Kadrioru kunstimuuseumi püsinäitus (0)

Kadrioru kunstimuuseumi püsinäitus
7. aprillil külastasime klassiga Kadrioru kunstimuuseumi. Mis juba algul külastuse minu jaoks eriliseks tegi, oli kunstimuuseumina kasutatav Peeter I poolt rajatud barokkstiilis loss, mis on tõsiselt lummav ning ei saa jätta kedagi külmaks. Muuseumi põhinäitus koosnes 16.-20. sajandi Madalmaade, Saksa, Vene, Itaalia meistrie maalikunstist ning 18.-20. sajandi Lääne-Euroopa ja Vene tarbekunstist ning skulptuuridest. Kunstiteosed ei ole ise seotud lossiga, vaid need on Eesti kunstimuuseumi väliskunsti kollektsioonist sinna eraldi toodud.
Imeilusa lossi kõrval oli väga silmapaistev ka kunstinäitus . Oli nii mõnigi maal, mis mind mõneks ajaks peatas ning mõtlema pani, kuid kõige rohkem mõtisklesin A. Bogoljubovi „Tallinna sadama“ üle. Kohe algul teost vaadates mõistsin, et pildil kujutatud linn ning sadam on tuttavad, kuid samal ajal veidi võõrad. Esimesel vaatusel ei mõistnud mis võõras tundub, kuid pikemal vaatamisel hakkasin mõistma, mis maali mingil määral võõraks muutis. Autor oli maalinud Tallinna sadamat , jättes taustale vanalinna. Asjaolu, mis linnapildi veidi võõraks muutis, oli see, et autor oli linna maalinud oma mälu järgi. Seega sirgus majakatuste vahel nii mõnigi tundmatu torn ning all-linn ise oli maalitud kallaku peale, mis jättis linnale küll ilusama, kuid võõrama pildi. Mis mulle esmalt silma jäi, oli see, et maalil oli Oleviste kirik enam-vähem merepinnaga samal joonel , mis pole kuidagi kooskõlas tegelikkusega. Pärast autori lähemat uurimist leidsin, et kunstnik oli ka pikalt olnud meremees ning tema teostel on peaaegu kõik laevad kujutatud ideaalse täpsusega (Eesti Entsüklopeedia , 2014). Mõtiskledes maali üle mõistsin, kui täpne, kuid samas eksitav võib olla inimese piltmälu. Täpne sellepärast, et autori mällu oli üsnagi täpselt jäänud linna üldine pilt ning tähtsamad e kõrgemad ehitised, kuid eksitav sellepärast, et mälu järgi tehtud pilt linnast on kõvasti ideaalsem ja kutsuvam, kui ta päriselt on. Olen ka ise seda kogenud, minnes tagasi kohta, kus olen varem käinud, ning kohale jõudes avastades, et mu mälus tundus koht palju ilusam ja meeldivam , kui muidu.
Üldiselt jäin näitusega rahule, sest ekspositsiooni ja lossi kooskõla oli väga meeldiv. Olen õnnelik, et silmasin A. Bogoljubovi maali, sest selles on midagi, mis mu pilku püüab ning selles on midagi teistmoodi, mida ma varem kogenud ei ole. Usun, et oleksin nõus ka teinekordki minema näitusele tagasi, et vaadata samasuguse pilguga ka teisi selle autori sealolevaid teoseid.