Kadrina (0)

Tere, olen isehakanud kadrinlane, sest olen pärit Narvast. Tulin Kadrinasse, et saada paremini suhu oma enda emakeel. Olen Kadrina Keskkooli õpilane juba kolmandat aastat ning iga aasta olen olnud usin uurija. Sellel aastal uurisin ma Kadrinaga seotud keelemehi ning kõik, mida ma õppisin, oli minu jaoks huvitav. Tänase ettekande jaoks valisin uuritud materjalist välja üsna väikese osa.
Reiner Brockmann oli esimese eestikeelse juhuluuletuse kirjutaja. Seda peetakse tema põhiteeneks, ometi ei olnud kaasaegsetel eestlastel sellest õrna aimugi. Kristiina Ross on öelnud, et see oli kohaliku võõramaalase intellektuaalne mäng, nali, mille peamine ja tagantjärgi tähtsus seisnes selles, et see oli just esimene eestikeelne silbilis-rõhuline luuletus . Ilmaliku juhuluule harrastamise asemele asus just Kadrina-perioodil vaimulik kirjasõna, millest trükivalgust nägi 24 kirikulaulu tõlget. Ja just need olid kuni piibli ilmumiseni eestlaste seas kõige populaarsemad tekstid. Toomas Pauli meelest pole õiglane Brocmanni hinnates seda osa tema tööst kõrvale jätta ainult sellepärast, et need on kõigest tõlked.. Kadrina-perioodil lisandus Brockmannile aina uusi ameteid, näiteks sai ta Eestimaa konsistooriumi assessoriks, Virumaa praostiks ning Uue Testamendi tõlkekomisjoni liikmeks
Heinrich Stahl pani aluse eesti keele vanale ortograafiale, mis põhines saksa keele reeglitel. Selle grammatika kultuurilooline tähtsus seisneb taas selles, et ta on esimene. Tänased uurijad ei ole sugugi kindlad , et Stahli saksa keele liistudele painutatud grammatika meie keele arengule palju head tegi. Kõnealune grammatika ilmus 1637. aastal ja oli kaua teistele kirikuõpetajatele abiks eesti keele õppimisel. Kadrinas kirjutas ta oma mitmeosalise teose "Käsi- ja koduraamat". Peale selle avaldas ta veel kakskeelse jutluseraamatu, rootsikeelse katekismuse jpm.
Kui Stahl oli käremeelne kirikuõpetaja, kellel ei tekkinud rahvaga sooje sidemeid , siis järgmine tutvustatav, kelleks on Arnold Friedrich Johann Knüpffer, oli kadrinlaste poolt armastatud ja rahvas hüüdis teda hellitavalt Niprihärraks. Knüpfferil oli sügavam huvi eesti keele ja rahvaluule vastu. Ta kogus palju materjali, mis tegid temast esimese suurema eesti rahvalaulude arhiivi omaniku. Knüpffer oli ka esimene, kes soovitas eesti keele grammatika aluseks võtta saksa keele asemel soome keele. Tähelepanu väärib tema kirjutis „Beiträge“. Seal astub Knüpffer vastu arusaamale, et eesti luule peaks end painutama rangete saksa, ladina ja kreeka reeglite all.
Joachim Gottlieb Schwabe elutööks oli eesti maarahva hariduse parandamine. Kuulsaks sai ta eesti keeles luuletava poeedina ja kalendrite autorina. Ta oli olulise kalendri "Eesti-Ma Rahwa Kalender" toimetaja. Kolm Schwabe luuletust: "Laul", "Lapse uinutamise Laul" ja "Kewwade laulda " , olid väga populaarsed . Surmajärgselt ilmus Schwabe "Eestimaa talumehe laul", milles ta kritiseeris Eesti maarahva rõhumist.
AEGADE möödudes astusid baltisaksa pastoritre asemel eestlased, kõigist ei luba ettekandeks antud aeg rääkida. Tuleme 18.saj 20.ndasse.
Eduard Leppik asutas Väike-Maarja vallas 1963.a koolimuuseumi, millest tänaseks on saanud Väike-Maarja Valla Muuseum . Muuseumis tegutsemine viis Leppiku intensiivsele kogumistööle ja ka kogutud materjali ülevaadete koostamisele. Selle materjali põhjal avaldas ta kuni 20.saj lõpuni ajakirjanduses 333 kirjutist. Kadrina vallas elamise ajal tegeles Leppik Kalevipoja jalajälgede, kohanimede ning muu kultuuriloolise uurimisega. Leppiku tööd tunnustas Eesti Vabariik 1998. aastal Valgetähe teenetemärgi 5. klassi ordeniga.
Enn Loik oli väga loova vaimuga, mida iseloomustavad tema värsivormi või aforismideks seatud tähelepanekud. 2001.a kevadel tuli Enn Loik välja mõttega asutada Neeruti Selts ning 17. septembril asutasidki 9 inimest Neeruti Seltsi, kusjuures suurimaks liikmeks sai Kadrina vald.
Tiiu Uusküla on Neeruti Seltsi esimees. Neeruti Seltsi liikmeks sai ta veidi aega pärast selle loomist – 2001.a sügisel. Ta tahtis tegeleda Kadrina koduloo jäädvustamise ja vahendamisega. Neeruti Seltsi toimetiste sarja ja Eduard Leppiku raamatute toimetamine on üks osa Uusküla pikast tegemiste reast. Meie kooli 100. aastapäevaks pani Tiiu Uusküla kokku ka raamatu Kadrina Keskkooli ajaloost.
Kadrina kooli hoovis seisab 1994. aastast emakeelesammas, mis ei ole tähtsusetu emakeelepäeva sünnis. Nimelt tunnistas emakeelepäeva mõtte algataja , aastakümneid õpetajaametit pidanud Meinhard Laks , kes koostas üleskutseid, korjas allkirju, selgitas ja veenis, kulutas tükk aega tulutult ametiasutuste uksi , et just samba avamine andis talle innustust emakeelpäeva mõttest mitte loobuda .
Samba sünnis ei ole aga tähtsusetud meie kodualevlase Rein Siku tegemised, sest kirjutas just tema 1988.a kohalikus ajalehes üleskutse „Võtaks kivi ja..“ Rein Sikul on teisigi kultuuriloolisi algatusi: folkloorifestival Viru Säru , Kalevipoja täies pikkuses ettelugemine Rakvere Vallimäel 2003.a, millel oli 650 autorit ning 6500 ettelugejat. Eesti Vabariigi 90.aastapäevaks otsustas Rein Sikk teha isamaale meeldejääva kingituse. Ta esitas ajakirjas üleskutse, kus palus eestlasi osalema kinkimises. Rein Sikk tahtis kirjutada regilaulu, „mis ei upu vees ega põle tules ning jääb sünnipäevalapse mällu kauemaks kui kestame meie.“ Samuti on ta soome- ugri asja eest seisja, raamatu “Minu Ugrimugri” autor.
Kahjuks ei mahtunud kõik , kes väärinuksid, minu ettekandesse. Valik on ühe narvaka subjektiivne nägemus minu uue kodupaigaga seonduvast.