Vaatamata sellele säilis veel Kreeka tsivilisatsioon, kuid kukkus lõplikult kokku uue sissetungi järel 1100 a ekr. Kunstis esines sõjatemaatikat. Sõda oli Mükeene kultuuris esmajärgulise tähtsusega. Kreeta - Mükeene (Kreeka) usund: Kuna Kreeklased võtsid palju Kreetalastelt üle, vaadeldakse Kreeka ja Kreeta usulist kultuuri ühtse tervikuna. Kreetalased austasid eelkõige jumalannasid. (mis oli kooskõlas naise üldise tähtsusega sealses ühiskonnas). Jumalannadele ohverdati loomi, korraldati rongkäike ja peeti pidustusi. Mükeene perioodist (mükeene tähtsuse kõrgajast) pärinevatel lineaarkirja B- ga kirjutatud savitahvlitel on kirjas ka mõned jumalate nimed. Jumalad: Zeus, Hera, Poseidon, Athena, Dionysos jt. Kreeta - Mükeene ajastu tähistab Euroopa tsivilisatsioon algust.
loodus jumaliad ja jumalannasid peati tähtsaks. Kreeta kultuuris oli kunst rahumeelse ja elurõõmas teemadega, sest nemad ei näinud veel sõja ohtu ja olid rahumeelsemad. Mükeene oli sõjakam ja nad olid juba näinud sõja ohtu ning nende kunstis oli rohkem kujutatud sõjalise sisuga kunsti teoseid. Nagu ka kunst olid Kreeta ja Mükeene usund sarnane. Mõlemas kultuurides usuti ja austati mitmeid minoilisi jumalannasid ja jumalaid. Kreetas aga austati eelkõige jumalannasid. Jumalannadele ja jumalatele ohverdati loomi ja korraldati pidulikke rongkäike ja esitati hoogsaid tantse. Usundis oli ka olulisel kohal härg. Mükeene kultuuris erines see, et oli üles kirjutatud mõningad jumalate ja jumalannade nimesid. Kreeta ja Mükeene kultuurides esineb väga palju sarnasusi, aga see on sellepärast, et kui kreeklased vallutasid Kreeta saare siis nad võtsid sealsed usundid omaks ja muudsid neid natukene endale meelepärasemaks
Tõenäoliselt oli ka iga suurem loss omaette riigi keskus ja võimsad kaitseehitsed osutavad sellele, et riigid omavahel sõdisid. Kreeta ja Mükeene religiooni kohta on raske midagi lõplikku väita ja võib teha ainult oletuslikke järeldusi arheloogilise ainese, näiteks toonaste piltide ja kujukeste põhjal. Me ei tea toonasest Kreetast ühtegi müüti ega ühtegi jumaluse nime. Kuid piltide ja kujukesete põhjal võib arvata, et kreetalased austasid eelkõige jumalannasid. Jumalannadele ja jumalatele ohverdati loomi, nende auks korraldati pidulikke rongkäike ja esitati hoogsaid tantse. Kreeta religioonis oli veel olulisel kohal härg, kes oli tõenäoliselt üks tähtsamaid kultusloomi. Mükeene religiooni kohta on raskem midagi väita. Vähesed tekstid räägivad pühapaikadest või usukommedest. Arvatavsti austasid ka kreeklased mitmeid minoilisi jumalannasid ja juamalaid. Kuid kõik see kohandati oma sõjakale ühiskonnatüübile ja meelelaadile.
Tuntuim Knossose loss. Lossid olid usu, majanduse keskused. 4. Kreetal puudus sõjategevus. Kuna lossid ja linnad olid kindlustamata, siis sõjategevus ei mänginud suurt rolli. 5. Naist peeti tähtsamaks kui meest. Piltide ja kujukeste põhjal võib arvata, et kreeklased austasid eelkõige jumalannasid, see haakub hästi naise üldise tähtsusega minoilises ühiskonnas. Jumalanna madudega. 6. Religioonis olid olulisel kohal pühad loomad. Jumalannadele ja jumalatele ohverdati loomi. Härg oli kõige olulisem kultusloom- kombetalitused. Eeposed- Homeros "Ilias"- Trooja sõda. "Odüsseia" - Odüssuse seiklused. Arhailine periood u 800-500 a. eKr. Hellas-Kreeka hellenid- kreeklased barbar- võõrmaalased, kes maksid makse ja kellel puudusid kodanikuõigused. polis- linnriik, riigikassa + sõjavägi koloonia- kreeklaste asulad väljaspool emamaad. Vahemere ja Musta mere ääres. Põhjused: Raud, Teravili
alatasa läkitama saadikuid, kaasa arvatud Mooses (moslemite Musa) ning kristluse keskne tegelaskuju Jeesus (moslemite Isa), et inimesi õige din´i juurde tagasi tuua. Kuid peale Muhammedi ei võetud ühtegi teist saadikut kuulda neid kiusati taga ja isegi mõrvati. (Bowker 2004: 176) Islam tekkis Araabia poolsaarel asuvas Meka linnas 610. aasta paiku pKr. Seal ajal oli Araabia levinuim religioon üks muinassemiidi usundi vorme. Selle jumalatele ja jumalannadele oli rajatud paljudesse paikadesse pühamuid. Võib arvata, et ka usk kõrgemasse jumalasse või peajumalasse, keda araabia keeles nimetati Allahiks, oli laialt levinud. Teisi jumalusi peeti mõnel pool ingliteks, kelle poole usklik võis pöörduda palves, et nad tema eest peajumala ees kostaksid. (Partridge 2006: 356) Enamik araablasi olid rändhõimude liikmed ehk beduiinid ja nad pidasid tähtsaks pigem inimese õilsust kui mingit jumalikku jõudu
Semenhkara jaoks. Võimalik, et ka teine sark oli mõeldud Semenhkara jaoks, sest selle näojooned ei sarnane teiste omadega ning väikesed kanoobid on selle koopia. Nende pealt oli vana nimi maha kraabitud ja Tutanhamoni omaga asendatud seda on raske, kuid siiski võimalik näha. Isegi sarkofaagi oli varem kasutatud. Selle välispind oli hoolikalt üle tehtud ning kõik vanad tekstid kõrvaldatud ning uued peale kirjutatud. Sarkofaagi nurki ehtivatele seisvatele jumalannadele lisati nende muutmiseks tiivad. Kvartsiitsarkofaagil on graniitkaas silmnähtavalt erinev materjal, kuid aega oli vähe ning Teebas oli ilmselt sobilik graniiditükk olemas. Lõpuks juhtus veel õnnetus; klaas murdus kaheks tükiks. V 4.2 Maalitud matusekamber Haua ainus kaunistatud ruum on matusekamber, mille neljale seinale on maalitud stseenid Tutanhamoni matustest ja teispoolsusest. Idaseinal on vaarao katafalk kelgul haua juurde lohistatud
seljas tuunika ja selle peal raudrüü, väejuhimantel vasakul käel, väike Amor peab meenutama keisri päritolu. Keiser Augustuse figuur preestrina samuti tuntud. Suursuguste daamide kujutamisel pandi rõhku rikkaliku rõivastuse maitsekale teostamisele. Eriti kaunid olid istuvad naisfiguurid, nt Agrippina Napoli muuseumis. Lihtsus, loomulikkus ja intiimsus ühinevad neis imponeeriva väärikusega. Keisri perekonda kuuluvaid naisi kujutati lähedaselt jumalannadele. Traianuse ajal hakkab domineerima külm ja elegantne klassitsism, kreeka kunsti õitseaja eeskujude elutu jälgimine. Vormikäsitlus on puine, sile ja kaine. Hadrianuse ajal sama stiil. Keisrisriigi lõpuperioodil eriti naisportreedele iseloomulik juuste maaliline käsitlus (Lucius Veruse, Carcalla jt büstid). Valitsemas on maskilaadne tardumus. Rooma ratsafiguuridest on säilinud mõned üksikud,
Arda Viraz Namag - oluline, kuna kirjeldab inimese reisi hauatagusesse maailma, kujutab taevast ja põrgut, surma valda minekul tuleb ületada sild, mille laius sõltub inimese headust, headel aitab kena neiu seda ületada, halbadel kole vanamoor, kes nad sealt alla kukutab, see silla teema on ka islamis samamoodi (neid raamatuid veel) Vesi ja tuli veeohver koosnes piimast ja kahe taime mahlast, vesi on isikustatud jumalannadele/jumalannadest Kuna vett oli raske hoida, siis igavese tule kultus levinud Tulejumal Atar (India traditsioonis tulejumal Agni) ohver tulele oli samuti kolmekordne puhas kuiv kütus (tulehakatis), viiruk ja veidi loomarasva Mõte ohvritel oli tugevdada ja puhastada vett ja tuld. Ohver pidi olema nii taime- kui looma maailmast. Need ohvrid olid igapäevaste preestrite teenistuste aluseks, tulele toodi nendel teenistustel ka vereohvreid
Erist polnud taaskord kutsutud, niisiis viskas ta pulmaliste sekka kuldse õuna, millele oli kirjutatud: ,,Kõige kaunimale." Kõik jumalannad tahtsid nüüd õuna endale saada, kuid lõpuks jäi järele ainult kolm võistlejat: Aphrodite, Hera ja Pallas Athena. Nad palusid Zeusi vahekohtunikuks, kui too keeldus. Zeus andis võistlejatele nõu minna Trooja lähedale Ida mäe juurde, kus noor prints Paris (kutsuti ka Alexandroseks) oma isa lambakarja hoidis. Zeus kinnitas jumalannadele, et Paris pidi olema asjatundja iluasjades. Kuigi tegemist oli printsiga, käis Paris lambakarjas, kuna tema isa, kuningas Priamost oli hoiatatud, et Paris toob kunagi maale suure hukatuse. Sel ajal elas Paris koos nümf Oinonega. Kui kolm jumalannat Parise ette ilmusid, et prints üllatunud. Ta ei pidanud nende seast valima ilusaimat, vaid ta pidi kaaluma, mida iga võistlejanna talle pakkus ning kõige väärtuslikuma vastu võtma. Hera lubas teha temast Euroopa ja Aasia isanda.
Asgardi vahel võlusild nimega Bifröst, mida samastatakse vikerkaarega: selle värvid olid sündinud tulest, veest ja õhust. Jumalad võisid kasutada seda silda rändamiseks inimeste maailma Midgardri ja tagasi. Üheks jumalate probleemiks oli asjaolu, et Bifröst võis nende raskuse all puruneda: seepärast vältis jumal Thor silda üldse, teised aga astusid ettevaatlikult. Asgardis paiknes mitu koda, mis kuulusid peamistele jumalatele ja jumalannadele. Näiteks Freyja koja nimeks oli Folkvangr; Forseti koda oli Glitnir; Odini üheks kojaks oli Gladsheimr, kus asusid kaksteist trooni, millel istus jumalate nõukogu. 24 8 Jumalad ja nendega seotud müüdid Ajal, mil Snorri Sturluson oma viikingite lood kirja pani, mõtles ta viikingite jumalatest kui kaheteistkümneliikmelisest nõukogust, nii nagu oli Kreeka-Rooma jumalate
Olympiamängud olid üleriigiliselt kõige suuremad pidustused. Südasuvised jumalanna Athena pidustused Panthenaia. Persepone. Oli pidustusi, mis oli vaid meestele. Olümpiamängudel nt võisid osaleda vaid vallalised naised. Demeter ja Persepone Ideaaltüüp: · Rongkäik traditsioonilist teedpidi, rahvas jagunes vaatajateks ja minejateks. · Ohvriloomad valdavalt imetajad (kitsed, lambad, sead, veised); emased loomad jumalannadele; need loomad pidid olema perfektsed ja ehitud. Hekatombos saja veise ohver (Hera jaoks) Oluline, et loom pidi tahtma, et teda ohverdatakse. · Maskeraat, tantsud seksuaalne alateema; kanti falloseid(isegi naised) Ettenähtud maskid. · Pühamus leidis aset ohvritoomine · pidusöök · spordivõistlused, võistulaulmised(sisuliselt teater) · palve (kr euche) jumalate poole pöördumine kõva häälega, rõhutati...taheti konkreetseid asju
väekjuhimantel vasakul käel, väike Amor peab meenutama keisri päritolu. Keiser Augustuse figuur preestrina samuti tuntud. Suursuguste daamide kujutamisel pandi rõhku rikkaliku rõivastuse maitsekale teostamisele. Eriti kaunid olid istuvad naisfiguurid, nt Agrippina Napoli muuseumis. Lihtsus, loomulikkus ja intiimsus ühinevad neis imponeeriva väärikusega. Keisri perekonda kuuluvaid naisi kujutati lähedaselt jumalannadele. Traianuse ajal hakkab domineerima külm ja elegantne klassitsism, kreeka kunsti õitseaja eeskujude elutu jälgimine. Vormikäsitlus on puine, sile ja kaine. Hadrianuse ajal sama stiil. Keisrisriigi lõpuperioodil eriti naisportreedele iseloomulik juuste maaliline käsitlus (Lucius Veruse, Carcalla jt büstid). Valitsemas on maskilaadne tardumus. Rooma ratsafiguuridest on säilinud mõned üksikud, kuulus on Marcus
otsustavalt tooni andsid. Me ei tea toonasest Kreetast ühtegi müüti ega ühegi jumala või jumalanna nime. Kuid meie käsutuses olevad pildid ja kujukesed lubavad arvata, et kreetalased austasid eelkõige jumalannasid. See asjaolu haakub hästi naise üldise tähtsusega minoilises ühiskonnas. Mitmel kujutisel seisab jumalanna kõrval meessoost tegelane. Arvatavasti on tegemist mõne jumalaga, kes pildi kompositsiooni järgi otsustades oma tähtsuselt jumalannale siiski alla jäi. Jumalannadele ja jumalatele ohverdati loomi, nende auks korraldati pidulikke rongkäike ja esitati hoogsaid tantse. Olulisel kohal Kreeta religioonis oli härg, kes oli tõenäoliselt üks olulisema kultusloomi. Härjaga seondusid ohtlikud akrobaatilist laadi rituaalid, millel oli nähtavasti keskne koht Kreeta religioosses kombetalituses. See võis olla osa ohvritoomise tseremooniast. Kuid pole selge, kas härga peeti jumalaks või oli ta lihtsalt ühe või teise jumalanna või jumala ohvriloom.
Soengud: Juustele omistasid kreeklased kultuslikku ja sümboolset tähendust. Lainajad kas rabisid, rseerisid või lõikasid oma juuksed peast ja panid need lahkunule hauakambrisse kaasa, surnu põletamise korral heideti need aga tuleriidale. Värske abielunaise pikkade juuste mahalõikamine pulmapäeval pidi sümboliseerima naise alandlikkust ning lahtiütlemist edevusest, neitsid viisid abiellumisel oma juuksesalgu jumalannadele ohvrianniks. Truudusetu abielunaine pidi olema valmis selleks et mees tal pea paljaks pügab. Noorukid kasvatasid oma juukseid seni, kuni näole ilmusid esimesed karvad, siis lõikasid nad juuksed maha ja ohverdasid need Apollonile. Naiste ja meeste soengud ei erinenenud üksteisest eriti. Eelistatuim juuksevärv oli blond ja selle saavutamiseks nähti palju vaeva. Umbes 6.sajandil eKr hakkasid mehed kandma lühikest soengut
Soengud: Juustele omistasid kreeklased kultuslikku ja sümboolset tähendust. Lainajad kas rabisid, rseerisid või lõikasid oma juuksed peast ja panid need lahkunule hauakambrisse kaasa, surnu põletamise korral heideti need aga tuleriidale. Värske abielunaise pikkade juuste mahalõikamine pulmapäeval pidi sümboliseerima naise alandlikkust ning lahtiütlemist edevusest, neitsid viisid abiellumisel oma juuksesalgu jumalannadele ohvrianniks. Truudusetu abielunaine pidi olema valmis selleks et mees tal pea paljaks pügab. Noorukid kasvatasid oma juukseid seni, kuni näole ilmusid esimesed karvad, siis lõikasid nad juuksed maha ja ohverdasid need Apollonile. Naiste ja meeste soengud ei erinenenud üksteisest eriti. Eelistatuim juuksevärv oli blond ja selle saavutamiseks nähti palju vaeva. Umbes 6.sajandil eKr hakkasid mehed kandma lühikest soengut
Kreeta-Mükeene tsivilisatsioon : Religioon Me ei tea toonasest Kreetast ühtegi müüti ega ühegi jumaluse nime. Kuid piltide ja kujukeste põhjal võib arvata, et kreetalased austasid eelkõige jumalannasid. See asjaolu haakub hästi naise üldise tähtsusega minoilises ühiskonnas. Tihti kujutati jumalanna kõrval meest, arvatavasti mõnd jumalat, kes kompositsiooni järgi otsustades jäi tähtsuselt jumalannale siiski alla. Jumalannadele ja jumalatele ohverdati loomi, nende auks korraldati pidulikke rongkäike ja esitati hoogsaid tantse. Olulisel kohal Kreeta religioonis oli härg, kes oli tõenäoliselt üks tähtsamaid kultusloomi. Härjaga seondusid ohtlikud akrobaatilist laadi rituaalid, millel oli nähtavasti keskne koht Kreeta religioossetes kombetalitustes. Kreeta kunst osutab naiste suurele tähtsusele minoilises religioonis ja ühiskonnas. Naisi on kujutatud meestest sagedamini ja tavaliselt on nad kompositsioonis
annaabi.ee 
