Karl August Hermann 1851-1909 Lisbeth Vesselov Elulugu ● Karl August Hermann oli eesti helilooja, keeleteadlane ja entsüklopedist. ● Aastatel 1874–1878 õppis ta Tartu Ülikoolis usuteadust, 1878–1880 Leipzigis võrdlevat keeleteadust ja sai sel alal ka doktorikraadi. Seejärel asus ta elama Tartusse ning aastal 1882 sai temast Eesti Postimehe toimetaja. ● 1885–1898 andis ta välja ajakirja Laulu- ja mängu-leht, mis aastatel 1898–1899 ilmus Rahva Lõbu-lehe nime all
Karl August Hermann Kunagise Liivimaa Kuningriigi pealinna Oberpahleni külje all sündis Karl August Hermann 1851.aasta 23.septemberis. K.A. Hermann suri 1909.aastal. Ema suri, kui poiss oli kahenädalane. Ei tea, kas just emalt päritud geenidest või lihtsalt kaasaantuna oli tal tahe juba varakult kirjatarkust õppida. Viieselt oskas ta lugeda. Oma lugemisoskust ja naabri Hannale lugemise õpetamist kujutab Hermann väga emotsionaalselt jutukeses''Kullerkupukene''- ''Väike mälestus õrnast lapsepõlvest''.Samas on ta kirjeldanud koduküla kaunist loodust suure hingehellusega.. Haridustee sai alguse Annikvere Külakoolis. Edasi kulges see Põltsamaal, Tallinnas, Tartus, Peterburis. Need olid piagad, kus käidi koolis trotsides ajuti suuri majanduslikke raskusi. Alustanud
laulma ka segakoorid ning viiuliorkestrid. Viies laulupidu toimus 1894. aastal Tartus, osalesid esimesed külaliskoorid ning toimus interpreetide võistlus. Kuues laulupidu toimus 1896. aastal Tallinnas, Eesti heliloojate looming oli ülekaalus, võistulaulmisele lubati ka naiskoorid. Seitsmendal, 1910. aastal Tallinnas toimunud laulupeol kõlas vaid eestlaste looming. Esimesed heliloojad-asjaarmastajad Kunileid, Saebelmann, Thomson, Hermann. Aleksander Saebelmann-Kunileid (1845-1875) Tema oli Eesti esimene helilooja ja ta oli väga omapärase helikeelega. Tema elust on vähe teada, kuna elu lõpul sõitis ta Poltaavasse tervist parandama, kuid suri seal. Ta on sinna maetud. Tema loomingust on säilinud ainult Eestis valminud teosed (6-7 koorilaulu ja umbes 10 rahvaviisi seadet). Tema laulude iseloomustus: -laulud on vabad Saksa liedertafeli mõjudest
klaverisaatega soololaule, instrumentaalmuusikat ja kõige enam on temal koostatud koorilaule nii mees-, nais-, kui ka laste- ja segakooridele. Härma, Miina (09.02.1864 16.11.1941) Helilooja, koorijuht ja dirigent. Esimene eesti professionaalne naishelilooja, kes tegutses ka koorijuhi, organisti ja pedagoogina. Sündis Tartu lähedal Raadi vallas koolmeistri peres. Hariduse omandas Tartu eraalgkoolis ja K.Schulze erakeskkoolis. Klaverit hakkas õppima Karl August Hermanni juures. 1883. aastal astus Härma Peterburi konservatooriumi Louis Homiliuse oreliklassi, mille lõpetas 1890. aastal. Tegutses seejärel Peterburis klaveriõpetajana (hiljem samal alal ka Soomes) ja koorijuhina (Eesti Hariduse Seltsi segakoor) 18931894 andis Härma mitu edukat orelikontserti Saksamaal. Ta oli eesti esimene gastroleeriv interpreet, esines hiljem ka Soomes, Lätis ja Inglismaal. Tartusse naastes
saj E. De 'Cavalieri ,,Hinge ja keha etendus." Lavastamata ooper. Pärit Itaaliast. Passion oratooriumi erikuju, räägib Kristuse kannatustest (Bach ja Händel). Valga Cimze seminar. Ei öeldud orkestrid vaid pillikoorid. I üldlaulupidu seotud laulu- ja mänguseltsidega. 1865 esimesed laulu- ja mängu seltsid Estonia ja Vanemuine, Narvas Ilmarine, Pärnus Endla, Viljandis Koit. I üldlaulupidu toimub Tartus, korraldab Vanemuine. Algataja J. Voldemar Jannsen. Teine tugev korraldaja Karl Robert Jakobson. 15 ilmalikku ja 12 vaimulikku laulu. Enamik tekste Jannsenilt. Paciuse ,,Mu isa maa, mu õnn ja rõõm," 2.soome laul Karl Collan ,,Mu meeles seisab alati mu hiilgav isamaa." A. Saebelmann-Kunileid 2 eesti laulu ,,Mu isamaa on minu arm" ja ,,Sind surmani" Koidula tekstiga. Kokku 822 lauljat, 56 pillimeest, kuulajaid ja vaatajaid oli kuni 15 000. Ühenkoore juhatasid Jannsen ja Kunileid, puhkpille David Otto Virkhaus. Muusika kuulamine: Kunileid Mu isamaa on minu arm
Kirjandusmuuseumi lingilt http://www2.kirmus.ee/grafo/index.php?gid=20 Kalendreid avades saate näha, mida kujutasid endast kalendrisabad. Ajalehte tunti esialgu nädalalehe, aviisi või seitungi nime all. Termin "aealeht" on fikseeritud esmakordselt 1865 Eesti Postimehes, ajakiri pisut hiljem. Kasutatud on ka mitmeid sünonüüme, nagu käimakiri, sõnumikandja, sõnumitooja. 1854-57 ilmus uudisteajakiri "Tallinna koddaniko ramat oma sõbbradele male" kasutati sõna "raamat". Hermann nimetas oma ajakirju lihtsalt lehtedeks. Ajakirjanduse esimene murranguline ja aegumatu teene on maailma toomine lugeja koju. Praegu peame seda perioodika argitööks, aga ajalehe algusaegadel oli see vapustav murrang. Varasemas ajakirjanduses on välissõnumitel suur ülekaal. Kohalikud uudised levisid lähikonnas suust kõrva, enamasti ei pakkunud need ka ulatuslikumat huvi. Välissõnumid aga tõid võrdlusi, kuidas inimesed mujal elavad.
Kõik kommentaarid