10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2009-03-22
Kuupäev, millal dokument üles laeti
68 laadimist
Kokku alla laetud
4 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Tugi
Õppematerjali autor
oma kaasale kõike head. Kalevipoeg tahtis neiukest näha. Udu oli ja saarel polnud midagi näha peale ühe tamme all oleva tulukese, mille all oligi laulev neiu. Nüüd hakkas kalevipoeg talle vastu laulma. Kalevipoeg kutsus neiukest enda juurde ja andis mõista et nende vahel pole merd ega mingit taksitust koos olla. Ta ütles: "Siinap soojem armukaissu". Neiu tuligi kalevipojale lähemale. Nad hakkasid omavahel rääkima ning neiuke läks kalevipojale isegi kaissu. Kuid järsku hakkas neiuke kalevipoja kaisus appi hüüdma. Neiu magavad vanemad kuulsid seda kisa. Neiu isa läks asja kaema. Kui ta sinna jõudis ehmus ta kõvasti. Kalevipoeg küsis taadilt kartuseta, kas ehk eile õhtul hilja Soome tuuslar, tuuletarka, Virust tullest saarest mööda oli sõudnud? Saare taat aga polnud tuuslarit juba ammu näinud. Nüüd küsis saare taat kalevipojalt kus ta pärit on ja kes on ta vanemad. Kalevipoeg vastas et ta on Virust pärit, ning ta ema on lesk Linda ning isa Kalev. Saare piiga
Kanast kasvas tütar salme, tedremunast Linda ja varesepojast orjatüdruk. Salmele tulid kosja Kuu, Päike ja Täht. Salme sai Tähe kaasaks. Kuu ja Päike olid liiga muutliku meelega. Lindale tulid kosja Kuu, Päike, Vesi, Tuul ja Kungla kuningapoeg. Linda ei nõustu. Linda läheb Kalevile. Peeti pulmi. Salme ja Täht lahkuvad, kuid Kalevite pulmailu kestab. Lõpuks lahkuvad ka Kalev ja Linda. 2. LUGU VANA KALEVI HAIGUS JA SURM. KALEVIPOJA LAPSEPÕLV Kalevil ja Lindal oli palju kangeid poegi, kes kõik väljamaale õnne otsima rännanud. Kui Kalev suri, oli kodus veel kaks ja kolmas sündis alles pärast isa surma. Kolmas poeg oli kõige rohkem vanase Kalevisse, nii kanguselt kui tarkuselt. Isa soov oli, et riik jääks valitseda ühele pojale. Viimasel pojal oli nimeks Sohn, ehkki rahvasuus teda aina Kalevipojaks kutsutud on. Kalevipoja kohta pajatatakse sõnumeid üle terve maa.
käskides öösel vait olla. Öösel tulid koju eide kaks suurt poega ja väike mehike kartis väga. Järgmin hommik pääses ta põgenema. Kahekümnes lugu Kalevipoeg valmistub sõtta minema. Sõda toimus Ordurüütlite vastu. Ta kutsub endaga kaasa kõik eestlased ja koos minnakse sõtta. Enne minekut loeb õde Kalevipojale veel sõnad peale, kuidas ellu jääda. Sõjas langevad paljud eestlased ja Kalevipoja sõbrad. Ka Kalevipoeg ise saab haavata, aga sõnatark ravib ta terveks. Peale seda, kui kõik Kalevipoja sõbrad on langenud, läheb ta üksinda metsa ootele ja elama. Ordurüütlid üritavad mitmed korrad teda endaga mesti saada, aga see ei õnnestu. Kalevipoeg hakkab edasi minema ja jõuab Kääpa jõe äärde, kus puhkab ta mõõk. Ta hakkab sealt läbi minema ning mõõk täidab talle eelnevalt lausutud kohustuse lõigata jalad alt sellelt, kes teda ennem kandnud on. Kalevipoeg kaotab
Tom puges voodi, ilma et oleks end veel palvetamisega vaevanud, ja Sid pani selle vahelejätmise tallele. 4. P E A TÜ K K Päike tõusis vaikse maailma köhale, saates oma kiiri nagu õnnistades alla rahulikule külale. Pärast hommikusööki pidas tädi Polly perekondlikku jumalateenistust. See algas palvega, mille alusmüüriks olid tüsedad lademed pühakirjatsitaate, ühendatud algupäraste mõttemõlgutuste õhukese mördikihiga. Selle ehitise tipult esitas ta nagu Siinai mäelt käreda peatüki Moosese käsuseadusest. Siis pani Tom endale nii-öelda vöö vööle ja hakkas salme pähe tuupima. Sid oli oma osa juba mitu päeva tagasi ära õppinud. Tom koondas kogu oma energia viie salmi päheõppimiseks, ja ta valis need mäejutlusest, sest ta ei leidnud kuskilt lühemaid salme. Poole tunni möödudes oli Tomil oma õppetükist ebamäärane üldine kujutlus, kuid mitte ka rohkem, sest tema vaim rändas inimese kogu avaral mõtteväljal ja käed tegelesid tähelepanu
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid