Kalevipoja 4. lugu Kalevipoeg läks Soome oma kadunud eite (Lindat) otsima. Ta ujus/ kõndis üle mere. Käed sõudsid, jalad taga tüürisid. Kuna merel ei ole kelleltki teed küsida siis juhatajaks on ainult tähed. Vana Vanker, Rootsi Karu, Põhjanael ja tähed juhatasid talle teed. Järsku nägi Kalevipoeg ees küngast, mis lähemale sõudes osutuski maaks. Ta läks kaldale ning jäi raskest ujumisest magama. Järsku kuulis ta läbi une ühe neiu laulu. Neiu laulis sellest et tema kaasa on väga kaugel vete taga. Neiuke ei saa saarelt minema ega tema kaasa sealt tulema. Neiu oli väga kurb. Oma laulus soovis ta oma kaasale kõike head. Kalevipoeg tahtis neiukest näha. Udu oli ja saarel polnud midagi näha peale ühe tamme all oleva tulukese, mille all oligi laulev neiu. Nüüd hakkas kalevipoeg talle vastu laulma. Kalevipoeg kutsus neiukest enda juurde ja andis mõista et nende vahel pole merd ega mingit taksitust koos olla
1. LUGU KALEVI TULEK. SALME JA LINDA. PULMAD. Kalevite sugu sai alguse Vanaisa (Taevataadi) poegadest ja surelikest neidudest, kelle pojad Kalevite soo esiisadeks said. Põhja piiril asuvas talus kasvasid 3 poega. Üks läks Venemaale kaupmeheks, teine Turjamaale ( Norra põhjaosa) sõdalaseks, kolmas sõitis jumala juhatusel kotka seljas Viru randa, kus lõi oma riigi ja sai selle valitsejaks. Läänes elas noor lesknaine, kes leidis karjateelt kana, tedremuna ja varesepoja. Kanast kasvas tütar salme, tedremunast Linda ja varesepojast orjatüdruk. Salmele tulid kosja Kuu, Päike ja Täht. Salme sai Tähe kaasaks. Kuu ja Päike olid liiga muutliku meelega. Lindale tulid kosja Kuu, Päike, Vesi, Tuul ja Kungla kuningapoeg. Linda ei nõustu. Linda läheb Kalevile. Peeti pulmi. Salme ja Täht lahkuvad, kuid Kalevite pulmailu kestab. Lõpuks lahkuvad ka Kalev ja Linda. 2. LUGU VANA KALEVI HAIGUS JA SURM. KALEVIPOJA LAPSEPÕLV
ja hakkab laineid nõiduma, et Kalevipojal raskem oleks. Kalevipojal on küll raske, aga ta sammub läbi Peipsi ja jõuab kohale. Kaldal ei jõua ta enam sortsile kätte maksma minna, sest ta on liiga väsinud ja heidab magama. Kui Kalevipoeg juba sügavalt magab, varastab sorts tema mõõga ära. Ta hakkab mõõgaga ära põgenema, aga hüpates üle Kääpa jõe kukub mõõk vette ning sorts jääb mõõgast ilma. Kui Kalevipoeg üles ärkab näeb ta, et mõõk on kadunud ja asub seda otsima. Leides selle Kääpa jõest ei võtagi ta seda kaasa vaid paneb sellele peale needuse. Kalevipoeg hakkab ära minema ja teel kohtab ta väikest mehikest, kes jutustab talle naljaka loo, kuidas ta eile oli käinud lahke eide juures, kes oli talle süüa ja aset pakkunud, käskides öösel vait olla. Öösel tulid koju eide kaks suurt poega ja väike mehike kartis väga. Järgmin hommik pääses ta põgenema. Kahekümnes lugu Kalevipoeg valmistub sõtta minema. Sõda toimus Ordurüütlite vastu
) Tom jätkas värvimist, pööramata vähematki tähelepanu aurikule. Ben vahtis hetke ja ütles siis: «Hei! Sa oled ankrusse pandud, mis?» Ei mingit vastust. Tom vaatles oma viimast pintslitõmmet kunstniku silmaga; siis veel - üks kerge tõmme, ja ta uuris uuesti tagajärge. Ben astus ta kõrvale. Tomi suu jooksis vett õuna järele, kuid ta ei katkestanud tööd. Ben ütles: «Hallo, vanapoiss; pandi tööle või?» «Ah, sina oled, Ben! Ma ei pannud tähelegi.» «Kuule, ma lähen ujuma. Kas sina ei tahaks ka? Aga sa teed muidugi parema meelega tööd, eks ole? No muidugi!» Tom silmitses viivu poissi ja küsis: «Mida sa nimetad tööks?» «Noh, kas see ei ole siis töö?» Tom hakkas uuesti värvima ja tähendas hooletult: «Võib-olla on, võib-olla ei ole. Tean ainult, et see on Tom Sawyeri maitse järgi.» «Oh, mine nüüd, sa ei taha ometi öelda, et see sulle meeldib?» Pintsel liikus edasi. «Meeldib? Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima
Neid ja muid muinasjutte rääkis rahva suurendav suu tugevast Vahurist, ja neid jutte kuulates särasid poiste silmad elavamalt, vajus meeste rõhutud selg veel enam küüru ja mahapööratud orjapilk näis ütlevat: «See oli tema. Meie seda ei või . . . peame kannatama . . . » Tugev Vahur luusis mõne aja üksipäini mööda metsi, tundis siis igavust, lunastas enesele Lodijärve lossihärra käest hundinahkade eest nägusa neiu naiseks ja naisevenna sulaseks, hellitas naist, laskis sulasel tüki maad põlluks muuta, tegi end kõigi metsaliste hirmuks ja suri raugana, andes oma pojale Tambetile, kes oli ise juba naisemees ja lapseisa, järgmisi õpetusi: «Sa tead, poeg, mina sain priiuse ja maa oma tugeva käsivarre läbi ja hoidsin neid oma käsivarre tugevusega. Sina oled küll ka sirge poiss, aga sul on pikk käel, kitsad õlad ja lahjad puusad. Noort puud maa seest juurida ja metssiga maha virutada sa ei jaksaks
Siia laskis ta kasti langeda, et pisut aru pidada ja inimvoolu hõrenemist oodata. See oli õnnelik tegu, sest siin oli tal juht tähele panna, et temast mööda kanti hullemaid ja suuremaidki kaste, kui tema oma oligi. Sellest sai ta südant: haaras kasti uuesti paremale põlvele ja hakkas edasi astuma. Kui Indrek jaamahoonest läbi tema esisele jõudis, oli suurem hulk juba lahkunud. Vaevalt sai ta kasti kõrvalisemasse paika maha panna, kui juba kräsus habemega rässakas vanamees oma troskaga tema juures peatus, piitsavarrega tema silme ees vehkis ja hüüdis: ,,Kulla noorhärra, kas sõidame?" Vastuseks ei saanud Indrek muud teha, kui võttis kasti, et teda sõidukile tõsta. ,,Seadke serviti, siis mahub paremini," õpetas vanamees. ,,Soo, ja nüüd istuge pääle," käskis ta lõpuks. ,,Kuhu ma küll sõidan? Kuhu ta mu viib?" arutas Indrek endamisi. ,,Kas üle jõe?" küsis voorimees. ,,Ma'p tea isegi," vastas Indrek. ,,Kuis nii? Kuhu me siis sõidame?"
» «Kuidas ta oma hobueesli seljas sörgib! Selle kõrvad on lühemad kui rektoril!» «Hei, tere, härra rektor Thibaut! Tybalde aleator1! Va lollpea! Va mängard!» «Jumal hoidku teid! Kas te täna öösel sagedasti kaksteist silma saite?» «Milline nässus, aukuvajunud, kortsus nägu! Ja kõik sellest täringumängust!» «Thibaut, kuhu te nõnda lähete, Tybalde, ad dados2? Pöörate ülikoolile selja ja sörgite linna poole?» «Küllap läheb Thibautodé3 tänavale endale korterit otsima!» hüüdis Jehan du Moulin. Seda kalambuuri korrati müriseva häälega ja tormilise käteplaksutusega. «Kas lähete Thibautodé tänavale korterit otsima? Eks, härra rektor, kuradi partner?» Siis tuli järg teiste ülikooli aukandjate kätte. «Maha pedellid! Maha kaikakandjad!» «Ütle, Robin Poussepain, kes see seal on?» «See on Gilbert de Suilly, Gilbertus de Soliaco, Autuni kolledzi laekahoidja.» «Säh, mu king! Sul on parem asend, viruta talle näkku!»
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
