Kas e-õpikud kergendavad kooli või rahakotti? (0)

Kas e-õpikud kergendavad kooli või rahakotti?
Hetkel on üheks Eesti ühiskonna aktuaalsemaks teemaks koolisüsteem ning just selle negatiivsed küljed. Tänapäeva noorukid alustavad enesearendamisega juba lasteaias ning koolis on kohustuslik õppida kuni põhikooli lõpuni, seejärel on võimalik teha iseseisvaid valikuid , kas siis gümnaasiumi, kutsekooli või ülikooli kasuks. Täiskasvanuks saamiseni on õppimisel nooruki elus suur osakaal ning juba see lihtne fakt võiks olla põhjuseks muuta koolis käimine noortele võimalikult kergeks ja meeldivaks. Tänu tehnoloogia arengule oleme jõudnud nii e-õppe kui ka e-õpikuteni, kuid kas see on see, mida me oleme oodanud? Kas e-õpikud kergendavad kooli või vanemate rahakotti?
John Holt on öelnud : „Kuna me ei saa teada, milliseid teadmisi tulevikus kõige enam vaja on, on mõttetu püüda neid ette õpetada. Selle asemel peaksime püüdma selle poole, et inimesed armastavad õppimist nii väga ja õpivad nii hästi, et on võimelised õppima kõike, mida neil on vaja õppida.“. Praeguse koolisüsteemi ja õppekava koosluse tulemusena on tekkinud õpilaste seas nö „tuim tuupimine “, õpitakse mitokondrite ehitust, tuumafüüsikat kui ka sinusoidide joonestamist ning keemilisi reaktsioone, ja kõike seda niivõrd detailse infona, et õppimises ei nähtagi mitte mingisugust võlu, vaid kui tüütut ühekordset tuupimist. Selle asemel võiks keskenduda õppimise õpetamisele, tehes õpilastele selgeks, et teadmised on vajalikud ning aitavad meid tulevikus kaugele. Kui õpitu maht oleks väiksem ja temaatika üldisem ning rohkem kokkuvõetud, tekitaks see õpilastele mingisuguse suurema loogilise pildi silme ette. See paneks võib-olla tahtma õppida, sest tulemused on silmaga nähtavad ja ei tunta, et õpitakse midagi väga keerulist. Ühe lahendusena võib tuua esile e-õpikud, mille loomisega võib-olla kitsendatakse õpitavat ning digitaalselt on üleval kokkuvõtlikud õppematerjalid.
E-õpikute süsteem tekib Eestis hinnanguliselt 2020. aastaks. See tähendab, et kirjastused peavad riiklikule õppekavale vastavad õpikud ja töövihikud täies mahus netikeskkonnas kättesaadavaks muutma. Paneb mõtlema, kas selline ettevõtmine muudab koolinoorte elu lihtsamaks? E-õpikute kasutamise eelduseks on tahvel - või sülearvuti omamine juba esimeses klassis. Selle üle, kas tehnika soetamine on kokkuvõttes odavam, kui õpikute ja töövihikute ostmine ning laenutamine, ei anna ma pead, kuid tuleb arvestada, et tehnika ei pruugi lõpuni vastu pidada ning kulutused võivad selle arvelt suureneda . Praegusel hetkel on digiõpikuid saadaval juba esimestele klassidele, selle puhul tekib minul küsimus, kuidas 7-aastased lapsed sellise süsteemiga kohanevad? Nähes oma väikese õe pealt, millisel määral on tõusnud õppekava koormus ja nõutavate oskuste tase võrreldes enda algkooli ajaga, ei näe ma lihtsat varianti, kuidas põimuda sinna veel netipõhised õpikud ja kõik nende kasutamisega kaasnev. Mainimist väärt on ka silmanägemise halvenemine, mis on kahjuks paratamatu. Juhul kui e-õpikud on kasutuses 1.-12. klassini , on koormus silmadele kindlasti mingil määral kõrgem kui tavaliste paberõpikute kasutamisel .
Olen arvamusel, et kooli kergendamiseks tuleb eelisjärjekorras töötada õppekava ja õpetatava mahu kallal. Arvestades asjaolu, et klassinumbri suurenemisega kaasneb ka iseseisva töö maht ning see omakorda põhineb suuresti interneti kasutamisel, võib e-õpikute teke kooli lihtsamaks muuta võib-olla põhikooli ja gümnaasiumi astmes. Kui näiteks gümnaasiumi õpilasena on võimalik mõndades ainetes kasutada arvutit konspekteerimiseks, oleks ideaalne variant kui ka õpikud oleksid digitaalselt üleval. See lihtsustaks õppimist ja kogu info oleks koondunud ühte kohta. Kooliteed alles alustavaid lapsi võib digiõpikute juures paeluda just see, et info tuleb tahvelarvutist, mitte paberõpikust, kõigest see teadmine teeb õppimise nende jaoks huvitavamaks, kuid õhku jääb küsimus, kui kauaks ? „Haridus on see, mida enamik saab, paljud annavad edasi ja vähesed omavad.“ ütles kunagi Austria kirjanik Karl Kraus. Kui e-õpikute teke paneb õpilasi rohkem süvenema ja tahtma õppida, siis tõuseks meie haridustase veelgi ja kool kui õppeasutus muutuks meeldivamaks kohaks.
Nagu on öelnud vanakreeka filosoof ja matemaatik Pythagoras, siis: “Andke lastele haridust ja enam ei tule täiskasvanuid karistada.“ Sama kehtib ka meie ühiskonna kohta, noori tuleb tulemuslikult harida, et nad saaksid oma esimesest eluetapist, mis koosneb neil enamasti koolist ja õppimisest, võimalikult palju endaga ellu kaasa võtta. Selleks leiutatud e-õpikute eesmärgiks on lihtsustada teadmiste omandamist. Arvan, et digiõpikud kergendavad pigem kooli kui rahakotti, kuid seda põhikooli ja gümnaasiumi astmetes, mitte algkoolis. 1. klassi noori õpilasi tuleks siiski õpetada nendega suheldes ja lastes neil kasutada õpikuid, kust peab info leidmiseks vaeva nägema. Eeldades, et e-õpikute süsteem kergendab õppimist ja teadmiste omandamist, siis võiks tulevikus loota koolisüsteemi ja hariduse taseme tõusu.
Anete Nõulik
12.RE