kas e-õpikud kergendavad kooli- või rahakotti?
Keskmiselt on igal õpilasel päevas viis kuni kuus tundi, see teeb tervelt viis kuni kuus erinevat õppeainet, millest igas ühes on sageli vähemalt üks õpik, töövihik või ülesannete kogu ning iga õppeaine kohta ka vihik, kuhu õpetaja juttu üles kirjutada. Pool tosinat raamatut kotis ei tundugi nii palju, kuid kui mõelda reaalsusele, siis on kotis keskmiselt veidi alla kümne õpiku, paar töövihikut, mõni ülesannete kogu, hunnik vihikuid, päevik ja pinal. See on ikka üks paras hulk raamatuid, mida noor õppur igapäevaselt koolikotis peab kandma. Üha enam räägitakse e-õpikutest, kuid kas need on ikka hea ja sobiv alternatiiv klassikalistele paberõpikutele?
Paari viimase aasta jooksul on kiirelt populaarsust kogunud e-raamatud, mille võidukäik algas koos tahvelarvutite levimisega. Kui paberkandjal raamat ja klassikaline õpik on väga suurel määral sarnased, siis e-raamatul ja e-õpikul on rohkem erinevusi. Näiteks ei moodusta viimane ühtset tervikut, vaid neid saab müüa-osta üksikute peatükkide kaupa. E-õpik sisaldab endas ka interaktiivseid lahendusi ja harjutusi, enam ei ole õpilasel vaja eraldi töövihikut, õpikut ning ülesannete kogu, kõik on olemas koos e-õpikus, mis võimaldab ka jälgida õppuri edasiminekut ning kohandada omandatavat materjali selle järgi.
E-õpikute kompaktsuse ning interaktiivsuse kohapealt ei tohiks kellelgi vastuväiteid olla. Eesti kui e-riigi kuvandiga sobivad veebiõpikud ideaalselt, ühendades endas nii palju räägitud innovatiivsuse ja mugavuse , mis peaksid mõlemad teadmiste omandamist ning õppimist huvitavamaks muutma . Areneva tehnoloogia ajastul tundub üsna loogilise sammuna, et ka õppematerjalid kolivad virtuaalmaailma ning muutuvad sealt igapäevaselt kättesaadavaks, mis kasu on kõigist neist tehnoloogilistest saavutustest, kui me ei oska nende abil iseenda elu kergemaks teha, alustades siis näiteks noorte koolikottidest.
Kanda viiel päeval nädalas endaga kaasa üht tahvelarvutit on rühile ning seljale palju mugavam, kui vedada päevast päeva tosinat paksu õpikut kooli ja tagasi. Kuid kuidas mõjub nutiseadmete pidev ning igapäevane kasutamine noortele õppuritele? On üsna ilmne, et ka e-õpikutel on omad miinused. Kas tahvelarvutite konstantne käsitlemine mõjub halvasti silmadele või mõjutab kuidagi teisiti meie tervist, seda pole teada. Tundub nagu oleks e-õpikutega kaasnev suurim mure koht materiaalne pool. Kes peaks soetama vajalikud seadmed ja õppematerjalid? Kas lapsevanem , kool või hoopis keegi kolmas?
E-õpikud ei ole odav lõbu. Iga õppur vajab omale seadet , mida tundides kasutada, kuid kelle kohustus oleks vastav seade muretseda? Praegusel hetkel kuuluvad õpikud enamasti koolile, vajalikud töövihikud ja ülesannete kogud tuleb aga õpilastel ise välja osta. Mõnedel juhtudel katab vastavad kulud kohalik omavalitsus . Kui minna üle e-õpikutele, kas siis kool peaks võimaldama oma õpilastele nutiseadmed, mida kasutada õppimiseks. Korraga tekib suur hulk küsimusi: Kas õpilane peab tegema kooliga mingi lepingu? Kas seadet on võimalik kasutada seetõttu ainult kooliruumides? Kui jah, siis kuidas on võimalik sel juhul teha koduseid töid? Kui aga kool ega riik ei toeta tahvelarvutite muretsemist, siis kuidas saame me nõuda lapsevanematelt, et selleks, et nende järeltulijad saaks omandada haridust, peavad nad tegema suure väljamineku, nagu seda on nutiseade. Ning kuidas tagada, et oluliste õppevahenditega midagi ei juhtuks? Mis saab, kui õpilane lõhub kogemata koolivaraks oleva tahvli või vanemad keelduvad pärast isikliku nutiseadme purunemist õppurile uut soetamast?
E-õpikutega käib hetkel veel kaasas terve hulk vastamata küsimusi, millele tuleks enne nende üldisele kasutuselevõtmist vastata. Oleks äärmiselt kurb, kui e-õpikutega kaasnevate positiivsete muutuste asemel jääksid õhku vaid rahastamisega seotud probleemid. Antud küsimustele tuleks vastused leida esmalt riiklikul tasemel, kas ja kuidas me soovime kogu oma haridussüsteemi siduda e-õpikutega. Vastasel juhul oleme me iseendale tekitanud olukorra, kus noorte koolikoti kergendamiseks peame järjepidevalt tühjendama nii enda kui riigi kukrut.