Juhan Smuul “Kirjad Sõgedate Külast” (0)

Juhan Smuul “Kirjad Sõgedate Külast”
Selle romaani puhul haaras kohe pilku pealkiri. “Sõgedate küla” – see pidi midagi imelist olema. See, et Sõgedad ei olnudki eriti sõgedad, oli osati pettumus, aga nimesaamise lugu mulle meeldis. Romaanis oli oluline koht meremeheelul ja meremeeste omavahelise arutlemisega kogu teos ka algab. Palju on looduskirjeldusi ja loodusel on pea kõigis kirjades oma kindel roll. Ka esimene kiri algab murega tapetud puude pärast. Põhiliseks ning auväärseks ideeks on siinkohal, et loodust tuleb hoida ja ilus kodumets ei saa olema vaid küttemetsaks. Selles kirjas on ära mainitud ka paljud edasised tegelased. Kuigi alguses arvasin ka selle teose olevat üsna sügavalt nõukogude hõngulise, oli rohkem rõhku pandud inimesele kui võimule, mille all ta elab. Kuigi meeldetuletusi ajastust oli siiski siia sinna sisse sätitud. Teises kirjas on juttu naistest. Naistele on auasi olla tubli nõukogude inimene. Kui kedagi on seinalehes mustatud , siis tuleb see heastada. Tuleb teha nii, et inimesed kiidaksid mitte ei naeraks. Tuleb olla tubli tööinimene. Mulle meeldis ka lugu seafarmi juhatajast Ingelist. Ingel on teadmishimuline naine, kes tahab areneda, aga kellele selleks palju võimalusi pole antud. Kirjas on näha, kuidas ta arutleb asjade üle, mida ta ei mõista, aga väga tahaks mõista. Ka siinkohal saab lugeda kulakute üle arutlemist ja nende suunas sajatamist. Tubli nõukogude naine. Tubli kõnepidamise eest seakasvatuses saabki Ingel minna farmijuhatajate kursustele. Inimese unistus täitub. Kuuendas kirjas juhatatakse lugeja sisse kogu teose kesksesse loosse. Tegelasteks on kalamehed , kelle eesotsas on vana Martin Puri . Tema elu puudutavad ka kõige mahukamad ja kõige täpsemate kirjeldustega kirjad. Martin Puri oli elupõline meremees , kes ei tahtnud sellest elust kuidagi loobuda , aga see ähvardas käest libiseda ning aastad olid vanamehele selga kuhjunud. Seadusorganitelt ei olnud tal abi loota , sõpradest kalamehed hoidsid küll tema poole, aga otsustanud rajoonikomitee poole pöörduda, ei saa ta ka sealt abi. Selline see elu on. Nõukogude rahvas hoiab kokku, kuid tegelikult on iga mats ikka enda eest väljas ja võimuorganitel pole pisitegelaste jaoks aega. Seda iseloomustas ka seik rajoonikomitee sekretäri ja vanaeide vahel, keda allkirja pärast iga päev edasi-tagasi jooksutati, ilma et kellelgi oleks isegi mõttes olnud teda aidata. Tähtsatel meestel on tähtsamad toimetused. Kiri “Hõbedased lained” viib lugeja mereteemalisel taustal veidi teistsuguste inimeste maailma– Härra Roul Ronga ja Milli Räusi maailma. Selliseid inimesi võiks võrrelda tänapäeva hipsteritega. Nad seavad end teistest kõrgemale ning võtavad vabaduse ja kohustuse kõike hukka mõista, kõigele viltu vaadata ja labaseks tembeldada. Selliseid ringkondi leidub ju ka tänapäeval. Tõusikud, kes ei erine teistest sugugi millegagi, aga peavad endid paremaks, kuid sisult on õõnsad ja pealiskaudsed , olgugi, et iseendid vastupidises veennud. Mulle meeldis seda lugu lugeda. Ma ei tundud Ronga õnnetule armastusele absoluutselt kaasa. Ka seal looduse keskel ei meeldinud tal olla. Oma elus oli ta naistega põrunud ja sellest selgub, et mitte midagi õppinud, kuna nagu lõpuks selgus, oli tung ikka vana armastuse järele, ja kusjuures mitte selle järele, mis tõeline oli, vaid selle võltsi järele, mis algusest peale mädanes. Ei tunne ma sellistele inimestele kaasa ja neid leidub, igal pool. Kui ei taheta elu õppetunde vastu võtta, siis ei peagi kaasa tundma. “Elu rentnikud” oli ilmselt kõige masendavam kiri terves teoses. Esimesteks rentnikeks abielupaar , Peeter ja Anna Lõugas, kes igal võimalusel tahtsid hoiduda jagamast ja teiste heaks tegemast. Isegi hobune ei teinud kolhoosile perenaise käsu järgi tööd. Niivõrd oli sisse harjunud vana hea kord ja kui juba midagi on nii sisse süvenenud, siis midagi seda ei paranda. Teiseks rentnikuks Ermeliine Piit, kes näiliselt kõva ja tähtis kolhoosimutt, aga tegelikult ainult kärkis ja tööd ei teinud. Ka selliseid inimesi leidub tänapäeval, ei muuda neid ükski ajastu. Ka tema oli kõvasti vanas ajas kinni ja lootis nüüd uue vabaduse abil vanu arveid õiendada, elas end kõigi peale välja. Äärmiselt ebameeldiv oli sellisest naisest lugeda, väga elav pilt lõi temast kujutlusse. Kõige kurvem tegelane oli Matvei Mõrd. Temast hakkas mul lugedes kahju. Elu oli teda õpetanud ühtmoodi elama ja enam ei saanud ta sellest välja. Kui kõik teevad, siis ei tohiks varas olemine häbiasi olla, aga seda ta siiski on. Varastavad tõesti paljud, aga kui mõni teeb seda osavamalt kui teine, siis see teine jääb ikka häbisse.
“Pühadekirja” hukkumise lugu võttis kõige paremini kokku kogu kalameeste ühtehoidmise. Olgu nende omavahelised suhted sellised nagu nad on, kui inimesed on hädas, tuleb appi minna.